Kuidas leida kutsumus (kelleks saada vol 1000)

Mul on tänaseks elatud pool elust. Ja ma ei tea endiselt, kelleks tahan saada.
Susan Caini raamatus oli taas üks " kuidas jõuda oma kutsumuseni" trepp. Ei midagi uut ega originaalset, aga kõik hea ongi ju unustatud vana...
Proovime.
(kaldkirjas tekstid on pärit raamatust)
Esiteks mõtle sellele, mida sa lapsena teha armastasid. Kuidas sa vastasid küsimusele, kelleks sa tahad suureks kasvades saada? Sinu konkreetne vastus vöis küll olla märgist mööda, aga mitte selle aluseks olnud impulss. Kui sa tahtsid olla tuletõrjuja, siis mida tuletõrjuja sinu jaoks tähendas? Head inimest, kes teisi hädast päästab? Uljaspead? Või tähendas see lihtsalt veoauto juhtimisega seonduvat naudingut? Kui sa tahtsid olla tantsija, siis kas oli põhjuseks võimalus kostüümi kanda või ihaldasid sa aplausi, või tundsid lihtsalt puhast rõõmu välgukiirusel ringikeerutamisest? On võimalik, et tol ajal teadsid sa selle kohta, kes sa oled, rohkem kui praegu.


Mul pole aimugi, kelleks ma lapsena saada tahtsin. Kui keegi küsiks täna, kelleks mu laps tahtis lapsena saada, ei oskaks ma samuti midagi vastata.
Kuna me kolisime mitu korda, on mu konkreetse vanusega seotud mälestustel selged piirid. Teismeea soove ma mäletan ning need on ka mingil viisil jäädvustatud. Näiteks olid meil sellised küsimustevihikud, ei tea kui siiralt, aga sinna olen ma jäädvustanud oma näitlejaks, lauljaks ja kondiitriks saamise soovi. Samuti mäletan ma kaalutlusi 8. klassi lõpetamisel.
Kui alustasin peale kooli tööd, siis unistasin sellest, kuidas ma olen mingi väga oluline naine, ranges kostüümis, kõrgete kontstega ja väljun autost. teate küll, nagu kõigis filmides.
Ma ei tea, kui tähtis ma just olen, aga kõike muud oli väga lihtne saavutada:)
 Aga lapsena...?

Ma usun, et ma tahtsin saada õpetajaks, sest kooli me mängisime tihti. Ja ma tahtsin kindlasti saada mingitel hetkedel baleriiniks, sest kurvastasin väga, kui ema mind balletikooli katsetele ei lubanud ning olen saanud keerutamiste ja kepslemiste läbi päris mitu traumat.
Kui otsida nende soovide tagant tähendust, siis on see ilmselge. Ma tahtsin olla esimene, teistest parem, targem, pälvida tunnustust ja kiitust, olla ilus ja armastatud,
Kas seda kõike saab just kutsumuse alla liigitada või peaks siinkohal diagnoosima hoopis mingid kompleksid....?
Khm.

Teiseks pööra tähelepanu tööle, mis on sinu jaoks külgetõmbav. Oma õigusfirmas ei pakkunud ma end kunagi vabatahtlikuna välja siis, kui tuli täiendavalt tegeleda mõne korporatiivse juriidilise asjaga, aga ma kulutasin palju aega sellele, et tegin pro bono tööd mittetulunduslikule naisteorganisatsioonile, mis tegeles juhtimisküsimustega. Samuti istusin ma mitmes õigusfirma komitees, mis olid pühendatud firmas töötavate noorte juristide juhendamisele, väljaõppele ja isiklikule arengule. sa selle raamatu põhjal nüüd ilmselt öelda võid, ei ole ma mingl tüüp. Aga ma tegin seda, kuna nende komiteede eesmärgid sütitasid mind,

Sellele küsimusele vastamiseks võtsin ette oma praegused tööülesanded, üritasin need olemuse järgi rühmitada ja siis iga rühma paigutada lahtrisse- meeldib väga, neutraalne, ei meeldi üldse.
Mulle meeldib:
analüüs
prognoosid, plaanid, soovitused
eksperdiks olek
esinemine ja esindamine
komandeeringud (aga mitte pikad sõidud autoga)

Neutraalselt suhtun ma:
sisendi andmine, briifimine, lähteülesande koostamine
meeskonna koordineerimine, juhtimine

Ja üldse ei meeldi mulle:
rutiinne töö a la mingite andmete sisestamine, detailide  kontrollimine, kordamine, täpsust  ja kontrolli nõudvad ülesanded
sebimine  et kõik asjad oleks õigel ajal õiges kohas, logistika korraldamine. Ma võin seda teha siis, kui ma ei pea selleks tooli pealt püsti tõusma.
subjektiivne kriitika, rumalad inimesed, agressiivne suhtlemisstiil, konkreetsuse puudumine, molutamine
(See viimane punkt siis tegelikult pole seotud tööga, vaid näitab minu  EQ puudumist)

Lõpuks pööra tähelepanu sellele, mida sa kadestad. Kiivus on emotsioon, aga see räägib tõtt. Enamasti kadestad sa neid, kellel midagi niisugust, mida sa ihaldad. Mina seisin omaenda kadedusegas silmitsi pärast seda, kui olin mõnede endiste juurakooli kursusekaaslastega kokku saanud ja tähele pannud, mida nad karjääre võrreldes rääkisid, Nad rääkisid imetlusega ja tõepoolest kadedusega kursusekaaslased kes regulaarselt ülemkohtu ees väitles. Esmalt tundsin ma end kriitilisena, Jõudu sellele kursusekaaslasele, mõtlesin ja õnnitlesin ennast oma suuremeelsuse eest. Siis aga sain aru, et minu suuremeelsus tuli kergelt, mina ju ei ihaldanud ülemkohtu või ükskõik millise teise kõrge juriidilise kogu ees väidelda. Kui ma aga endalt küsisin, keda mina kadestan, siis tuli vastus otsekohe. Neid oma kolledžikaaslasi, kellest olid saanud raamatute autorid või psühholoogid. Tänasel päeval püüdlen ma selle poole, realiiseerida oma versiooni neist mõlemast rollist.

Jah ma tean, keda ma kadestan. Ma kadestan teadlasi, kes saavad muuta maailma. Ma kadestan tele- ja raadiotöötajaid, kellele makstakse minu eest mitte millegi eest- rääkimise eest. Ma kadestan ettevõtjaid nende ajalise vabaduse pärast (aga mitte töökoormuse pärast), Ma kadestan oma tuttavaid õpetajaid nende kire ja fanatismi pärast. Ma kadestan rikkaid koduperenaisi nende muretu elu pärast.

Tegin selle kõik läbi ja jõudisn sinna, kuhu alati.
Mis ma nüüd siis selle teadmisega peale hakkan. Kui ma suudaksin nende soovide põhjal moodustada mingi konkreetse töökoha profiili, siis ma ilmselgelt ju juba töötaksin seal.

Suudab keegi öelda mulle, millisele töökohale vastab profiil: tähtis ja tark ekspert, kes jagab oma tarku teadmisi ja ütleb, kuidas asjad tegelikult peavad toimima. Ja vahel käib välismaal ka?