Natsionalist

Ma armastan eesti keelt.  Mulle meeldib selle kõla ja laulvus. Mulle meeldib, et enamik teisi rahvaid ei saa sõnagi aru: meil on oma salakeel.

Asi, millest ma aru ei saa, on jäärapäine punnimine, et keskharidus peab olema eestikeelne, kuigi minu meelest oleks loogiline just vastupidi. Minu seisukohta ei esinda täna mitte ükski partei

Riiklik lasteaed peaks olema 100% eestikeelne. Muukeelseid lapsi jagatakse rühmadesse paari- kolme kaupa ning neile on toeks tugiõpetaja nagu on kuuldavasti Soomes ja mujalgi.
Põhikool oleks samuti eestikeelne.
Tallinnas on muukeelseid lapsi kohati rohkem, kui põhirahvusest- seega nö tilgutada neid ei saa, paratamatult tuleb kasutada keelekümblust ja intensiivõpet st lapsed on klassides keele põhjal teatud tundides eraldi, aga ühised on keelt mitte vajavad tunnid (kehaline, laulmine, tehnoloogiaõpetus, võõrkeeled jne)  ja üritused, peod jne. Kuna paljud koolid on üle minemas kursustesüsteemile, siis on kogu see kokku- lahku täiesti orgaaniline ja normaalne.

Kuhu siis flegmaatikud minema peavad?

Mul on üks kolleeg. Kui temalt midagi küsida, siis vaikib ta umbes 5- 10 sekundit ja alles seejärel vastab. Arukalt. Sest ta on väga tark, oma ala tippspetsialist. Tema lahkumine juhtkonnast oleks kaotus.

Vaatasin eile Valimisstuudiot ja jäin mõtlema, et kas tegelikult on ikka adekvaatne eeldus, et kõik kandidaatide esinumbrid peavad olema koleerikud ja kiire reaktsiooniga.

Kuna saatejuhid pidevalt rõhutavad "Ära kirjelda, lihtsalt vasta kas ei või jah", segavad vahele, kommenteerivad suvalistes kohtades, mis viib tähelepanu fookuselt ja toob mängu mingid ebaolulised nüansid. Eeldavad et kõik on oli ja jääb igavesest ajast täpselt nii nagu on, sest kõik küsimused on ainult selle kohta, kuidas tõsta raha ühest kastist teise. Reformist, mis võiks muuta põhimõtteid, prioriteete, loogikat pole aega rääkida.
Ei huvita ka.
Nõuavad aru kulutuste kohta aga keelduvad rääkimast visioonist, unistustest ja tulevikust...

Siis ei jäägi kandidaatidel üle muud, kui vastata kätteõpitud loosungitega.
Lühilausetega.

Minu päev

Ma ei saada oma postitust ei Ritsikule ega ka Dakile.
Mul on oma blogi.
Lugesin sealseid sissekandeid ja sain aru, et ma elan imelist elu. Kõik see- kiired hommikud, aja peale lasteaeda tormamised, näljasena tehtud poeskäigud on olnud.
Nüüd on teisiti. Ma tean, et see ei kesta igavesti ja seda enam ma naudin seda ja kirjutan ka teile teadmiseks ja lootuseks, et ükskord tuleb see päev ka teile:)

See, milline on mu päev, sõltub sellest, kas olen kodus või kontoris. Päev, mille veedan kontoris, on igav ja seda saab kirjeldada kolme lausega: tõusen poole öö ajal. Sõidan-sõidan- sõidan. Siis istun koosolekul, koosolekul, koosolekul ja siis umbes 13- 14 tundi hiljem olen surmväsinuna, närvilise ja näljasena kodus tagasi, ja lähen magama.

Ettepanek eurobürokraatidele

Mulle meeldib aeg- ajalt kuulata Vikerraadiot just seepärast, et nende programmis on täiesti rändom muusika. Mitte ainult inglise- eesti, nagu mujal. Vaid ka soome, prantsuse, vene muusikat esitatakse aeg- ajalt.

Lappasin oma goodreadsi statistikat ja sain aru, kui vähe tean ja loen ma tegelikult kaasaegset kirjandust.
Kui ma võtan maha ammusurnud klassikud ja eesti autorid ( ja loen nendeks ka J. Petrone ning A. Ivanovi), siis pilt on üsna nukker. Kui statistika on õige, siis 21. sajandil on minu poolt loetust välja antud ca 22% raamatutest. Kui arvestada, et elu esimese kolmandiku kirjavara seal väga pole, siis pole proportsioonid üldse mitte paigas.
Kui kaasaegsele lisada veel märksõna- Euroopa, siis veel vähem tean ma seda, mis toimub näiteks Sloveenia või Belgia võimisiganes riigi raamatuturul. Ehk ma ei jäägi millestki ilma, aga tegelikult ju võiks.

Kasvõi näiteks teada, mis toimub Lätis. Oleks ju viisakas?

Mletšin "Lenin"

Mind on pikemat aega huvitanud kaks küsimust.

Kuidas on venelased andestanud ja unustanud selle, mis juhtus nendega möödunud sajandi esimesel poolel ning soovivad tagasi sedasama riiki ja korda.
Eestlased on siiani ( õigusega) kurjad küüditamiste peale. Aga et ca 25 aastat su tuttavaid, naabreid, sõpru peksti, vägistati, piinati, põletati, hävitati, hukati, näljutati... (see raamat pole just päris Solzenitsõn, aga on peatükke, mida tuleb pisikeste osakestena doseerida)?

Mletšin annab omapoolse versiooni- liig paljud olid nende alatustega seotud. Lisaks juhtidele olid ju ka käsutäitjad, valvurid, söögitegijad, transportijad... Ilmselt tundis Venemaal igaüks kedagi, kes tundis kedagi, kes oli reziimi ohver ja kes oli täideviija. Ja ehk tänu sellele on süükoorem nii suur, et polegi võimalik Nõukogude riiki vastutavaks teha?? Selleks, et mitte hulluks minna, tuleb eitada ja unustada?

Ja teine mõte. Äkki ikkagi ei unustatud ja ei andestatud. Ehk ma ootan tulemusi liiga ruttu. Kui mõelda nii, et revolutsiooni- kodusõja järel oli vaevu paarkümmend aastat, seejärel tuli teine sõda peale, siis tuli jälle taastumisaeg. Paarkümmend aastat hiljem oldi peaaegu valmis, aga ju polnud aeg küps, kulus veel teine kakskümmend ja reziim kukkus kokku. Äkki see ongi paras aeg?

Kohukese väga keerulisest elust

Ma olen olnud oma pika elu jooksul nii asjalik brünett, seksikas punapea ja ka naiivne blond. Usun, et kõik, kes on juuksevärvieksperimente teinud, võivad kinnitada. Sellel, mis värvi on su juuksed, on mõju. Sa ise oled natuke teistsugune ja ka ümbritsevad suhtuvad erineva soenguga naisterahvasse erinevalt.
Kuna kõik mu naiskolleegid on blondeeritud, siis olin ma sunnitud viimased aastad olema pigem tumedapäine. Ma lihtsalt pean teistest erinema.
Selle aasta alguses aga tundsin, et ei. Aitab. Enam ei saa. Mu sisemine mina on siiski hele. Mitte päris linalakk, aga pigem selline pestud "Ando".

Läksin juuksurisse ja tellisin "heledamaks". Absoluutselt alati näitab juuksur mulle värvi, milline võiks olla oodatav tulemus. sel korral millegipärast mitte.
Kui juuksed olid lõpuks kuivad, sain šoki. Ma olin TUMEDAM, kui varem. Mossitasin, aga skandaali ei teinud.
Oleks pidanud.