Ma tõsiselt tunnustan Oksaneni oskust üles noppida häid teemasid.
Võrreldes eelmise raamatuga, on "Kui tuvid..." kordades realistlikum ja lihtsamini loetav. Siin pole seksi ja vägivalda. Ja samas on loetu mõjuv, häiriv ja mõtlemapanev.
Eelnev raamat, mida lugesin, oli Imbi Paju "Tõrjutud mälestused". Tundus, nagu oleks seesama jätkunud, või on mõlemad kirjanikud kasutanud sarnaseid allikaid. Igaljuhul, ma olin väga lähedal sellele, et tegelasi guugeldada, et nad on ju päriselt ka olemas olnud?
Kuid nagu Sofile kombeks, ei saa ta lõpupoole üle kiusatusest ka sellesse romaani väike "mehhiko seebiooper" põimida. Näiteks Reinu ja Evelini lugu on mu meelest täiesti tarbetu. Ja pean tunnistama, et ma ei saanud päris lõpuni aru, kes Evelini ema oli. Ja see pole tegelikult ka oluline. Samuti oli täiesti mõttetu homoseksuaalsuse sissetoomine. Lugu oli ju absoluutselt muus. Aga ju on sellised nüansid vajalikud publikumenu ja müügi saavutamiseks?
Mina Oksaneni nõuandjana oleks soovitanud lisaks tuua veel mõne tegelase, kelle valikud oleksid olnud sunnitud. Selle raamatu fookus on inimesed, kes teevad ka rasketes oludes teadlikke valikuid. Meie, eestlased, kes me niiväga pabistame selle pärast, mida maailm meist arvab- oleme juurde saanud ühe raamatu, mis meisterlikult näitab muutuvaid olusid, võimude vahetumist. Selgitab, miks eestlane tundis natside vastu sümpaatiat. Selgitab, miks me viime lilli mõlema poole langenutele. Selgitab, miks me vihkame okupante. Aga räägib tegelastest, kes teevad teadlikke valikuid. I
Kas minust oleks võinud neis oludest saada Edgar? Ja oleks küll- kõik eeldused on olemas: mul puuduvad põhimõtted, ma ei identifitseeri end läbi töö.Töö on töö, kui makstakse võib teha ja rääkida mida iganes. Ma olen meitserlik demagoog ja suurepärane valetaja. Ja siinkohal ei tasu süüdistada meie orja-ajalugu või geene või halba kasvatust- mu lähedased pole sellised. Lihtsalt mõned inimesed on sellised. Teised, kes elavad kire ning põhimõtetega-valivad pooled, ja andku saatus, et just selle õige.
Ning minusugustest saavad võimu tööriistad. Nad tahavad elada omaenese elu, aga olud sunnivad tegema valikuid. Selliseid inimesi on pool maailma täis.
Ja just seepärast mulle meeldis raamatu lõpus toimunud pööre. Edgar polnud enam võimu mängukann, labane karjerist. Vaid mingil hetkel pööras hirm teadvuse sassi ja sinust endast saab ohver ning manipuleeritav. Võim ütleb- hüppa ja sa ei küsi enam ainult seda "kui kõrgele" vaid " kas samal ajal plaksutan ka?".
Võim ja repressioonid ja organid pole ju asjad iseenesest, midagi abstraktset. Need on konkreetsed inimesed, oma mõtete ja soovidega. Võim annab instrumendid ja see, kas ning kuidas neid kasutada on juba konkreetse luust ja lihast tegelase otsustada.
Pole vahet, kas me jõuame võimuni läbi armastuse, karjäärisoovi, ükskõiksuse või hirmu. Ainult, et armastuse nimel valida vale pool- see kõlab oluliselt seksikamalt, kas pole...:)
Ja ma ei väsi kordamast. KUI kama on enamikel inimestel võimust ja riigist ja muudest väga olulistest asjadest. Lihtsalt elatakse ja kohanetakse.
Üks väga originaalne ja tegelikult väga häiriv nüanss oli sisse toodud. Sakslased arutavad omavahel: huvitav, et eestlased, nagu ka juudid, ei hakka küüditamiste ajal vastu,. Ilmselgelt oli hea idee anda neile võimalus kaasa võtta oma isiklikud asjad.
Me kõik teame tegelikult nö õiget vastust. Sa pole nii hull, et astuda paljakäsi vastu relvastatud jõule. Kuna üldjuhul küüditati koos perega, siis sa ei saanud ohtu panna oma lähedaste elu, ellujäämisinstinkt ja lootus viimase hetkeni, et see on mingi eksitus ja kohe kõik lõppeb...
Aga ka hiljem, paadipõgenike kontekstis selguv inimeste meeleheitlik armastus asjade vastu. Lootus asjade likviidsusele ning väärtusele- ehk siis lootus, et elu jätkub ka "seal", tekitab küsimuse, et kas üks motiividest- jääda rahulikuks, polnud hirm kaotada asju.
Ning tõepoolest, kui terve rongitäis küüditatavaid oleks kõik koos vastu hakanud. Teoreetiliselt oleks see ju õnnestunud,
Kui poleks olnud hirmu.
Njah, sellest ajast ja neist teemadest saab kirjutada veel sadu raamatuid.
Lisatud hiljem: Selgub, et tegelastel ongi prototüübid! Loe täpsemalt siit:
http://www.tuvid.ee/eessona.php
Aitäh huvitava tähelepaneku eest, seda märgatakse tavalilselt mujal maailmas:
VastaKustutaStefán Jónsson, director and professor of acting, Iceland Academy of the Arts/2012:
“In 2011, I directed Purge by Sofi Oksanen, at Iceland´s National Theatre. When researching the work, I discovered that Oksanen had been inspired by the book, Memories Denied by Imbi Paju. I read the book and found it both overwhelming and yet beautifully honest. It´s a great testimony to the love that the author has for her mother and her homeland, for humanity. It´s how history should be written. It was essential, both for me and my fellow artists, to have such a source of knowledge and inspiration, when working on Oksanen´s Purge. My utmost respect to Imbi Paju.”
Pia Ingström in Bokmagasinet/Klassekampen: 15.09.12 “I can recommend two books that make good reading for those wishing to get a deeper insight into the large themes of Oksanen. I’m thinking of the works by the Estonian documentary filmmaker and author Imbi Paju: Torjutut muistot (Memories Denied) /…/ and Suomenlahden sisaret (Sisters across the Gulf of Finland). In both books she uses material from her documentary films (2005 and 2009) bearing the same titles, but deepens the subjects in well-documented, essayistic reflections on the sexualised violence of the occupation and the power of propaganda over human relationships.
/…/
/…/ one can/…/read the books by Oksanen and Paju in parallel, combine the former’s dramaturgic drive with the latter’s reflective depth. No author is an isolated island, and Finnish – and Nordic – literature needs Imbi Paju.”
Pia Ingström is a critic and scholar, currently acting head of the cultural editors at the Finland-Swedish newspaper Hufvudstadsbladet.
She writes for the Norwegian newspaper Bokmagasinet/Klasskampen as one of the Nordic writers and critics in the column “Nordisk råd” (Nordic Council).
Tänan tagasiside ning avaldatud raamatute eest! Ka Teie raamat oli äärmiselt valus, vajalik ning oluline.
VastaKustuta...minu raamat on nö dokumentaalproosa ja on mõned tõed, mida naisi keda ülekuulamisel vägitstatakse, alandatakse ja veel samaaegselt oma õdedega, neilt naistelt võetakse nende iha, nende kirg, nende armastuse võimalus.Iha pärast sellist läbielamist on võimalik vaid besselleris kirjutatuna...see sobib patrarhaarsesse maailma, naist vägistatakse ja alandatakse kuid ta tahab ja tunneb iha sellele vaatamata. See on gootilik sadomashoistlik fantaasia, mis ei ole kunagi tõene reaalsuses.
Kustuta