Vaatasime, kuidas luik hulbib lainetel.
Päike loojus.
Neljas pudel tühjenes piinliku kiirusega.
Mehed karjatasid kaugemal lapsi.
Väga romantiline.
Peab ikka töölt ära tulema, lämisesin mina. Joodiku elu on kadestamisväärselt lihtne. Juba hommikul pool kaheksa peavad nad meil sirelipõõsa all pikniku, uljad punased Rossija koondise dressid seljas... kohustusi pole, elu kui lill.
Ei tea, arvas sõber. Kus sa seal hädal käid ja mida nad õieti söövad... Heitis pilgu oma võsukese poole ja arvas. Lastel on lihtne. Söök topitakse suhu, riie seljas. Mängi ja kasva.
Tea midagi, leidsin. Mõtiskledes, kuidas tunnike tagasi üritas ta oma karjuvale ja pulkkangele lapsele sööki manustada. Mõtle, kui palju keelde, piiranguid.
Kassil on küll lihtne. Ainult maga ja söö. Löö nurru ja küsi pai.
Kassil on ka palju keelde, väitis sõber.
Vaatasime lainetel loksuvat luike.
Luik upitas pepu taeva poole ja küünitas põhja mingi palukese järele.
Kõige lihtsam elu on luigel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!