Õigupoolest. Lusikad olid olemas, Puhtad ja umbes kümme korda pestud. Aga kraanikausis. Sest nende väljavõtmine, kuivatamine ning sahtlisse panek tundub kuidagi ekstra keeruline.
Potid- pannid säravad. Taldrikud lähevad möödaminnes. Aga vaat need lusikad...
Mulle väga meeldib inimestega rääkida. Silmast silma. Aga niipea, kui meie vahele astub telefon, siis kaob kontakt. Mu mõte läheb uitama ja ma tahtejõuga hoian end tagasi, et mitte vajutada " end" nupule. Ärikõnedega saan veel hakkama. Neil on üldjuhul algus ja eesmärk ja lõpp.
Aga üks keskmine kõne on suht selline.
bla-bla -bla
mina: no, okei siis...
tema: aga tead, eile oli selline asi, et... bla-bla bla...
mina: vahva. Jääb siis nii, et... ja homme näeme?
tema: kuule, kas kuulsid, et... bla-bla.
ja need kõned ei lõppegi, kui palju ma ei üritaks neid lõpetada. Miks küll inimesed nii palju räägivad.
Kell 19-21 on külm. Olgu väljas või Aafrika. Ikka on külm. Ma vajan oma tekki. Ja kui tekk on kaugel Eestimaal, siis vähemalt kampsunit.
Kas te ikka teate, et nuustik peab olema pikkupidi st seisma oma kitsama külje peal. Kui te ei tea, siis pole ma ilmselt teil külas käinud. Sest kõik mu tuttavad nuustikud juba on õigetpidi.
Kuna mul on pidevalt nina tatine, mistõttu vajan ma taskurätikuid, siis peavad riietel olema taskud. Kui taskuid pole, peab rätiku suruma varrukavahele. Ja kuidas saan ma niimoodi olla väärikas daam.
Kas teate, kui vähe müüakse taskutega riideid?
ma olen riietele taskuid ise peale õmmelnud. mulle ei meeldi käekotid, mulle meeldib kõik taskusse panna. aga, noh, need juurdeõmmeldud taskutega riided pole ka väga daam, pigem siuke hipivärk.
VastaKustutaMul on kõnedega täpselt sama moodi. No üldse ei ole tahtmist rääkida telefonitsi. Ma pigem kirjutaks, kui räägiks telefoni teel. Päris tihti ma ei võtagi võõraste numbritega kõnesid vastu, sest ma lihtsalt ei taha telefoni teel rääkida.
VastaKustutaAga huvitav lugemine! :)