Seejärel uudistest kaadrid, kuidas tuhanded pagulased on piiride ääres lõksus, noored aktiivsed mehed, kes ütlevad reporterile: te PEATE meid üle laskma.
Kuulasin uudiseid Briti lahkumisplaanidest, Ungari kavatsusest seda järgida, USA presidendikandidaatidest, ajaleheservas arvamusliidri mõtet, et ega Venemaa pole kehvem valik kui USA ning siis sinna otsa veel "Kolmas maailmasõda" (loe, mida Tom on kirjutanud)..
...tuletage mulle meelde, neid elas seal... 2 miljonit?? Te räägite tõsiselt, et 2 miljoni pärast alustame me sõda...?
mul hakkas täielikult hirm. Ühelt poolt ratsionaalne: need kõik võivad juhtuda päriselt ja seejärel see mõjutab oluliselt mu elukvaliteeti.
teisalt irratsionaalne: pole mõtet ette muretseda, me ei tea kuidas kõik läheb, selle olukorra lahendused ei sõltu minust, ma ei saa midagi muuta...
Eks erinevatel eluetappidel me võtame vastu nö erinevaid asju, praegu olen ma kuidagi eriti haavatav.
Inimene on nii ehitatud, et sa ei jaksa kogu aeg karta või kurvastada. Mingil hetkel tuleb igapäevane elu peale. See hirm mattub teiste muljete ning emotsioonide alla. Täna on mul natuke parem, aga asi iseenesest, see, et ma üldse pean selliste tunnetega tegelema, ei meeldi mulle,
Ma ei saa ja ka ei taha end uudistest täielikult blokeerida. Ega tegelikkuse eitamine seda ei muuda. Pigem aitab uudistevoog end nn moraalselt ette valmistada.
Ja kui olukorda muuta ei saa, muuda oma suhtumist ja kõik need teised targad sõnad...
Kuidas nende hirmude osas oma mõtlemist muuta? Kuidas selles kõiges näha positiivset?
ja veelgi olulisem, kust hankida positiivseid emotsioone, mis need võimalikud tulevikuversioonid oma alla mataksid....
Siin on nüüd koht, kus põrkuvad kokku muretsev-neurootiline ja pohhuistilik-ullikeselik inimene ja ei saa üksteisest aru. Ma olen lugenud perekoolist ja naiste blogidest teemasid "mida te lapsena kartsite / mida te praegu kõige rohkem kardate / kuidas sellega hakkama saate" ja mu ainus reaktsioon on "möh". Kuidas te üldse tulete selle peale, et midagi karta? Tuumasõja hirm lapsena, kust te selle üldse võtsite? Maailmalõpu või sõja või näljahäda hirm nüüd, miks peaks see teie peakest vaevama? Ja need veel eksistentsialistlikumad mõtted, KUST te need võtate?
VastaKustutaEhk. Minusugune ei saa sellest sissekandest aru. Ei saa ei mõistuse ega tunnete tasemel. Sa tundud mulle võõras ja imelik.
Ma jään nüüd nuputama, kas muretsemine on naiselik või üleüldine ja kas mehed ei muretse või nad häbenevad ja lihtsalt ei räägi sellest.
Ma arvan, et muretsemine on nii rohkem naiselik kui ka individuaalne omadus. Tunnen mõningaid mehi, kes hirmsad muretsejad. Enda suhtumine on selline, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa, teed ainult endale elu raskemaks, muud midagi.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaMa olen ka vist pigem pohhuistlik ullike - hetkel on kõik hästi, sõda ei ole ja kui tuleb, eks siis vaatame, mis saab. Samas, kui ma loen igasugu õudseid ennustusi, siis ma ei tunne hirmu vaid pigem sellist põnevusega seotud kananaha tunnet - vahi, mis kõik juhtuda võib. Aga äkki ikka ei juhtu.
VastaKustutaA muidu kartmisest. Tuumasõja hirm oli mul lapsena küll, aga samamoodi põnevana, mitte nii, et oleks keldrisse konserve kogunud või teki all nutnud. Äge on ju karta, üksi voodis mõelda, mida õudset kõik juhtuda võib...Sõjahirmu puhul me ikka teistega arutasime, mida me teeksime kui sõda tuleks, stiilis a la "kujuta ette, et meie tänavale sõidab tank ja keerab lasketoru sinu suunas, mis sa teed?"; "jooksu panen!"; "lollakas, sa ei jõua kuuli eest ära joosta!" jne.
See on justkui sama teema, et miks inimesed õudukaid loevad ja vaatavad, miks neile seda vaja on?
Jah, mina ka tunnen pigem põnevust. Näiteks, et kui asteroid laksaka paneb, küll on alles vinge pauk ja suur auk hiljem äge turismiobjekt :D Ise pihtasaamise üle ei muretse, lõpp oleks ju nii kiire et ei saa arugi :P
KustutaMina kardan. Ausalt kohe. Aga koos kartmisega tunnen ma ka tülpimust, küllastumust, viha, pettumust ja kibestumust. Midagi on siin mulle muidu armsal kodumaal viimase 1,5 aasta jooksul nii drastiliselt muutunud, mis selliseid tundeid esile kutsub, sest enne ma nii ei tundnud. Ma isegi ei saanud aru neist, kes ütlesid, et lähevad ja kõik. Nüüd tunnen ma ise samamoodi - ahastust, et ma üldse nii mõtlen. Kibestumust, et asjad nii s***d on. Hirmu, et homme võib-olla veereb esimene tank sisse ja meie valitsus oleks siis esimesel paadil teel Rootsi - sest "valitsuspidevus ja eksiilis valitsemine".
VastaKustutaHoian ennast bblogidest ja uudistest eemale, sest kõik kokku tekitab sellist kompotti, et seda ei taha isegi harjavarrega puudutada.
Sõjahirm oli mul lapsena küll ja sel oli konkreetne põhjus.
VastaKustutaMeie alevis elasid pilusilmad suurest NLst ja lisaks mitte väga kaugel meist olid 2 suurt territooriumit, kus elasid kutselised sõjaväelased. Seal orgunniti pidevalt õppusi, mille käigus liigutati suuri massiive punktis A punkti B. Enamasti öösiti. Oli täiesti tavaline, et sa ärkasid öösel selle peale üles, et maja taga maanteel oli kilomeetripikkune rivi tanke jm soomukeid. Tehti seisakuid, et "saba" järele oodata.. Ei olnud lõbus. Mul ei lubatud kunagi alevisse klassikaaslaste juurde seetõttu külla minna või kui ka lubati, siis pidin olema kodus enne pimedat. Talvisel ajal teate küll, meie kliimas, mida see "enne pimedat" tähendas.
Lisaks need hullud pilud, kes jaama kõrval suures telklaagris paar aastat elasid. Oli muidugi klassikalisi slaavi mamsleid, kes neid naistenäljas mehi vabatahtlikult külastamas käisid aga juhtus ka muud. Emad kartsid oma tütarde pärast ja õigustatult.
Võibolla meestel ongi teistmoodi, ei tea just juhuseid, kus sõjaväes olevad vallalised, meestenäljas naised noori kohalikke poisse oleks vägistanud :P Sõja puhul muutub korrast kaos ning mängima hakkavad teistmoodi jõujooned. Isegi kohalike vahel - pikaajaline vimm ja kadedus, võimalus omal moel kätte maksta jne. Maal juhtus jubedaid asju. Vanaema maja pandi põlema kohe peale sõda, sest üks perekond, kes seda omale soovis, ei saanud. Muidugi polnud mingit uurimist, lihtsalt vanaisa ehitas taas ise üles. Head naabrid andsid seni perele ulualust. Lisaks on sõja lõpus sündinud lapsed teise nimega kui vanaisa ja sellest ei räägi peres mitte kunagi mitte keegi. Võib ainult aimata...
Nii et naiste hirmud ongi teistsugused, siin ei ole midagi imestada.
Eile just näitas Pealtnägijas, et on mingi uus liikumine, mis võimaldab oma tunded ja emotsioonid iseendast eraldada:)
VastaKustutaju ma pean sellega siis liituma...:)
hirm kurbus, rõõm, viha jne emotsioonid ju lihtsalt on ja tulevad. Kui nad on juba käes, siis saad hakata analüüsima ja mõistusega neid siis minema ajama või vastupidi, võimendama
PS. ma pean tunnistama, et pea poolte oma blogilistis olevate blogide lugemisel ma mõtlen, et .... tösiselt ka mõtled nii, või?..
inimesed ongi erinevad. Ma ei mõista väga väga paljude iniemste motiive. Aga see ongi ju huvitav:)
Anon, kes uudistest eemale hoiab, teadmiseks. Ullikestele ei mõju ka uudised hirmutavalt. Nad (me) ei lihtsalt töötle hirmutavat infot selles võtmes. Ma lugesin just värske Jane's intelligence review läbi, need ei ole mingid leheuudised, vaid täiesti lahjendamata kraam. Neurootiline inimene oleks juba teise artikli peale tablettide järele läinud. Mina... kirjutan siia kommentaari :)
VastaKustutaSuures plaanis pole ju muretsemisel mingit mõtet, sest kõige hullem mis võib juhtuda on surm, aga sellest me keegi ei pääse ja samas sellest momendist alates on sügavalt pohhui, sest teadvus kadunud. Eks seepärast ongi ateistide elu lihtsam, et enda arust elame vaid piiratud momendil igavikust, ei enne ega peale seda pole meie jaoks eksistentsi, mis muudab ka muretsemise mõttetuks. Naudi seda üürikest aega, mis juhus kinkinud ja ära raiska mõttetute või ebameeldivate tegevuste, mõtete peale ;)
VastaKustutakuidas võtta (et kas kõige hullem on surm). Ma olen totalitaarrrežiimidest mõelnud, et eks igaühe jaoks on surm maailma lõpp, nii et surija jaoks pole vahet, kas parajasti käib massiline tapmine või on tema surm midagi haruldasemat - nii et koletislike režiimide koledus pole niivõrd selles, kui paljud seal surma saavad, vaid selles, mida see teeb elavatega. Kuidas hakatakse üksteist kahtlustama ja üksteise peale kaebama jne.
KustutaMind ennast vaevabki kaks asja, millel pole surmaga väga tegemist: kuidas teha ennast selliseks, et ma ei hakkaks hirmurežiimis elades alatusi tegema? ma olen lapsena hirmu pärast alatuid asju teinud, seepärast tean, et oht on olemas. ja teine, mida teha selliste tüüpiliste eetiliste dilemmade olukorras, mida mõni sadistlikum režiim võib vabalt inimestele peale suruda (stiilis "kas annad need-ja-need inimesed üles, et me nad maha saaks tappa, või me piiname siin kellegi sinu ees surnuks ja sina oled süüdi.")
Julian Barnesi "Maailma ajaloos 10 ja pooles peatükis" oli üks softim dilemma (ei pidanud otsustama, kas tappa üht või teist, vaid valik oli kõigest "sa kas räägid tapjaid õigustavat juttu või me tapame ka sinu pruudi"), aga kaunis ilge siiski, tekitas mus hoobilt ebameeldiva, painava samastumistunde.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaSorry, mingi kamm, et moblalt kommenteerides tuleb miskipärast duubelkommentaar. Keegi oskab kommenteerida milles asi ja mis peaks ette võtma. Ma tean, et võiks ise googeldada aga olen laisk kui porikärbes :P
VastaKustutaJah, mina ei karda ka surra (aga praegu lihtsalt ei tahaks, vara veel).
VastaKustutaMa kardan piinamist, toidu-vee-elektripuudust, külma, ahistamist, vaimset ja füüsilist vägivalda jms.
Sama, mis Notsu viitas. Ma olen liiga isekas, ja enne piinamist annaks kõik sõjasaladused välja.
ma tahaks et oleks mugav, soe ja turvaline:)
ma arvan, et kui sõda tuleks, siis ma kindlasti läheks meditsiiiniõeks vms, aga päris niisama ei tundu mulle mõnus poris ja külmas kaevikus ja mahajäetud majades pesitsemine ( a la see mis Ukrainas või Süürias praegu on. Kuigi seal poel vist väga külm)
Ja siis veel see, et me oleme praegu haavatavamad kui inimesed eelmise sõja ajal Eestis. ILmselt olete kõik seda lugenud http://mihkelkunnus.blogspot.ro/2015/06/kaido-kama-parimusklultuur-kui.html
KustutaHiljuti just jäi silma telest klipp, kus õpetati ahju kütma :)