Teine poolaeg

Mul on pool elu elatud.

Statistika ning tõenäosuse järgi.
Sünnipäev oli küll mitu kuud tagasi, aga lükkasin seda postitust edasi. Kuna meeleolud olid liiga depressiivsed ja lootsin, et ehk läheb paremaks. Aga vist ongi nii ette nähtud, et aasta 2015 on elu edetabelis nõmeduselt teisel kohal. Kõige õudsamad aastad olid 1993-1994.

Ma usun, et mul on olnud huvitav elu. Tohutult muudatusi, pöördeid. Viimased aastad on olnud stabiilsed, vaiksed rahulikud. Muudatuste mõttes.

Ja see stabiilsus teeb mind rahutuks. Kas mul on õigus seda rahu juba nautida. Ma pole ju veel vana. Ma jõuaks ja saaks ja võiks.... 

Millal on aeg alla anda?  Kui vanalt on normaalne öelda: nii, elu on elatud. nüüd võin rahulikult pikutada, end paksuks süüa ja ainult telekat vaadata. 

Selleks, et olla vaimselt ja füüsiliselt vormis, pole ju tegelikult mingit vajadust. Ainult iseenda jaoks oleks natuke vaja. 

Või on selle nimi: säilinud lootus. Et äkki juhtub veel midagi. Su ellu tuleb veel midagi ootamatut ja suurepärast ja igaks juhuks peaks selleks valmis olema. 

Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed

Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt

Viinast ja kanepist

Igal jumala õhtul tänan ma saatust, et elan nii turvalises maailmas. Ma kuulan diskussiooni kanepi legaliseerimisest ja ma ei saa aru. 
Kes ja peamine küsimus- miks, on see huvigrupp, kellel on seda vaja? 
Milleks? 
Kes on need inimesed, kes vabatahtlikult tahavad tarbida veel jälgimalt, kui tavaline tubakas, haisevat toodet. Jälk.

Ja mõte, et samal ajal, kui inimesed karjuvad kanepi kättesaadavuse poolt, räägivad teised alko karmistamise poolt. 
Lubame kanepi ja keelame alko, Midagi sürreaalsemat annab ette kujutada.Mihkel Raud kirjutas väga hea följetoni alkoholi vastu. Kui ma oskaks sama hästi kirjutada, kirjutaksin sama kanepi kohta, 

Minu jaoks lõppeb diskussioon, kui algavad nagunii argumendid. Nagunii nad tarbivad. Nagunii tulevad põgenikud.Aga nagunii ka kusagil pekstakse naisi ja lapsi, uputatakse kassipoegi, tegeletakse prostitutsiooniga, tapetakse usu ja varanduse pärast.... nendime " nagunii" ja legaliseerime? 

Alkoholist saan ma aru. Alkohol on teema, mida ma mõistanSiin, minu planeedil, pole inimest, kel poleks tuttavat joodikut...

Roheliselt kuusepuust

 На севере диком стоит одиноко

На голой вершине сосна

И дремлет качаяся, и снегом сыпучим

Одета как ризой она.

И снится ей все, что в пустыне далекой

— В том крае, где солнца восход,

Одна и грустна на утесе горючем

Прекрасная пальма растет.*

mulle meeldis ja jäi see luuletus pähe esimesest korrast, kui seda õppisime. Mulle meeldib Lermontovi rütm ja meeldib selle luuletuse sisu. Kurbus, igatsus, üksindus...
Nüüd, kui tulime lõunamaalt tagasi kodumaale, tuli see mulle jälle meelde.

sügis ikka kestab veel, laiad lombid laste teel

 Ma olen parasvöötme inimene, ma olen sündinud õiges kohas. Võiksin kirjutada pika essee iga aastaaja eelistest. Ma tean, et minu silmad seda enam ei näe, aga mul on täielik paanika kliimasoojenemisest.
Lisaks tavapärasele, et temperatuur muutub ühtlasemaks, suved soojemaks ja talved ka. Et pikka niisket aega on rohkem, on torme ja üleujutusi, rääkis spetsialist raadios ühe traagilise nüansi.
Kliima soojenemine toob kaasa ka selle, et kuused kolivad Eestist ära. Kuused vajavat, et maapind kord aastas läbi külmuks.

ja külma kaitseks kandis tuul ta ümber pehmet lund

Mulle meeldivad segametsad. Seal, kus on kuuski on ka mustikaid, seeni, jänesekapsaid ja veekogu. Kuusepuu on elu puu. Annab sooja, vihmavarju, kuusevõrseid. Kuusemetsas on traagikat ja intriigi. Kui filmis peab peategelane põgenema kurjami ees, siis teeb ta seda kindlasti kuusemetsas: oksad peksavad vastu nägu. Kuusemets sunnib sind alandlikuks, et mitte haiget saada, peab oskama liikuda. Kuusemetsa hämaruses ja rohelises valguses elavad haldjad ja nõiad....

Ma tean, et kliimasoojenemisel on tunduvalt traagilisemad tagajärjed, kui mingi kuusepuu kolimine. On vihmametsade kadu ja ökosüsteem lendab vastu taevast. On 150 miljonit kliimapõgenikku ja eesootav toidupuudus.

maikuus õis on õie kõrval, kasel juba hiirekõrvad

Aga ikkagi on nii kahju kuusest. Ja koos kuusega sellest võimalusest igatseda. Et kusagil on lumi ja jää ja kusagil kõrb ja liiv. Et kusagil kaugel on samamoodi üksinda üks palmike...:)
Ja et minu kodumaal on talv ja kevad ja suvi ja sügis. Mitte aastaringne + 8.




Uskumatu, kui vähe on vaja, et muutuda roheliseks. Üht uudist kuusepuust.


Neile, kes vene keelt üldse ei oska. Väga vaba tõlge:
Metsikus põhjas seisab üksinda kõledal kõrgendikul unes kiikudes ja lumega, kui riisiga kaetud, mänd. Ta näeb unes, et kauges kõrbes, seal maal kus päike tõuseb. kasvab kuumal kaljul üksinda ja kurvana ilus palm.

juulis heina niidame kuiva ilma kiidame

Nohu

NB! HOIATUS. Ärge alljärgnevat kodus ise järele proovige. Kõigi tervisehäirete korral konsulteerige arstiga ning ärge otsige abi internetist!

Ma olen oma nohust varem kirjutanud.
Jaanipäeval istusime talvejopedes, kindad käes lõkke ümber.  Teised rüüpasid õlut, mina luristasin nina. Kurtsin muret kõrvalistuvale apteekrile ning ta soovitas diagnoosi- allergia.  No mis allergia see keset talve olla saab, hädaldasin mina.
Saab, ütleb tema.
Tulin koju, ja ei- ma ei helistanud perearstile, vaid hakkasin guugeldama. Otsides materjale allergia kohta.
Selgus, et on olemas mingid testid, mis jagavad allergiad kolmeks. Loomad ma välistasin. See peaks tähendama, et mul hakkab reisidel parem. Ei hakka.
Toidu tõmbasin ka maha. Sümptomid ei sobinud ja ma poleks ka nõus oma menüüd muutma.
Jäi tolmuallergia. Mis seal salata, ega ma maailma puhtaim inimene pole ja tolmurulle mu majas leidub. Selle ma valisingi.
Seejärel leidsin sobivad rohud ja hakkasin katsetama.

A. Bruštein Tee viib kaugusse

On arusaamatu ja häbiväärne, et minul, kes ma olen enda meelest läbi studeerinud kogu nõukogude punase patriootliku noorsookirjanduse, on kahe silma vahele jäänud raamat Tee viib kaugusse. 

Nii Sesamy kui ka Elisabet on nimetanud seda oma üheks lemmikuks. Ja neid ma usaldan.
Minu raamat oli Kullimaja Marta. Linda kirjutab sellest siin.

Ja peab tunnistama , et need kaks raamatut on väga sarnased. Venemaa muutumine 20 saj alguse murrangulistel aegadel läbi väikese tüdruku silmade

Ma ei tea kahjuks kui autobiograafiline on Marta raamat, vaadates kirjaniku eluteed, siis ilmselt on. Aga kõik need kohad olid ja on Riias reaalselt olemas. Ma olen need üles otsinud ja see muudab teema ning raamatu veelgi lähedasemaks.

Kuid sellest hoolimata on .. Marta ikkagi ilukirjandus, lugu.
Tee viib... on biograafia  Bruštein räägib elus kohatud ja kahtlemata väga huvitavatest persoonidest. Annab vihjeid nende tuleviku kohta. Aga lugu jääb seetõttu ebaühtlasem, meenutustereaks. 

Kvaliteetriided

"Ribadeks kandma" pole ainult sõnakõlks.

Ma olen ribadeks kandnud ühe kena seeliku ja nüüd väsisid korraga ära püksid ja dressikas.
Oleks nagu ok brändid.
Ajalugu on pükstel 7 aastat. Dressikat kahjuks ei tea, kuna ta pole kõigil reisidel kaasas käinud. Aga umbes sama palju ka vist.
Mis iseenesest ju polegi paha number.

Kui ma ei kannaks täna suvekleidina oma ema u 40 aastast kleiti. Ja mul poleks kapis ämma u 60 aastased kleidid.

Kuidas siis tänapäeval vintage tekib, kui kõik seljas laguneb:)

Küpros Paphos

Mees saatis messi, et Budapesti on soodsad lennupiletid. Vaatasin just õõvastavaid pilte massidest Ungaris ja arvasin, et äkki me ei mahu. Ja kui soe seal üldse on...
Jäi siis hoopis Küpros. Ma olen alati öelnud, et kogemused on saatanast. Kreetal käisime me peale Türgit. Siia tulin peale Itaaliat... ja paraku on  võrdlused selle maanurga kahjuks. 

Ma olen üritanud leida eestikeelset omadussõna selleks
Et on keskmine, ok, rahuldav... kõht on täis, soe on ka, aga seal, mujal on parem...

Kuiv ja tolmune

Palju sõltub ka hotellist. Võid ju väita, et see on ainult magamiseks. Aga kui vesi on leige ja surve olematu. Siis varsti hakkab häirima. Kuni harjud...

Kuidas ma küll elasin enne interneti tulekut?? Üle pika aja olime hotellis, kus wifi oli ainult lobbys.
Uskumatu, kui palju on aega. Aega, mida ei oskagi täita. Lõputult lugeda, vestelda, võõraid teleprogramme vaadata... pikad pimedad õhtud...Tegelikult oli isegi hea, et netti polnud. Siin on ju teistmoodi pistik ja meil õnnestus kohalikust marketist saada viimane adapter.