Raske on olla õpetaja

Ma olin kooliajal üks lemmik, kes kutsuti pisikestele tundi andma, kui õpetajatel oli muud tegemist. Ma käisin päris meelsasti, kuna sai tunnist ju ära ning oktoobrilapsed olid alati nunnud ja kuulasid kenasti sõna. Mingil hetkel  ma isegi kaalusin õpetajaametit, aga elu läks oma rada.

Siis möödus mitu-mitu aastat ning ma sain suurepärase väljakutse minna lapsevanemana kaasa laste klassiekskursioonile.
Jumal. Küsisin ma ahastuses Mis on vahepeal minu ja lastega juhtunud?!
Mind valiti omal ajal tähekesekomandöriks minu klassi kõige kõvema hääle tõttu. Ja nüüd- mu hääl on hiirepiuks tugevate noorte häälte taustal. Loomulikult oli selles klassis liider, kes oli päeval abiks ning toeks ning tundus nii usaldusväärne ja täiskasvanulik.
Ja öösel organiseeris öise matka. Kogu kamp ronis aknast välja ja uitas pimedas metsas..., sest neile tundus ju, et seal on keegi võõras mees, keda peaks jälitama...


Loomulikult oli üks printsess: bussil oli mingi jama ja pidime tunnikese kannatama. Preili haaras ahastuses toru, et informeerida mammat. Emme! Ma olen maksnud RAHA!! Buss on rikkis! Ma pean OOTAMA! Ma olen näljane ja kurnatud!!! Mitte keegi ei armasta mind!
Ma kahtlustan, et mamma oli segaduses- saatis lapse Munamäele ja too sattus  Guantanamo vangilaagrisse, kus teda piinatakse, näljutatakse ja sunnitakse bussi seisaku ajal mängima sportlikke mänge.
Mu konservatiivsus pandi proovile, kui 10-sed hakkasid mängima musimänge ja nii edasi ja nii edasi. Oli väga seiklusrikas nädalavahetus, peale mida ma sügavalt kummardasin kõigi õpetajate ja kasvatajate ees ja tänasin saatust, mis mind sest ametist oli eemale hoidnud.

Nüüd tuli võimalus osaleda projektis "Tagasi kooli".
Mu tuttavad, kes olid varem käinud, hoiatasid. Nunnud ja koostööaltid kolmandikud, Asjalikud gümnasistid- kui neid ka sinu jutt ei huvita, siis vähemalt on nad vait. Aga need seitsmes kuni üheksas... ja seejärel järgnesid õuduslood.  Kuidas pool aega kulus korra loomisele ja laste õpetaja, kes istus tagapingis vaid haigutas, nähes külalise püüdlusi. Vaid räme vaimne vägivald võimaldas naiivsetel projektiga liitunutel oma jutt siiski lõpuni rääkida...

Ja täistabamus: mulle määrati muidugi! kaheksas ja üheksas klass.
Öödel enne üritust nägin ma õudukaid ja ärkasin karjudes. Ma kujutlesin, kuidas mind loobitakse tatikuulidega, varastatakse mu asjad ja kui ma neid hüsteeriliselt mööda klassi taga ajan, siis filmitakse ja riputatakse mu ahastus jutuubi. Ma olin teinud pikki ettekandeid võõras keeles väga tähtsatele onudele. Aga nüüd mul reaalselt käed ja jalad värisesid ja kõht oli lahti.
Kohutav! Lapsed!
Siis tuli teine õudusunenägu. Aga äkki on nad hoopis nii targad ja küsivad selliseid küsimusi, millele ma ei oska vastata? Kujutlesin, kuidas mina, meisterdemagoog, laste ees punastan, puterdan ja üritan end välja keerutada. Lõpuks ma ei teadnudki, mis oleks hullem. Rumalad või targad lapsed....

No jah. Ükskõik, kui nad ei kuula, aga mida ma rääkima peaksin. Selles vanuses, minu andmetel, huvitab neid vaid seks, suhted, sõbrad ja välimus. Ükskõik, kuidas ma oma teemat vaatasin, ei suutnud ma leida mitte ühtegi, isegi mitte aimatavat  linki sihtgrupi ja minu huvide vahel.
Ma ju loen ka ajalehti ja tean, et tänapäeva koolis ei piisa faktidest- ma peaks tantsima ja laulma ja trummi lööma. Leiutasin siis mingeid katseid, ülesandeid ja otsisin naljakaid klippe ja sain aru, et mul on aega vaid 45 minutit.
Aga rääkida.
Võiks ma tunde.
Ja sellest teadmisest sai kese. Ma sain aru, et kui ma mi-da-gi-gi neile öelda tahan, siis pean mängimist kärpima. Nutsin ja kustutasin järjest slaide, mis minu meelest olid ju NII olulised. Rääkisin stopper peos ja peale pikka harjutamist suutsin lõpuks selle vähese 45 minutiga ette vuristada. Oehh... küll see oli raske.

Ja siis olin ma koolis.
Nagu igas klassis oli ka selles.
Paar säravate silmadega noort inimest, kes tõepoolest kuulasid, aktiivselt kaasa mõtlesid ja isegi mõne küsimuse küsisid.
Oli ILUS tüdruk, kes vaheldumisi vahtis aknast välja ning oma telefoni, üritades varjata haigutust. Oli laps, kelle vastuste peale muiati ning kellele edasisaadetavaid asju ei antud.
Oli rüblik, kes kogu aeg niheles. Tõmbas pluusi üles ning sügas oma paljast kõhtu, seejärel ohkas raskelt. Siis pani pea lauale ja silmad kinni. Siis ärkas üles ja tal oli vaja tahapoole vahtida ja siis jälle otsast peale. Üllataval kombel selgus, et ta oli kõike, mis ma rääkisin kuulanud ja isegi aru saanud.
Ja ülejäänud olid väga armsad ning sümpaatsed noored inimesed.
Õpetaja ütles mulle pärast, et mõnd räägitud  teemat (st tausta) käsitlevad nad alles kevadel ja seda teist pole üldse põhikooli programmis... Ehk oli mõne jaoks mu jutt keeruline ja igav, aga nad olid viisakad, üritasid leida vastuseid mu küsimustele ning mulle tundus, et päris und ma peale ei ajanud:)
Nii tore oli!

Ma ei julge lubada, et osalen selles projektis ka järgmisel korral, sest sellist pinget ja sellist vaeva esitluse kokkupanemisel, pole ma ikka sajandeid  teinud- tundnud.
Õpetajad!
Te teete tublit tööd!
Ma luban, et ma mitte kunagi enam ei virise, kui raske töö mul on..:)