President kutsub oma peole rea enda jaoks olulisi inimesi, kes reeglina tulevad kaaslasega. Kuna järjekord on pikk ja aega vähe, siis on üsna normaalne, et tutvustamine käib nii:
Härra/proua suursaadik medalivõitja See ja see koos härra/proua Sellega.
Ehk siis amet ja positisioon öeldakse kutsutul, aga kaaslasel lihtsalt nimi.
Samas, kui te seda protsessi jälgite, siis tulevad välja huvitavad erandid. Näiteks, kui kaaslane on näitleja, muusik, arst või kunstnik, siis üsna kindlasti mainitakse see ära.
Samas pole kordagi nimetatud, et kaaslane võiks olla näiteks omastehooldaja, raamatupidaja, müügijuht...
Millest selline vahetegemine?
Evelin oli ses mõttes pisut egalitaarsem, ta tunnustas koolikokki ning kutsus ka oma treeneri, kosmeetiku ja juuksuri.
Kas need külalised ise annavad oma andmed ning mõned ametid ei tundu nende pidajatele piisavalt ägedad? Või tehakse see valik teadustaja poolt?
Suurem mõte mu postituse taga on seesama sõnumi andmise teema. Kui presidendi vastuvõtule pääsevad peamiselt humanitaaralade esindajad, riigiametnikud ja arstid, siis miks peaks üldse eeldama, et meie lapsed tahaksid õppida keevitajaks või lasteaiakasvatajaks
Mu üks kunagine kolleeg oli sissekutsujaks aastaid ning ütles, et nimekiri on turvakaalutlustel salajane kuni viimase hetkeni. On loetud tunnid, mil nimesid läbi saab töötada ja harjutada. Siis nad tulevad jorus ja ulatavad sulle oma kutse või kaardi. Ja kui sulle siseneja oma ametit või tiitlit ei ütle, siis sa seda ka ette lugeda ka ei saa. Ilmselt on sama siis ka kaaslaste puhul. Kui on avaliku elu tegelane, siis on elementaarne, et sa tead või tunned aga kui mitte, siis keerulisem. Ma ei tea, kas Ilvese ajal on olnud sama süsteem, tema töötas enne praegust presidenti.
VastaKustutaJuku-Kalle Raid ju ometi pidi pikka võitlust pidama, et tema naine nime ja ametipositsiooniga ette loetaks ja teda kõigest saatjaks nimetataks.
KustutaMhmh, sama süsteem jah. Kutsutud-kätlejad ulatavad heeraldile (Meelis Kompus) oma kutse v kaardi ja ta loeb selle pealt. Kui seal ametit/tiitlit pole, siis seda ka ei öelda.
VastaKustutaMa kardan, et võimalus saada kutse presidendi vastuvõtule ei mõjuta meie laste elukutsevalikuid väga. Aga mine tea muidugi. Võiks ju uurida koolinoorte käest, mis nad arvavad sellest.
Ma arvan, et erialavalikuid mõjutavad pigem praktilised tegurid: eeldatav palk, üldine populaarsus, võimalus saada hea töö jms
no arste, muusikuid ja kunstnikke on meie ühiskonnas suhtelselt vähe. neid olekski juurde vaja. raamatupidajaid ja müügijuhte jagub nii või naa.
VastaKustutapeidetud reklaam, mis muud:)
Esitluskaardile tuleb oma kaaslase nimi ise kirjutada ja kui sinna ette ametit ise ei pane, siis seda ka ette ei loeta. Kui saabub kutse vastuvõtule, siis sellega koos on ka esitluskaart, kus kutsutu nimi ja amet eelnevalt kirjas, aga kaaslase koht on tühi.
VastaKustutajah, ma just lugesin veebi pealt, kuidas Juku-Kalle Raid tahtis raudselt, et tema kohta öeldaks "kaaslane", ei midagi muud. ja nii ka tehti.
VastaKustutaSelge.
VastaKustutasiis jääb ainult küsimus, miks näitleja defineerib end näitlejana
aga õpetaja proua Metsana...:)
Ma kahtlustan, et presidendi vastuvõtule on suurem šanss pääseda isikutel, kelle tööl ja tegevusel on mingi laiem ühiskondlik mõju. Raamatupidajal oleks lootust nt siis, kui ta asutaks raamatupidajate kutseühingu, panustaks vabatahtlikku tööd noorte raamatupidajate koolitusse, osaleks kutsestandardi arendamisel ja hea raamatupidamistava uuendamisel, propageeriks maailmas Eesti e-raamatupidamise lahendusi jne jne.
VastaKustutaAkadeemik ülalpool avaldas arvamust, et selline vali ei ole (lastele) laiema mõjuga. Mina usun et on. Minu meelest see annab ühiskonnale signaali.
KustutaLihtsama töö tunnustamine ei peaks loomulikult olema asi iseenesest. Ja kuna ürituse nimi on presidendi vastuvõtt- siis loomulikult kutsub ta oma tuttavaid. Normaalne.
Medõde tunneks end näitlejate seltskonnas kindlasti kehvasti ja au osaleda võiks loomulikult olla välja teenitud.
Kivi läheb tegelikult ka kutseühingute kapsaaeda, kes ei viisti- vaevu oma sektori esindajaid nt teenetemärkide nominentideks pakkuda.
Aga kui protsess käib nii nagu ülalpool kirjeldatud, siis see on ikkagi meie enda teadvus: no kuidas ma ütlen et olen keevitaja, laulja on ju hulga lahedam.
Olgugi, et vaatad seda noort lauljat ja küsid- miks ta sai teenetemärgi?
et siis ma jään ikka enda juurde, et Eesti ja eestlased ei oska teha propagandat. ei kasuta ära lihtsaid võimalusi, et edastada mingeid sõnumeid ja kujundada ühiskonna hoiakut.
Oh see on sama igal pool. Nt raamatukoguhoidjad leiavad positiivset tunnustust vaid krimkades :)
VastaKustutaMind pigem üllatas Anu Saagimi kutsumine. Ma ei teadnud, et ta eesti ühiskonnas nii olulist rolli on mänginud vahepeal. Aga ma ei tea eesti elust enam paljut, ma kardan.
VastaKustuta