See on tohutult delikaatne teema. Ning ka Vaarik alustab oma raamatut selgitusega.
Mu tänase töö suurim pluss on, et ma tõepoolest usun: ma müün head ja õiget ning vajalikku asja. Kuid see, kui etteaimatav on inimese käitumine, kui lihtne on statistika põhjal planeerida teatud mustreid ning luua algoritme; kui lihtne on panna inimesi rohkem ostma ja kui kurvastavalt kergesti nad usuvad kõike head ja halba, see tekitab aeg- ajal õõva. See tekitab kohustuse ja vajaduse vastutada, olla ettevaatlik.
Ning soovi aeg- ajalt karjuda: miks me mängime neid mänge.
Aga peab. Lihtsalt peab.
Sest see, kuidas, mida ja millal sa ütled, on kriitilise tähtusega. On asju mida ei öelda. On asju, mida peab ütlema õigel ajal. Sa töötad maailmas, kus on investorid, konkurendid, kliendid...kõigil oma huvid ja plaanid.
Inimesed kuulavad, usuvad ning reageerivad. Ning sina vastutad,
Sa pead töötama ja kinni hoidma rollist. Mängureeglitest.
Selle töö kõige raskem osa on ettepaneku- sa pead esinema meedias- maha müümine ülemusele. Jah, vahel on õnnelikke erandeid, kus ettevõtet juhib edev inimene, kes tahab ja oskab meediaga suhelda. Minul siiani nii hästi vedanud pole. Sinul võivad olla praktilised ja teoreetilised teadmised meediaga suhtlemisest, aga sinu juhil reeglina neid pole. Ning mis veel keerulisem. Üldjuhul see juht ei viitsi neid mänge mängida.
Ja seda ei saa talle pahaks panna. Ma olen ka ise ajakirjanikega suhtlemiseks liiga otsekohene, liiga emotsionaalne, vahel liiga familiaarne ning kindlasti on mul väga mitmete inimestega täiesti erinev arusaam sellest, kui palju infot on liiga palju.
Raamatu autor pakub põhjuseks, miks arvamusliidrid ei soovi ajakirjandusega suhelda anonüümseid kommentaare. Minu tuttavatel pole üldjuhul aega et netis ja veel vähem kommentaariumis istuda. Me pelgame hoopis, et ajakirjanik on pealiskaudne, pahatahtlik või ainult müügile orienteeritud.
Ning sageli tekib ajakirjanikuga suheldes telefonimängu efekt. Enne trükkiminekut oma sõnu üle lugedes saad vaid imestada, kuidas sinu meelest nii värvikast ja säravast tekstist on alles jäänud ametlik mittemidagiütlev kontsentraat; hämmastuda, kuidas sinu jaoks olulised momendid on muutunud kolmandajärgulisteks ning mingi suvaline ebaoluline lause saanud peamiseks ideeks...
Samuti panevad mind alati kulmu kergitama näiteks soovitused ettevõtte juhtidel blogi pidada. Blogi kirjutamine on täiskohaga töö. Ka selle blogi, siin, kus ma küll visalt, aga aegapikku olen suutnud jõuda selleni, et umbes veerand neist postitustest on kirjutatud vabalt. Mõtlemata, kas postitus on leotav ja arusaadav. Kui aga blogi eesmärgiks on midagi maha müüa... tuleb seda teha hoopis teisiti.
Sest kogu meie elu on müük. Alates sellest koosviibimisest kui lepiti kokku piibli sisukord, ristirüütlitest kes veensid, ehk mitte just kõige leebemate vahenditega rahvast omaks võtma teatud vaateid. Kuni tänaste meister PR riikideni USA ja Venemaa.
Kõike eelnevat silmas pidades on suurepärane, et Vaarik on avaldanud ühe õpiku. Ja veel suurepärasem, et see on vabalt kättesaadav.
Ma julgen kahelda, kas näiteks noor restoranipidaja, kes oma blogis muretses kuna perekooli lugejad tema söögikoha hindu liig kalliteks peavad- peale sihtgrupi ja positsioneerimise peatükke, ikka piisavalt abi saab.
Ilmselgelt on see suunatud eelteadmistega lugejatele, see pole kergelt loetav- pigem on see ( vihjates mu eelmisele postitusele) selline vana kooli õpik. Jah, mõisted on küll lahti seletatud, kuid kasutatud seejuures professionaalset sõnavara.
Ma saan aru autori taotlusest ning tunnustan tehtut. Ja parema (loe: lihtsama) puudumisel arvan, et
oleks päris nutikas idee lugeda seda ka neil, kelle elukutse pole seotud turunduse ja või meediaga.
Ma ei väsi kordamast oma vana- vana soovi. Ma väga ootan, et koolides hakkaksid lapsed saama meediaõpet. Ma tahan, et tuleviku täiskasvanu saab aru reklaami ja artikli vahest; et tal on olemas allikakriitilisus ning et ta suhtuks skeptiliselt "šveitsi sõltumatud teadlased arvasid" stiilis nupukestesse; et inimene oskaks teadlikult kujundada oma meediaprofiili...jne jne jne.
Mingi 10 aastat tagasi jõudsin ma arusaamisele, et kõik koolitused- seminarid- raamatud lihtsalt ei saa pakkuda " vau" elamust. Ma leppisin endaga kokku, et hea, tarkust edastav sündmus-raamat, peab tegema kolme asja:
1. aitab süstematiseerida ning meelde tuletada olemasolevaid teadmisi
2. aitab defineerida ja lihtsamalt sõnastada asju ning nähtusi, mida sa "nagunii teadsid"
3. ja kui see sündmus annab kasvõi ühe uue idee, on asi edukas.
Vaariku raamat vastab minu jaoks neile kriteeriumitele. Ma sain päris mitu head ideed esinemiste ettevalmistamiseks ning mõne uudse loovusharjutuse.
Seega hea raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!