Heade laste vabrik

Käisin ühel keskkooli lõpetamisel, kus oivikute vanematele jagati tänukirju: lapse hea kasvatamise eest.  Ja siis natuke hiljem juhtusin lugema läbi Rentsi jäetud lingi üht lugu.
Kui jätta kõrvale esimese juhtumi intrigeeriv hüpotees: võimalus parandada kesist akadeemilist võimekust läbi parema kasvatuse, siis ühendab neid kaht lugu üks. Sõnum, mis kordub iga lapsekasvatusest rääkiva loo kommentaariumis: emad ja isad, te olete oma lapsi kasvatanud valesti ja halvasti.


Väidetavalt kujuneb inimese elukäik ja iseloom välja kolmandaks eluaastaks. Mind isiklikult pole mitte keegi õpetanud, kuidas ja mismoodi lapsi kasvatada. Ning kui seda ka kuskil õpetataks, oleks trikk selles, et tänu muutujatele toimib iga reegel ja püüe täiesti erinevalt. Sest emad ja isad on erinevad ja lapsed on erinevad. Üks, kes saab naha peale murdub ja kannatab kogu elu hirmu käes eksida ning riskida. Teine kibestub ja veedab järgneva elu kättemaksu haududes ja end ohvri ja märtrina tundes. Kolmas irvitab ning kui suureks kasvab, annab ise vanamehele peksa. Ja kindlasti on ka neid, kes leiavad, et karistus oli õiglane, võtavad selle õpetuseks ja kunagi enam ei tee. Ning siis on veel viies ja kuues variant.

Ning kui sulle võib tunduda, et tegelikult läks vist siiski õnneks- võib olukord, supsti, muutuda. Ma
( ja ilmselt ka teie) võin rääkida kümneid lugusid lastest, kes olid viksid ja viisakad. Siis said suureks ning nentisid: ma olen sellest nii väsinud ja kuna olen nüüd täiskasvanu, siis elan nagu tahan: ei korista, ei tööta, ei pinguta. Ja siis võin rääkida kümme lugu sellistest lastest, kes olid laisad ja lohakad said suureks ning - ohoo- pole usinamaid. Ning siis on veel sellised lood nendest kes olid virgad ja osavad ja kui nad surnud pole siis on nad seda siiani. Ning need jutud räpakollidest, kes surid sellistena.
Ehk siis. Me ei tea kuidas lapsi kasvatada (ja ehk lähtuda hoopis  teooriast lapsed kasvavad ise?)  ning samuti me ei tea, millised valemid ja teooriad sobivad ja sobituvad meie lastele.

Teine ja hoopis keerulisem küsimus on see, et me ei tea, milline on "hea laps", Milline on see ideaal, mille poole peaksime pürgima.  Kas hea laps on selline nagu kirjeldab Tarmo Alt ? Kirjeldus, millega on väga raske mitte nõustuda. Või on kaasaegne hea laps pigem see, kes oskab kuulata oma keha ja tahtmisi ning  ei " pea" vaid "tahab". Kelle "päris maailma"  definitsioon ei lähtu 20. sajandi arusaamadest vaid on  postmaterialistlik ning 21. sajandu nõudmistest lähtuv? Ka sellele nägemusele on raske vastu vaielda. Meil pole ju enam industriaalühiskonda.

Edukat ja "õiget" last on järjest raskem kasvatada, kuna meie väärtushinnangud muutuvad uskumatu kiirusega, Kui ainult 15 aastat tagasi me naersime rootslasi, kellel täpselt kell 5 kukkus pastakas käest siis täna ütleme me juba tunnustavalt: " loomulikult, jumala õige. Elu pole töötamiseks vaid on elamiseks".
Kas pole siia sisse kodeeritud vastuolu.  Me eeldame asiaatide distsipliini ja tulemusi andes sisendiks  lääne isikuvabaduse. 
Neid paradokse on veel.  Meil on kõva häälega hakanud rääkima lapse iseolemisõigusest, alternatiivsest haridusest ja loomulikust stressivabast kasvamisest põlvkond, kes kasvas üles juba vabas Eestis. Osati on see mõistetav- nad nägid, kuidas nende vanemad end lolliks töötasid ja puudu jäänud tähelepanu ning armastuse annavad nad kuhjaga tagasi  oma lastele. Paradoks on selles, et see põlvkond, kes häälekalt taotleb üksikisiku (lapse) vabadust  nõuab rohkem reegleid ühiskonda (millal peaks poed kinni olema, milline peaks olema ettevõtete marginaal, milliseid reklaame võib tänavatele riputada, mida ja millal  tohib  süüa ja juua).
Ma olen näinud ühiskonda kus inimesed ja ühiskond olid reguleeritud ja ühiskonda, kus ühiskond ja inimesed olid väga ( liiga?) vabad. Ja nüüd. Me kasvatame üles sisemiselt vabad ja rõõmsad lapsed ja loome neile ühiskonna, kus kõik on reguleeritud?

Ma ei tea, kas on võimalik selline ideaal, et allub distsipliinile ja samas ei kaota oma mina. Omab laialdasi faktiteadmisi ning oskab neid loovalt interpreteerida ("Lapsed ei saa aru, kuidas see ( st töövihikutes ja õpikutes kirjas olev) on seotud tema erakordse isiku ja tema ainulaadse isiksusega" ). Oskab märjas metsas süüdata lõket ning programmeerida uudse lahenduse. Teeb vastuvaidlemata raskeid, tüütuid ja ebamugavaid asju ka siis kui see läheb vastuollu tema soovide, isikupära ning oma teega. Kui uudishimu võidab inimese loomupärase laiskuse  ("Õpetaja peab toitma lapse elujanu, igatsust tõe ja teadasaamise järele.”). 
Arkadi Avertšenko kirjutab raamatus "Kirjad Leninile.." ühes följetonis eksperimendist: teada on et mis keelatud, seda ihaldatakse. Seega keelas ta lastel kategooriliselt õppida. Tulemuseks oli see, et lapsed ei õppinudki, kuna selgus, et lapsed ei ilmutanud vähimatki huvi "keelatud tegevuse" vastu.   Aga see võis nii olla vanasti ja juba rikutud laste korral.

Ehk siis, kui me ( ühiskond) ka ise täpselt ei tea, mida me tahame ning see, milliseks inimene kasvab on seotud sadade muutujatega- ehk me peaks olema pisut tolerantsemad? Ja kui teil on head lapsed, siis on täiesti võimalik, et see pole teie teene vaid te olete lihtsalt saanud looduselt jackpoti.