argusest

Kas teie teate, kuidas te ootamatutes olukordades käitute?

Mina tean täpselt. Mind on kahel korral rünnatud (kõik lõppes õnneks hästi). Ma ei suutnud karjuda, põgeneda, lüüa... mitte midagi sellist, et ennast päästa. Ma seisin kivinenult.
Kätega reaktiivselt ja hajameelselt vehkides ja viisakalt, ründajat teietades, pomisedes: mida te soovite? palun jätke järele...

Sama juhtub ka siis kui mind rünnatakse verbaalselt. Ma saaks nagu šoki- suutmata uskuda, et inimesed on kurjad ja õelad ja ülekohtused. Istud ja vaikid nagu loll. Õiged sõnad tulevad meelde päevi hiljem.



Kui vägivald minu vastu on põhimõtteliselt minu enese asi, siis vägivald teiste vastu teeb mind nõutuks.
Oli näiteks kunagi üks venelannast kolleeg. Väga armas inimene, emotsionaalne ja temperamentne. Ja olid inimesed, kellele väga meeldis selle naise üle nalja heita. Mitte koridoris, vabas vestluses. Vaid ametlikel koosolekutel.
Naerda tema keeleapsude ja aktsendi üle.
Tuua näited, kuidas just venelased käituvad nii või naapidi. Ma kuulan jahmununa, kuidas mu ümber naerdakse mürinal, oskamata reageerida. Mul on piinlik ja ebamugav ja mul puuduvad sõnad ning oskus taolistes olukordades käituda.
Järgmisel päeval küsin endalt- kas ma oleks pidanud sekkuma? Aga ta ise naeris ju ka? Kas ta naeris selleks, et varajata ebakindlust? Või oli see tõepoolest ka tema enese meelest naljakas, ehk on ta sellest lihtsalt üle? Ehk olen mina ise poliitkorrektsusest ajupestud ja võtan liiga emotsionaalselt soo ja rahvuse kohta käivaid märkusi?
Ma ei tea. Täna ta enam meil ei tööta, aga see, et ma tema kaitseks välja ei astunud ja vahest isegi rohkem see vastamata küsimus, kas ta mu kaitset üldse vajas ja ootas- häirib siiani.

Üks mu kolleeg sai hakkama minu meelest ääretult ebaeetilise teoga. Kui mult küsiti nõu ta vallandamise ( st poolte kokkuleppel. Loomulikult) osas, siis noogutasin kaasa. Muidugi, nii ei tehta. Endamisi imestades, et teole saabuvad tagajärjed alles pea pool aastat hiljem.
Mind ei lastud lahti sellepärast, tuli kolleeg hiljem rääkima. Jah, kinnitas ka ülemus järgmisel päeval- sa said valesti aru. Me lasime ta lahti halva töö pärast.

Mul on tunne, nagu oleks mulle vastu pead löödud. Mis mõttes? See ei ole võimalik!?
See tundub nagu halb uni, sest see lihtsalt pole võimalik. Ma ei taha detailidest kirjutada, aga inimese töö oli tehtud suurepäraselt, ta oli väga vajalik, täna on tema koht asendamata... seega oli põhjendus täiesti arusaamatu, ebaõiglane.

Ja nüüd tunnen ma end kohutavalt. Kas ma oleksin saanud midagi muuta?
Oleks ma vaid teadnud... oleks ma tema kaitseks välja astunud. Vähemalt oleks ma talle vihjanud, mis saatus ootab- ta oleks saanud end ette valmistada.
Vastik. vastik.