Yrsa Sigurðardóttir "Kes teisele hauda kaevab"

Kriminulle üldjuhul arvustada ei saa.
Kuna nad ongi ju lihtsaks lugemiseks mõeldud, siis oleks mingi sügava sisu otsimine lihtsalt silmakirjalik, tegevusliini kohta vihjete andmine poleks eetiline jne. Aga see on tõesti väga hea raamat ja  väärib natuke reklaami.
Ma pole, ausalt ka, juba ammu midagi nii põnevat lugenud, et ei sa käest- enne, kui viimane lehekülg käes.

Võimalik, et ma suhtun teatud positiivse eelarvamusega: Island on üks neist riikidest, kus tahaksin enne surma kindlasti ära käia.

Mis mulle siis meeldis?
See, et selles raamatus olid minu jaoks proportsioonid vägivald vs muu jutt, paigas. Paralleelselt oli käsil kaks mõrvalugu, aga raamatu fookus oli pigem lool. Põneval lool.
Mis seal salata. Genealoogia on üks mu hobidest. Ja pole midagi paeluvamat saladusest, mille alguses on sul lihtsalt üks nimi ja siis tuleb ja tuleb ja tuleb pisikesi puzzletükke nii, et kokku saab üks suur lugu.

Kuna mu empaatiavõime on üsna madal, siis on mul reeglina väga raske kaasa tunda raamatumõrvade ohvritele ja paljudes raamatutes on ohrvid ka ise mingid paharetid.
Ses raamatus oli ühe liini ohvriga juhtuv suur ülekohus. Ja see liigutas mind väga.

Ma pole just väga palju kaasaegset põhjamaade kirjandust lugenud, seega on raske võrrelda, aga mingid sarnased detailid, stilistika, kasvõi näiteks Lohetätoveeringu triloogiaga, olid sarnased.
Näiteks natside teema. Eesti kirjandusest mulle midagi sarnast ei meenu ja ma ei kujuta ka ette, kas kellegi natsi-ajalugu Eesti kontekstis kutsuks esile mingeid traagilisi sündmusteahelaid?

Teine ühine detail on tugevad naised. Või õigemini sooneutraalsus. Kuna Islandi nimed on nagu nad on, siis vahel kulus ikka mitu lehekülge, enne kui asesõna reetis tegelase soo. Ja ma eksisin rohkem kui korra. Ikka müstika, kuidas soorollid istuvad meie alateadvuses.
Lõpuks, aga polnudki ju vahet. Inimene on inimene.

Mis mulle aga väga meeldis, oli selle raamatu huumor. See kõlab krimka puhul veidralt, aga nii oli. Mu mees vaatas mind kõrvalt ilmselt kui veidrikku, kes lugedes nutta löristas ja hetk hiljem naerma purskas.

 Väga hea ajaviiteraamat, Soovitan kindlasti.