Sünnipäevalugu 2

Elu on õpetanud, et plaane ei tohi liiga tõsiselt võtta.
Nagunii pooled külalised ei tule, täpselt peo päevaks tuleb sulle keset nägu vastik punn, väljas ladistab vihma ja liha kõrbeb ära.
Lihtsam on lasta asjadel lihtsalt kulgeda. On nagu on.

Ma teadsin, et mu tuttavad- sõbrad on väga hõivatud inimesed. See oli üks põhjus, miks ma alustasin kuu varem kalendrite kontrolliga. Teine põhjus oli aru saada, kui suurt ruumi mul vaja läheks. Minu üllatuseks vastasid kõik peale ühe, et päev on vaba ja nüüd enam mitte, sest seal on kirjas minu pidu...


Paar nädalat varem saadan detailse kutse, et inimeste arv lukku lüüa ja toitlustus ära kinnitada. Ja siis hakkab peale. Kellel on mingi töö asi vahele tulnud, kes peab ära sõitma... jne. Hüva. Vähemalt on konkreetsed vastused.
Millest ma aru ei saa, on vastused stiilis- me veel täpselt ei tea...

Ma mõistan seda kahevahel olekut laste puhul. Teismeline võib mossitada, et ei viitsi vanainimeste pittu tulla ja pisematel võib olla kahtlane lapsehoidja saamine. Aga kuidas saab täiskasvanu kahelda. Sa kas tahad tulla või mitte.

Parima vastuse auhinna saab üks noormees:
tead, me veel ei tea... Meil oli plaanis jalgrattamatk, aga ma ei tea veel, kas me saame seltskonna kokku. Kui ei saa, siis me tuleme su peole.....

Mingil hetkel oli mul neid kahtlejaid 10. Kümme inimest. Mida peaks sellises olukorras tegema. Võtma riski, maksma toidu eest, laskma salati ära hakkida ja seal pea maha võtta? Või võtta see risk teistpidi.  Nad nagunii ehk vist ei tule ja taldrikuid ei arvesta, ja kui siiski tulevad, ajame kuidagi läbi.
Jah, on küll nõme inimestele, kes on saanud info ja meeldetuletused, ja ma ju näen, et nad on teated  kätte saanud, veel kolm korda päevas helistada ja peole manguda...

Kokkuvõttes loobus 7 inimest. Ja huvitaval kombel just need, kes varasemalt olid ülevoolavalt rõõmustanud  ja kindlasti tulla lubanud..:)
Ning nendest kes " kindlasti tulen, kuidas siis teisiti" jäid saabumata 4.
See selleks. Võib olla oligi nii parem.
Lihtsalt tulevikule mõeldes panen need numbrid kirja. Õnneks ei olnud meil suur saal, mis oleks kõledalt tühjaks jäänud. Vaid mõnus väliterrass, kus meid oli täpselt parasjagu.

Kõik nagu laabub. Lihvin veel viimaseid detaile ja.... nädal varem saan kirja koha omanikult, et tore küll, aga raha on maksmata. Pidin toolilt maha kukkuma. Kuhu krt mu raha siis läks? Tegin ülekande mingi paar nädalat varem, ise veel rõõmustasin, et tore- saab kulusid hajutada. Selgus, et olin kirjutanud vale arveldusarve numbri... ups. Ja mul ei tulnud uneski pähe kontrollida, kas ülekanne läks läbi või mitte....

Aga lõpp hea, kõik hea.
Ilm oli lihtsalt SUPER. Las ma kirjutan selle korra veel ja kaasaegsemalt. Ilm oli suppper. Sest nii oli.
Toit oli maitsev, aga alkoholi jäi järgi nii palju, et seda jagub meil kogu suguvõsa 100-date sünnipäevadeni:)

Lamasin öösel peale pidu ja vaatasin valgesse taevasse kogunevaid pilvi.
Ma jumaldan valgeid öid.
Linnukesed röökisid. Pidades dialoogi karjuvate kajakatega.
Kas ma jäin rahule.
Jäin küll.

Lastel oli väga lõbus. Teismelistel oli igav, aga õnneks olid neil telefonid kaasas.
Täiskasvanutel, ma loodan et oli sama lõbus kui mul endal.

Ma ise peaaegu ei söönud - joonud, sest kogu aeg oli tegemist. Sai südamest naerda ja veel järgmiselgi päeval käis muljetamine.
Ma loodan, et see natuke raamidest väljas sünnipäev jääb meelde ja on mida meenutada ka aastate pärast.
Naljakas, et mulle ei tekita probleemi esineda, või tõusta püsti ja kamandada inimesed midagi tegema. Selline tähelepanu isegi meeldib mulle,
Aga kui pead seisma ja kõik laulavad sulle või peavad mingit kõne, siis on kuidagi ebamugav. Ei oska kuidagi seista, ega käsi kuhugi panna. Õnneks kannan ma nüüd pikemaid seelikuid...:)

Kõik läks väga hästi ja mulle väga meeldib selliseid üritusi korraldada.
Aga järgmine pidu.
On ilmselt 25 aasta pärast.
Sellepärast.