Vahel on tunne, et polegi päris elu, vaid vaatad sinu enese elust tehtud filmi.
Hommik, päike paistab, linnud laulavad, kass nurrub. Kõik on ilus ja hea ja helge ja tore. Päevake kulgeb, kõik sujub ja siis- trahh... järsku kõik muutub. Nagu pomm plahvatab mingi jama. Midagi halba juhtub. Midagi, mille peale sa ise iialgi poleks tulnud. Mistõttu ma vahel kahtlustangi, et tegemist on filmiga, kellegi teise stsenaariumiga, mitte minu eluga.
Et keegi mõtleb- haa... vaatajatel kisub igavaks, korraldame siia midagi.
Ja sellised ootamatused mulle ei meeldi. Kohe üldse mitte.
Sest mul on vaja aega.
Ühe näitena tuleb kohe meelde ammu kord, kui üks kolleeg hoiatas- ma ei tohiks sulle küll seda rääkida, aga plaanis on koondada ja struktuuri muuta ja mida veel ning kõik kutsutakse seepeale vaibale.
Sain rahulikult end tühjaks vihastada, välja otsida oma viimased töösaavutused ja õiged paragrahvid. Selleks ajaks kui mind kabinetti kutsuti olin rõõmus ja roosa. Ja kui selgus, et mind ei rünnatagi ja isegi mitte ei koondata, isegi pisut pettunud. Mul olid juba plaanid tehtud ja ma olin suutnud selle enda jaoks positiivseks mõelda.
See, et tead ette midagi halba, võib rikkuda une ja isu ja pikkadeks päevadeks tuju, Aga ikkagi meeldib mulle niimoodi rohkem.
Mõni päev tagasi oli pommiks väga hea kolleegi päeva-pealt-lahkumisavaldus. Ta ei viitsinud isegi mitte valetada, et otsib uusi väljakutseid või midagi. Ütles otse, et talle siin rohkem ei meeldi ja läheb ära.
Misjärel tõusis päevakorda teema siirusest. Et miks inimesed ei räägi, kui neil on paha. Kuulasin bossi targutamist, noogutasin ja .. oli vait. Mina teadsin, et see inimene polnud rahul. Ja tegelikult pole ka mina rahul. Mulle endale tundub, et olen sellest ka korduvalt rääkinud ja märku andnud. Aga kui ma homme annaks avalduse, kas see mõjuks siis ka reetmisena? Valetamisena?
Tükk aega mõtlesin, et kuidas see siis tegelikult käima peaks. Ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda pidevalt olla stressis ja tusane ja mossis. On see enesealalhoiu instinkt, või mis. Aga sa ikkagi üritad keskenduda positiivsele. Sa saad ju aru, et teist inimest muuta ei saa, saab ainult enda suhtumist muuta ja siis üritadki näha halvas naljakat või õppimisväärset või väljakutset...
Selle postituse moraal kõlab kui klišee,
aga ühel mu filmipäeval oli ees ootamas palju jama ja pahandusi, Oh, mõtlesin, kas ei võiks nii, et see päev jääb lihtsalt vahele. Miks ei võiks üks päev lihtsalt kaduda. Et ongi juba homme...
ja siis sain SMS-i. Meie suguvõssa sündis üks väikene laps.
See päev oli vajalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!