Peep ja sõnad

Pisike paariaastane naabritüdruk nägi mu kassi ja osutas- aua.
Ei ole aua, ütlesin mina, Kass on, kiisu.
Kiisu, njäu, kordas pisike.

Kui ma meenutan oma lapse esimesi sõnu ja kuulan sugulaste omi, siis need ongi-  aua, njäu, ei, jaa, anna, emme, (l)amp, ahv, nämm, äiu, näe, mõmm, opa... Poistel ka põrr, vurr...
Üsna (liiga) ruttu tulevad ka tahan ja ise.
Miks on eesti lapse jaoks njäu lihtsam kui kass ?


Mu tuttav brasiillane õpib eesti keel ja oli kangesti hädas, et mis vahe on hääldustel " lääs" ja laas". Oota, naersin mina. See on pisiasi. Õige test on õunapuuõied, jüriöö ülestõus ja teised toredad täishäälikuühendid.
Järelikult, meie joaks on njäu ja aua lihtne?
Kas kogu maailma lastel on nii, või me ise õpetame neid sedaviisi, sest meile tunduvad need sõnad lihtsamad kui " konstruktor" näiteks.

Kuidas näiteks Poola ja Tšehhi tited rääkima õpivad.