Väärtustest

Kui ma peaksin sattuma peale surma põrgusse- huvitav, mitmendal päeval ma aru saan, et ma polegi enam tööl.
Selline nali ringles FB-s.

Jube kerge on töövestlusel kokku leppida palk ja muu materiaalne. Sa näed milline on su kontor ja auto. See, mida sa ei näe on õhkkond ja väärtused.
See, mis tegelikult on kõige olulisem- inimesed- selgub alles hiljem.


Hiljuti oli teles film "Ettepanek" ja kindlasti mäletavad kõik inimesed filmi "Saatan kannab Pradat". Ühine nimetaja mõlema puhul see, et kollektiivis on tähtsal kohal inimene, keda kõik pööraselt kardavad. Mõlemil juhul naine, aga see pole ilmselt tähtis. Kuna see pole filmi süzee puhul oluline, siis mõlemil juhul jäetakse ka näitamata, miks seda inimest kardetakse,

Ma vahel mõtlen vaadates -kuulates projekte" lõpetame kiusamise", kui reaalne tegelikult see eesmärk on? Kas on maailma ajaloo jooksul eksisteerinud kollektiivi, kus on olnud 100% kiusamine välistatud. Ja kui sa vastad jah, siis mõtle sellele, et igaüks meist defineerib kiusamist erinevalt. Kas autoritaarsus on kiusamine? Aga reeglid? Aga distsipliin?... aga lihtsalt enesekindel inimene, kes teab kuidas asi peab olema ning kellel on selle teostamiseks antud vahendid ja võim?

Tavaliselt on see bitch või boss võimekas ja tark ja tubli, Nagu ka näiteks toodud filmides.
Ma ei tea, kas ettevõtte juhil tegelikult ongi valikut. Valikuid.
Sest töötajad, kes suudavad ennast kehtestada ja suudavad tagada tulemuse on ju väärtuslikud.
Ma ei tea kas ettevõtte juht/omanik saab üldse hoolida sellest, milliseks see muudab õhkkonna. Kui tulemus jätkuvalt tuleb, kas on siis üleüldse midagi kaalukausile panna.

Ja tõsi on ka see, et on üllatavalt palju inimesi, kellele meeldibki "suur juht ja õpetaja".
Olukorra muudab keeruliseks, et ükshaaval on kõik need inimesed väga toredad. Kuid kokku saades mingites gruppides tekivad lühiühendused.

Sa näed kuidas su kolleegid järjest ja järjest loobuvad otsustamisest, vastutusest ning ideedest. Hirm pärsib loovust. Sest nad ei tea, mida mõtleb Tema. Äkki talle ei meeldi. Üldjuhul ta isegi ei argumenteeri miks. Ta kasutab väljendeid: Mulle meeldib, mina tahan. Ja kuidas on võimalik selliste argumentidega väidelda?

Asjad venivad, sest Tema töökoormus on meeletu- ta peab ju tegelema kõigega siin firmas- kuidas te ometi ei näe.
Ma näen mandumist ja lootusetust ja riski, kui kõik on üles ehitatud ühe inimese peale.
Kalli raha eest palgatud spetsialistid igavlevad, sest mine tea, milline on täna Tema tuju ja seisukoht.
Nagu joodiku  lapsed. Ega ta siis iga päev ka selline pole, mõnikord on ju täitsa tore inimene.
Väga mõnus on tegelikult, kui midagi otsustama ei pea ja sina ei vastuta.

Sa väsid kolleege veenmast, et kõigiga on võimalik rääkida.
Ja on ka, päriselt.
Sest ühel päeval avastad end küsimast, oot... kuidas Ta tahtis seda täpselt saada.
Jahmunult küsid endalt, et kuhu veel on võimalik langeda ning saad aru, et tegelikult on neil õigus. Kui sa pead kogu aeg olema opositsioonis, kogu aeg tõestama, selgitama.
See on väga väsitav.
Lihtsam on loobuda. Alla anda.
Ja üritada meeldida või ära minna.

Ma olen oma elus üle elanud igasuguseid inimesi. Ja mind tegelikult hämmastab see, et mul on kõrini saanud mitte vaimsest vägivallast. Ei, ma suudan ennast kaitsta, ma saan alati hakkama.
Mu tassike on saanud täis hoopis teisel põhjusel: valed väärtushinnangud.

Autoritaarsed monoloogid, süüdlaste otsimised, karjumine, alternatiivide kõrvaleheitmine ilma kaalumata. Iga ebaõnnestumise taga vandenõu ja pahatahtlikuse nägemine. Välimuse ja rahvuse üle naljategemine. Spetsialistide mitte usaldamine.  Ühele inimesele kriitikavaba puutumatuse andmine ning tegelike töötegijate unustamine.
Need ei ole minu väärtused.
Ma ei saa nendega nõustuda. Minul on piinlik, tegijatel ei ole.

Ja ma tegelikult ei tea õiget vastust- aga äkki peabki niimoodi olema.
See ei ole minu firma, ei ole minu raha. Äkki ongi niimoodi normaalne ja hoopis mina olen veider ja imelik,
Kas on minu asi kaitsta teisi täiskasvanud inimesi ja nende pärast muretseda? Äkki nad ei saagi niimoodi haiget, nagu mulle tundub. Ehk on nad sama immuunsed, kui mina, ja probleem pole ses õhkkonnas, vaid me olemegi võimetud lollpead?
Kas töö pole lihtsalt töö, mulle ju makstakse selle eest. Kas on naiivne tahta, et oleks lõbus ja tore. Inimesed on ju nii erinevad, on normaalne, et aeg- ajalt tekib möödarääkimisi.

Kuna me otsime aktiivselt uusi inimesi ja ma pean ka neil kuulamistel osalema, üritasin kuulata ja aru saada, kas tegelikult on võimalik aru ja aimu saada ettevõtte kultuurist ning väärtustest enne. Varem.
Esimene ohu märk kandidaatide jaoks oleks võinud olla see, et sinu tulevane otsene juht on kutsunud kaasa minusugused  täiesti suvalised tüübid, kellega sul tulevikus töiselt midagi ühist olema ei saa. Ok, inimene ei taha üksinda otsustada jne seega see on mõistetav. Aga see, millise elegantse iseenesestmõistetavusega üks neist tüüpidest kogu juhtimise üle võtab- annab täpselt edasi tegeliku võimuhierarhia.

Üks kandidaat oli hästi ette valmistanud, nagu õpiku järgi küsis päris häid küsimusi. Muu hulgas siis seda sama: väärtused, kultuur ja õhkkond.
Ma ei tea, mida vastab üks keskmine juht, Aga meie inimene  hakkas kohe pikaltlaialt rääkima sellest, kuidas meil on majas erinevad huvigrupid ja nende vahel on täielik võitlus ja  hõõrumine ( kas tõesti on?! selle koha peal ma üllatusin). Ja et talle meeldib öelda otse ja kui vaja, siis on ta vahel kuri, aga ta leiab, et nii ongi õige.
Mispeale teine kolleeg täiendas hoogsalt: jääb mulje, nagu meil oleks pidevalt konfliktid, Aga tegelikult pole. Ja seejärel jätkas samuti monoloogiga teemal: kui midagi ikka on valesti, siis on vaja otsustavalt sekkuda.

Ehk siis järeldus. Mitte midagi ei valetatud, kõik mida räägiti oli õige. Tegelikult, kui süveneda ja teada, tulid täiesti selgelt välja  kõik meie probleemid.
Reaalselt, aga, ma ei kujuta ette, et keegi sellest päriselt ka aru saab ning niimoodi seoseid luua ja analüüsida suudab. Ilmselt oled sa vestlejana esiteks üsna närvis ja tegeled ise peamiselt nö enda ellujäämisega.
Ja võtmeküsimus ilmselt on, kui sa ka saadki sellest kõigest aru, kas sa tegelikult sellega ikkagi arvestad. Mina pole sina ja sina pole mina, isegi kui muljele lisanduvad tuttava tuttava soovitused ja kommentaarid.
Siis otsustama pead ikkagi ise. Ja ikkagi on see risk.