Kahtlemata olen ma 100% internaal. Ma olen veendunud, et teen oma elu valikud ise. Ka see, et ma sündisin, oli mu ema ja isa teatud valikute tagajärg. Valikud määrasid mu iseloomu ja väärtushinnangud, et siis ühel päeval hakata ise kontrollima oma elu.
Ühel meie sõpruskonnal on tavaks kord aastas kokku saada ühe väga rikka inimese juures. Me alustasime ca 20 aastat tagasi ühest kohast. Ca 20 aastat koos olnud paarid. Kel 2, kellel juba 3 last. Ma väga ootan neid kohtumisi- kuna alati saab väga palju nalja ja kuigi me aasta jooksul eriti ei kohtu, on meil alati paljust rääkida. Ja samas ma kardan neid kohtumisi.
Mingi paralleelmaailm võtab iga aastaga järjest rohkem võimu.
Järjest paremad autod, meenutused möödunud ümber-maailmareisidest. issand, Viimsis avati ma-xi-ma...; ma ei saagi oma lemmikkooki enam osta, sest seda ei müüda enam kohvikus, vaid kõigis kauplustes...
See pole minu maailm.
Neil kohtumistel tekib mul indentiteedikriis. Mu maailm variseb kokku. Ühelt poolt hea meel sõprade edu üle, teisest otsast närimas kuri kadedus- ma tahan kaaa olla rikas.
Ja kõige keskel suur küsimärk. Kes ma tegelikult olen + mida ma tegelikult tahan?
Kas ma olen ära kasutanud kõik oma valikud või lebotanud mugavustsoonis?
Mida on neil, mida minul pole? Loodus pole mulle andnud loomulikku karismat, kirge, energiat, julgust võtta riske, suhtlemisoskust ja head suhtevõrgustiku loomise oskust. Kui karisma välja arvata, siis ülejäänu on kättevõtmise asi. Aga. Siis pole see ju mina?
Mida ma siis tahan? Kas ma tahan töötada 24/7? ei. Kas tahan, et mul oleks kinnisvara 10s kohas? Ei. Kas tahan, et mu majapidamist hoiavad korras võõrad inimesed? Ei. Aga et mu otsused ja riskid mõjutavad sadade alluvate elu? Ei. Kas tahan muretseda ja vastutada kogu oma varandusega ja olla kursis maksuameti nõuete ja muutuvate seaduste jms? Ei. Ja nii edasi.
Mida ma siis tahan?
Ma tahan olla rikka isa või vanaonu impeeriumi ainus pärija.
Siin langeb mu kaardimaja kokku. Kõike ei saa valida. Mõned soovid ei täitu.
Mulle jäi su postituses silma see: "Ma olen veendunud, et teen oma elu valikud ise. Ka see, et ma sündisin, oli mu ema ja isa teatud valikute tagajärg. "
VastaKustuta- et ühe käega sa väidad kõike sõltuvat endast, kohe järgmise lausega tunnistad, et selline eluliselt oluline asi nagu su sündimine oli kellegi teise valik. See viimane on muidugi elementaarne, aga ma arvan, et selliseid elementaarsusi on elu täis (nt seesama, kas sa sünnid kellegi varanduse pärijaks või hoopis kuhugi näljahädapiirkonda, kus sündinud lastest pooled esimese eluaastani ei jõua). Mulle meeldib jätkuvalt kaardimängumetafoor: mul on sellised kaardid nagu on, nüüd oleneb sellest, kuidas ma välja mängin. Aga see, mis kaardid kätte tulid, ei olenenud minust; samuti ei olene minust see, kui heal tasemel on teised mängijad, kas minuga paaris mängijad on paremad või halvemad kui vastasmängijad või ega mõni teine mängija sohki ei tee.
Ma ise kipun iseenda elu vaadates tundma, nagu sõltuks absoluutselt kõik minust endast (koos sellest tulenevate süütunnetega, et maailm on hukas, toidukriis, üldse ressursikriis, sõjad ja värk - ja ma värdjas polegi neid lõpetanud - millest tuleb mingil määral tahtmatus oma neuroosidest lahti saada, sest sellise pilguga vaadates on neurootiline olla ainus vabandus, miks ma sõdu ja muud jama ei lõpeta ja maailma ei päästa); kui ma peaks sellele küsimusele teoreetilisemalt vastama - nii, et vastus sobiks kõigi inimeste kohta käima - siis vastakski ma kaardimängumetafooriga: et on asju, mis sõltuvad endast ja asju, mis ei sõltu. Sest see tundub kaine pilguga vaadates kõige usutavam või vähemalt kõige mõistlikum asi, mida uskuda.
Aga mul on veel kahtlus, et kuni ma ei lõpeta enda materdamist selle eest, et ma ei tee KÕIKE, ei ole ka minu mööndused, mida ma teen teistele, päris siirad. A. väidab mulle kodus alatasa, et teiste vastu ei saa olla parem kui enda vastu; et saab küll teeselda, aga sellest pole kasu. Kui ma vihkan ennast iga kord, kui ma ei ole täiuslik, ei saa päriselt armu ka teised.
Niisiis lahutab mind ainult teatav iroonia- ja kriitikavõime neist, kes räägivad, et näljahädapiirkonda sündivad ja esimese eluaasta jooksul surevad lapsed - või nt see laps, kelle ta vanemad paari esimese eluaasta jooksul surnuks piinasid - on ise valinud sellisesse piirkonda, sellisesse perekonda sündimise; ja kuna ma ei taha nende rääkijatega siiski ühte leeri kuuluda, peaks ma selle "kõik sõltub minust" usuga midagi ette võtma. Pealegi, sellesama kaine pilguga vaadates, millega ma ülejäänud maailma vaatan, tundub see "ma suudan kõike" ise üks paras neuroos.
odot... ja "ma ei saagi oma lemmikkooki enam osta, sest seda ei müüda enam kohvikus, vaid kõigis kauplustes" - ega sa ometi selle suhtumise peale kade ei ole? pealegi, selle jaoks ei ole vaja rikas olla, snoobitseda saab vaesest peast ka.
VastaKustutaMa pidasin sündimislooga silmas pigem seda, et ka see pole juhuslik vaid konkreetsete valikute, otsuste ja tegude tagajärg:)
Kustutaja ma kadestan. Vabadust. Ja muretut elu....
no paistab, et päris murelik elu ju, kui juba selline asi, et lemmikkook kõigile kättesaadavaks muutub, mureks osutub.
Kustutasündimislugu - nojah, valikute tagajärg; aga kui me võtame juba lubame oma süsteemi sisse selle, et meie elu ei mõjuta mitte üksnes meie enda valikud, vaid ka teiste omad - ja meenutame, mitu miljardit on olemas neid teisi ja et nende valikutest pole võimalik korralikku ülevaadet saada - siis on tulemus ikkagi see, et "ma ei saa kontrollida kõike, mis minuga juhtub".
Teine metafoor, mis mulle kaardimängu oma kõrval meeldib, on paaristants. Selline improvisatsiooniline paaristants, kus kumbki pool algatab uusi asju, aga reageerib ka teise algatustele ja võtab midagi üle.
See tähendab, et mul ei ole tantsu kulgemise üle täielikku kontrolli, sest täielik kontroll tähendaks, et partner on minu marionett, mis oleks igav ja väga üksildane; aga on minu asi, kuidas ma tema väljapakutule reageerin, ja ma saan ka ise uusi asju välja pakkuda - mille peale on jälle tema asi, kuidas tema reageerib.
vabandust, 2 versiooni ununes korraga sisse - peaks olema "kui me juba lubame oma süsteemi sisse..."
KustutaVäga harva, kui mul tekib tahtmine blogijat nägha, aga sind tahaks. Sinust ei saa siin justkui ühest ja selget pilti.
VastaKustutasee g läks nüüd muidugi ülearu.
VastaKustutakui pastapliiatsiga kirjutaks, siis ei juhtuks seda eales. see ongi pastapliiatsi ja arvuti õigekirja suurimaid vahesid.