Targaks ja rikkaks

Lugesin ka mina noore töötu lugu, aga loost enam tahaks ma reageerida kommentaaridele. Tüdruk tundus artikli järgi tubli, küll ta hakkama saab ja tööd leiab.
Ma olen pragmaatiline inimene ja alati uskunud, et kõigepealt peab õppima tööd, mis annab sissetuleku ja seejärel seda, mis huvitab.
Nüüd ma enam nii ei arva.
Ma usun, et õppima peab seda, mida sa tahad, mille vastu tunned kirge- siis tuleb ka raha su juurde.
Mu lemmiknäide eriala nö tasuvuse suhtelisusest on mu enese lapsepõlvest. Mulle kangesti meeldis joonistada, aga ema ei lubanud mul kunstiringi minna, vaid ütles, et " .. liigu ja tantsi parem, istuda saad koolis niigi. Joonistamine sind tulevikus nagunii ära ei toida. Ja kui juhtubki, et sa oled ropult andekas, lööd sa ka ilma kunstiringita sel alal läbi".
Tal oli muidugi õigus. Ja ei olnud ka. Joonistamisega on võimalik ära elada. Agentuuri tippdisainer elab nagu miška. "Pahasid" pehmeid erialasid õppinud tuttavad PR töötajad, koolitaja, copy, konsultant... pole nende elul häda midagi.

Üks tuttav oli meeleheitel, et laps valis õppimiseks sotsiaalteadused. Hüva, ta võib tulevikus töötada Eesti hooldushaiglas põetana, mis pole tõepoolest mesi ja piim. Aga miks mitte "villa benita" omaniku või ministeeriumi asjapulgana? Ehk siis kõik sõltub.
Loomingulise eriala esindajana pead sa olema ilmselt valmis tegema kompromisse (kui eesmärk on hea sissetulek) kunsti ja kommertsi vahel. Ja sul peab olema kirg ning tahe, et end ja oma tööd müüa. Aga elada on võimalik.

Ja teine- meie muutuv maailm. Kes oleks 20 aastat tagasi teadnud et masinakirjutajal või ökonomistil, rääkimata parteiajaloo asjatundjatest, pole tulevikus tööd ja leiba?  Kes oleks võinud siis teada, et 10 aastat hiljem võib ehitada ja burgerit valmistada  ka ilma paberi ja kvalifikatsioonita. Ning 20 aastat hiljem on tegijaks IT ning pangandus....Kas keegi suudab ennustada, millised kutsed on olemas ja nõutud ( peale klassika) 20 aasta pärast?  Ja isegi klassika suhtes, mõelgem, kuidas on muutunud 20 aastaga näiteks müüja, autojuhi  või med töötaja positsioon ühiskonnas.

Teine, väga vana vaidlusteema- kas tänases Eestis on üleüldse vaja kõrgharidust. Edulood ju silme ees, antav haridus, teadagi, devalveerunud .Haridus pole kunagi kedagi targaks teinud, Ja on ju raamatud ja internet jne.jne.

Pisut väiksema tõenäosusega, kui seda, kas tegemist on pere vanema või noorema lapsega, võib 30- 50 aastaste hulgas eksimatult arvata, kel on kõrgharidus. Vanemate puhul muudab eksimisprotsendi suuremaks lisandunud elukogemus, praktika, elutarkus, haritus jne. Nooremate puhul. Ütleme nii, et kaasaegne kõrgharidus on mu jaoks natuke segane teema. Ja noorel inimesel on nagunii pea laiali otsas, seega pole tema isksusest ja teadmisest veel sotti.

Jah kõrgkool ei  tee sind targaks. Kui sa ise ei taha. Aga kindlasti näitab see, et inimene on oma elus vähemalt ühe projekti ja eesmärgi saavutanud, lõpuni viinud. Tal pidi selleks olema hea püsivus, töökus, rutiinitaluvus, ajaplaneerimisoskus võime ja tahe  tegeleda ka nende asjadega, mis ehk polegi nii vahvad .
Üks peamisi, mis eristab kõrghariduse ja keskharidusega inimesi on aga ilmselt  üldistusvõime ning teadmine, et mingis ja millises raamatus on probleemi lahendus olemas.  Ma olen sellest varem kirjutanud ja kordan:
ma olen liiga palju näinud neid, kes usinalt lahendavad juhtimis- või turundusülesannet, mille vastus on paarkümment aastat tagasi välja antud raamatus lehekülg 46. Samas, eks avastusõppel on omad eelised- kinnistubki paremini, ja oi seda rõõmu, kui jõuad iseeseisvalt järelduseni, mille eest mõned on Nobeleid saanud:)

Ehk siis minu sõnum noorele- õpi seda mis sind tõsiselt huvitab ning ära hooli neist, kes näevad kogu noorsugu meelsamini inseneridena ( või lihttöö tegijana).