Katri Raik Minu Narva

Mul tegelikult polnud plaanis sellest raamatust kirjutada. Nagu "Minu.." sarja lood ikka, on nad pigem päevakajalised, pigem blogid-esseed-artiklid, kui raamatud.
Aga siis lugesin ma venekeelsest delfist kommentaare Marina Kaljuranna avaldusele.
Ja kõhe hakkas.

Ma pean tunnistama, et ma ei mõista avaldusi stiilis- "venelased on teise sordi inimesed", "venelasi diskrimineeritakse" jne.
Tippkokad. Terve plejaad tippsortlasi. Võistlustantsijad. Võimekad (aja)kirjanikud. Tuntud stilist. Armastatud lauljanna ning mitmed näitlejad. Arstid ja politseinikud. Äripäeva rikaste nimekiri. Pool Tallinna ja Narva linnavalitusest....
Eesti on täis integreerunud mitte-eestlasi. Ole ainult mees ja tegutse ning sul on võimalik jõuda kuhu iganes.
See piir ei jookse rahvust pidi. See piir jookseb kusagil mujal ja ma pole päris kindel, kas ma tean kus.


Ma mõistan osati immigrandi identiteediprobleeme. Loomulikult on keeruline kohanduda uue elukohamaa kultuuriga ja samal ajal säilitada oma rahva ja rahvuse kultuur ja keel.
Siis loen aga delfist noore eestlasest naise lugu, kuidas "tema RIIGILE KÜLL lapsi ei sünnita". Ja tsiteerides klassikuid- käed langevad jõuetult rüppe.
Narva venelane või Tallinna venelane, kes täna Delfis räuskab, on seepärast selline, et tal on olemas variant b. Tema silmis on Eesti Vabariik ajutine moodustis, mis kohe- kohe kokku kukub. Pole mõtet näha vaeva, omandada keelt või üritada aru saada selle naljaka riigi olemusest. Homme, hiljemalt ülehomme- kui uskuda nende kommenteerijate väiteid, tuleb ju Velikaja Rossija tagasi..

Aga eestlased. Need eestlased kes kirjutavad ja räägivad täpselt nii, nagu negatiivse näite narvakad Katri raamatus? Miks nemad niimoodi mõtlevad?
Kuidas on täna, 20 aastat peale iseseisvumist veel ikka nii palju inimesi, kelle jaoks on Riigil nii palju kohustusi. Ja temal, selle riigi kodanikul ei ühtki.

Demagoogiliselt võiks öelda- miks et olete siis sellised torud, et valite KOV saamatuid, kes ei suuda teie linna purskkaevu ja karusselli tuua. Kes ei suuda meelitada linna investeeringuid ja töökohti.
Ma tean, ma tean... see on suletud ring.
Meil pole valikuid. Ja väga paljudeks valikuteks on. Hilja.
Müstiline Riik võib subsideerida nt töökohti, aga Linnas pole enam tööjõudu, pole kinnisvaraturgu, pole ühistransporti...
Mulle tundub, et Narva on siiski pisut paremas seisus, kui näiteks Viljandi. Või Valga. Narval on konkurentsieelised, on olemas nõudlus. On vaja ainult pakkuda. Ja pakkuda saavad vaid narvakad ise. Mitte riik. Riik saab aidata. Riik saab toetada. Tahtmine ellu ärgata peab tulema kohalikelt.

Ma kordan oma varasemat mõtet, aga ma tõepoolest ei saa aru, kuidas me julgeme, just julgeme, jätta oma idapiiri tühjaks.
Tühjaks inimestest. Koolidest.

Raamatust. Autor pole just maailma parim kirjutaja, aga ometi on see ülimalt nauditav raamat. Minu, päritolult lõunaeestlase kokkupuuted Narvaga on olnud vähem kui põgusad. Oli informatiivne, kohati väga naljakas ja tekitas ka huvi. Suvel peaks minema Narva.
Ehk nagu soovitas Tavainimene väljakutseid otsivale Rentsile- mine Narva, Eesti on lähedal ja väljakutseid piisavalt.
Ei ole enam see aeg, kus noori saaks "BAM"ile saata. Aga midagi peaks mõtlema. Kuidas saada noored inimesed Narva, Valka ja Võrru. Ning kuidas nad seal söönuks saavad.
Kui ma teaks. Siis teeks.
Ja et nad sinna ka jääksid. Ka selle raamatu autori jutust kumab läbi: ajutine. Täidan oma missiooni ja siis lähen koju. Mujale.

On inimesi, kes lihtsalt on sümpaatsed. Ja Katri Raik on üks nendest. Ma soovin talle südamest edu.