Jah oli ka pahatahtlikke elemente, kes konni täis puhusid, sisaliku saba näppasid ja kassipoegi uputati toona elu loomuliku osana.
Kuid isegi Hollywoodis- alles hiljuti oli jälle ühes filmis selline stseen- oli klassika, kuidas tütarlapse südame võitmiseks rääkis noormees liigutava loo sellest, kuidas ta lapsena pisikese vöötorava pisikese murdunud käpakese pisikesse lahasesse pani. Nummi. Norm.
Jalutan pargis. Kaks umbes kümneaastast vene poisikest togivad pikkade jämedate puurontidega varest. Olen segaduses. Ühelt poolt rahul, et uue PGS vundamendiks olev loomulik uudishimu ongi päriselt olemas, teisalt šokeeritud, et see rakendub niivõrd sadistlikul viisil.
Vares ei saa lennata, vaid ainult üritada suurte hüpetega põgeneda.
Jään seisma, häbistan poisse ning käsin selle kiiresti lõpetada ning minema minna. Jõnglased jätavad minu silma all varese torkimise.
Põrnitseme üksteisele otsa. Vaikime.
Seisame. Seisame. Vaikime.
Linnuke lonkab eemale.
Üks poistest murdub ja longib eemale. Teine põrnitseb endiselt väljakutsuvalt mulle otsa ja irvitab.
Vaikime. Seisame. Aeg tiksub.
Imelik hakkab minul.
Annan alla ja pöördun minekule. Tagasi vaadates. Poiss hoiab end tagasi selge kavatsusega tegevust jätkata. Vares pole kuigi kaugele jõudnud....
See "nummmi" kõlab su tekstis nagu valge vares.
VastaKustutaMnjah, sekkuda on vaja, aga see on raske, sest tänapäeva lapsed ei karda enam täiskasvanuid ja noomimist. Ma ajasin eelmisel nädalal kolm umbes 10aastast poissi peaaegu-naabri pähklipuu otsast ära, rappisid ja ronisid seal nagu oma kodus. Mõtlesin küll, et saab näha, mis kohtadesse mind saadetakse, aga nad lõpetasid tegevuse ja lonkisid minema.
VastaKustuta