Täna loen perearsti manitsusi teemal "inimesed kuritarvitavad ravimeid ja doseerivad neid üle" ja ausalt öeldes, mu hämming kasvab.
Lähiminevikust on mul tuua näited, kus silme eest mustaks võttev ja testamendile mõtlema panev kõhuvalu osutus lihtlabaseks ja EMO aega raiskavaks neerukivideks. Ning silme eest mustaks võttev kõhuvalu (õnneks sai perearstile JÄRGMISEL päeval) viimase vindi peal olevaks pimesoolepõletikuks, millega oleks võinud EMO aega raisata küll, sest operatsioonile viidi inimene niipea, kui arst oli käed ära pesnud.
Naabreid hulluks ajav köha, mida perearst (telefoni teel, muidugi) soovitas veel vähemalt 2 nädalat taluda, enne kui oleks kohane kaeblema hakata; osutus tuttava arsti abiga pandud diagnoosi põhjal koledaks angiiniksjne jne.
Ma meenutan, meenutan, aga mulle ei tule meelde millises koolis ja mitmendas klassis õpetati meid haigusi diagnoosima ja tervisehäirete raskusastet hindama.
Kuidas, millise info baasil, peaksin ma oskama teha valikuid a la - nina kinni ja pea valutab- kas parem on võtta nohu- või peavalurohtu?
Kas mul on peavalu tingitud külmetusest, nohu-allergiast, ülepingest. Aga äkki on hoopis ajuvähk? Kõhuvalu- on see pms, neerud, seedehäired, gaasid, pimesool...? Kas kurguvalu on "äge respiratoorne haigestumine" või angiin või hoopis midagi kolmandat.
Ja pole vaja hakata kommentaariumis näpunäiteid jagama.
Küsimus on põhimõtteline- on ju noored, kelle peres, juhul, kui neil on ikka vanemad, ei räägita mädaplekkidest kurgus, sümptomitena palavikust mis midagi näitab või ei näita.
Jah, on olemas perearsti nõuandetelefon, aga väga paljudel juhtudel telefoi abil siiski õiget diagnoosi ei pane. Ehk siis kogu meditsiinialane-igapäevaharidus ja esmaabi ja diagnostika on jäetud vanemate õlgadele ja põlvkondade kogemustele põhinevaks.
Ja kurjustangi ma sellepärast, et enne keelamist/maksustamist/hurjutamist tahaks ma näha programmi, mis tõstaks elanikkonna dianostikaalast teadlikust.
Just.
"Arstide aja raiskamine" ei käi sinusuguste kohta. Kui sa mõtled, kas tapva kõhuvaluga kutsuda EMO või ei, siis kutsu ja kõik. Kui sa igapäevaselt nina täis võtad ja siis igavusest kiirabi kutsud, sest joomakaaslane kukkus ära ja pole kellagagi rääkida, siis oled küll teemas :)
VastaKustutaMa olen Mare Liigeri koolitusel käinud, pärast seda vaatad kiirabi tööd veidi teise pilguga.
ja mina, paha inimene, hämmeldusin äsja, kui perearstile helistades ja seletades, et ei, mul ei ole konkreetset haigust, aga lihtsalt ebamäärane halb olek (nii vaimselt kui füüsiliselt) ning peaks natuke arstiga rääkima + proove tegema, sain aja 2n pärast.
VastaKustutaSoomes sain taolise arstiaja (noh, et oleks aeg mõned analüüsid teha ja vererõhurohi üle vaadata jne) 2 KUU pärast.
VastaKustutaSeda EMO töökorralduse muudatust on minu meelest küllalt raske läbi viia, kuna tasuliseks muudetakse ainult kergemate tervisehädadega külastus. Samas ei saa ka arst ENNE läbivaatust öelda, et on kerge tervisehäda. Niisiis läbivaatus peaks ikka olema tavalise vastuvõtu hinnaga ja kui saad kinnituse, et on kerge tervisehäda (näit. nohu), siis võid valida, kas maksta tasulise retsepti eest või minna edasi perearstile.
VastaKustutaNiisiis tõenäoliselt ei pea kartma, et juba enne diagnoosi rahakotti kergendatakse. Vähemalt ei kujuta ette, kuidas see oleks võimalik.