Paari nädala pärast on meil 22. pulmaaastapäev.
Me abiellusime ajal, kui kõik mõeldav, kaasa arvatud viin, olid talongiga. Aga kohal oli 100 külalist, laud oli lookas, siga tapetud ja viina kastidega. See oli sajandi pidu, mida mäletatakse siiani. Kõike juhtus.
Oli selline aeg.
Oli selline aeg.
Me kulutasime viimaseid rublasid- kuu hiljem tuli juba Eesti kroon.
Tegelikult ma vist ei oskagi sellele küsimusele vastata. Nii lihtsalt oli ja on. Nii, nagu päike tõuseb idast ja hommikul pestakse hambaid.
Elada niisama koos ja kasvatada lapsi tundus ebapraktiline ja vastutustundetu. Ma tahtsin, et kõik meie pere liikmed kannaksid sama perekonnanime.
Abielu andis staatuse. "Ah, ma ei saa... ma olen abielus". ( või siis vastupidi. Ma olen ju abielus st ei tähenda sulle ohtu..:)). See andis meeste puhul signaali, et nad on võimelised vastu võtma otsuseid, töötama oma suhtega ja nägema pisut vaeva oma pere ülalpidamise eest vastutades. Et on täiskasvanud.
Seda, et kui ühel meist peaks saama kõrini, siis kaasneksid kohustused ja vastutus. Ma olen tähele pannud, et lahutus kulgeb põlvkondi pidi. Kui vanemad on kogu selle jama läbi teinud ja lapsed näevad, et täitsa okei, siis on nad valmis kergema käega lahutama, kui esimene põlvkond.
Mul peaks ikka midagi väga väga tõsist olema, et ma viitsiks kogu selle valu ja vaeva ette võtta. Ja ma usun ja uskusin toona, et nii mõtleb ka mu mees. Abielu takistab spontaanset kohvrite pakkimist. Selleks, et täiesti vabaks saada, peab sebima, seega enne tasuks rääkida, mõelda ja kaaluda ja leida variant b. Ehk polegi lahutus ainus variant.
90-datel tagastati maid ja maju. Rohkem kui ühel korral nägin ma kõrvalt.
Elasid koos poiss ja tüdruk. Said tagasi nt tüdruku vanaema maja. Mis kuulus kogu suguvõsale. Panustati raha ja aega, loodi oma kodu. Siis sai aga armastus otsa ning poiss kaotas oma panused, aja ja kodu.
Või siis elasid koos poiss ja tüdruk. Poiss jäi raskelt haigeks ja suri. Haiget põetanud registreerimata lesk oli samal hetkel kõigest ilma. Vara päris hoopis poisi venna laps või siis teine veresugulane.
Neil hetkil olin ma rahul oma otsuse pärast olla ametlikus abielus. Sest meil oli ühisvara.
Mõned aastad tagasi oli laual eelnõu, mis pani vaikimisi versiooniks lahusvara ja siis, kui tahtsid saada ühisvara, pidid midagi tegema ja kuhugi minema. Ma ei viitsi guugeldada, kas sellest eelnõust ka seadus sai. Aga see oli ilmselt esimene kord, kus ka riik, peale erafirmade, andis mulle mõista, et abielu ei ole garantii. Abielu ei ole kindlustunne. Abielu ei ole norm.
Täna saab kõike seda eelnevat teha abiellumata. Sa saad jagada ja pärida vara. Sa saad välja nõuda elatised ka korterinaabrilt. Sa saad muuta nime jne jne.
Ning sellepärast ei meeldi mulle uus kooseluseadus. Kuna ma kirjutan väga segaselt, siis täpsustan: ma oleksin rahul, kui see kehtiks samasoolistele. Aga mulle üldse ei meeldi, et see kehtib heteropaaridele.
Mulle tundub, et mind on petetud.
See on väga veider, ma saan aru küll. Sest minult pole ju mitte midagi ära võetud, vaid hoopis teistele on juurde antud. Neile, kes ei viitsi ei taha perbüroosse minna, misiganes põhjustel. Nad on täna minuga võrdsed.
Ma ei saa sellest lihtsalt aru, Et kui siiani pole oma kooselu registreeritud, siis on selleks ju mingi põhjus? Miks on siis notari juurde minek lihtsam ning mõistlikum kui perbüroosse või kirikusse minek?
Miski selles ei meeldi mulle.
Mina olen üks neist, keda see seadus puudutab. Me ei abiellunud, sest siis oli juba see aeg, kus noored ei pidanud seda nii oluliseks. Ja mees arvas, et kui, siis tahaks ikka toredat pulma, aga selleks polnud meil raha. Vanemad küll natuke survestasid ja vihjasid, kui laps hakkas sündima, aga siis me just trotsi pärast ei tahtnud.
VastaKustutaMuidugi pulmade jaoks rahakogumisest ei tulnud hiljem midagi välja, sest sündisid lapsed, kõpitsesime ühte kodu ja siis järgmist... mees leidis, et mis tähtsust nüüd enam on mingil paberil, meil niigi tore. Mina nii ei arva, aga mul pole kuidagi õnnestunud teda siiani kosida, kuigi oleme 19 aastat koos :)
Notari juures pole me ka käinud- maja on mehe nimel, auto minul. Ma ei teagi, mis probleemid võivad tekkida, kui miskit halvasti peaks minema.
Lahusvara kui varasuhte vaikimisi liigiks määramisest ei ole räägitud. Kui võeti vastu uut Perekonnaseadust (2010 jõustus), siis räägiti sellest, et määraks vaikimisi varasuhte liigiks vara juurdekasvu tasaarvestuse. See tähendab seda, et abielu ajal omandatu läheb pooleks, see, mis enne abielu oli, jääb sellele, kelle oma see oli. Suure avaliku vastuseisu tõttu- seda peeti liiga keeruliseks- sellest aga loobuti ja hetkel on abielludes ikka varasuhte liigiks ühisvara. Uus on see, et varasuhte liik tuleb abielludes valida. See on praktiline, aga minu jaoks siiski natuke küüniline, justkui peaks juba abielludes mõtlema sellele, mis saab siis, kui asi välja ei tule.
VastaKustutaKas lahutatud vanemate laps on altim lahutama, seda ma ei oska öelda. Kuid ma võin öelda, et mina kui lahutatud vanemate laps ei hakka ka väga kergekäeliselt abielluma, sest mul on mingisugune eeluskumus, et nagunii ei tule ju välja ja miks sellega üldse jamada. Selline väga kummaline mõte, ma tean, aga nii see on.
Kooseluseadusest: mina toetan seda kahe käega, kuigi jah, sisuliselt ju vahet pole, kas olla siis abielus või registreeritud partnerluses (ma ei tea, kuidas seda nimetama hakatakse, aga teistest riikidest eeskuju võttes võiks see ju midagi sellist olla). Võib-olla mõnele inimesele lihtsalt ei meeldi sõna "abielu", võib-olla on see üks viis, kuidas näidata oma toetust gei-kogukonnale, mine tea. Igal juhul on see väärt idee ja ma tõesti loodan, et sellest lähiajal asja saab.
Ja ilusat pulma-aastapäeva! Ega hõbepulmgi kaugel ole ;)
ma mõtlesin, et kooseluseaduse raames saaks teoreetiliselt end registreerida ka paarid, kes ei ole seksi mõttes üldse paarid. no ja kui ma kellegagi niiviisi sõbralikult ja vara jagades koos elaks ja tahaks kuidagi tulevikku turvata, siis tunneks ma ennast küll imelikult, kui ma peaks abielluma. sest siis kõik mõtleks, et me seksime. "abielul" on juba selline kaasa tilpnev tähendus.
Kustuta