Valmis tapma

Eilse "Vabariigi kodanikud" jätkuks...
Kas on midagi, mis tooks eestlase tänavale protestima ja võitlema? Kas on midagi, mis on meile nii- nii püha, et selle solvamist ei saaks andestada?
Ja olgu, kui lepime kokku, et autode põletamine pole meie kultuuri osa, siis vähemalt niipalju, et hakkaksime taas laulma? Kui ei hooli, siis ei tee see ka haiget. Me ei hooli millesti ja kellestki piisavalt, et solvuda

Mis ka saates välja toodi- üks meile püha asi on ilmselt meile sobiv tõlgendus ajaloost. Pean silmas just vabaduse, iseseisvumisega seotud osa.  Samas tundub mulle, et see on pigem oluline riiklikul tasandil. Ma ei kujutaks ette eestlast tänaval, kui mõnitataks Jakobsoni või Lembitut või väidetakse, et okupatsioon polnud okupatsioon. Seda viimast on ju tegelikult korduvalt juhtunud. Me ise ju teame, mis TEGELIKULT oli, milleks tänavale minna...?

Mina ja mina ise

Olen näinud nii mõnegi põnni suurekssirgumist. Kui mitte varem, siis lapse rääkimaõppimise ajaks on selge tema loomus. Ja see, kas on ta ettevõtlik, energiline, arglik, häbelik, agressiivne või tasane- see jääb. Täpselt selline nagu oli ta väiksena, on ta ka suurena.
Hetkedel, kui mul on liiga palju aega mõtlemiseks, tabab mind identiteedikriis. Vahe eelmise ja praeguse mina vahel tundub liiga suur. Kumb on minu tõeline mina- eelmine või praegune?
Reeglina toimuvad need "oma tõelise mina" leidmised nii minul kui ka teistel, läbi lihtsustumise ja millestki loobumiste. Sa ei suhtle enam ebameeldivate inimestega, ei tee asju mis pole lemmikud jne. Ehk siis endise asemel on vähem, mitte rohkem.
Kui su olemus ja olemine lihtsustub, siis kuidas saada aru, et see uus on just su tõeline mina,. Ning kui eeldada, et inimene ei muutu- ehk on see hoopis stagnatsioon ja mugavustsooni sumbumine. Tehes ainult meeldivaid asju mitte eneseleidmisest vaid laiskusest ning õigustades endale seda turvatsoonis olekut- "mina isega"?
Ehk peabki elu olema hoopis keerulisem ja ebamugavam ning sisemise sunniga teha ka ebameeldivaid asju?
Ja kui oled mitukümmend aastat olnud nö vale sina- kas see on siis ikka vale. On ju olnud ta üks osa sinu rollist, identiteedist. Ehk siis osa sinust.

Ideaalne valikaine

Kuna on selgeks tehtud, et koolirõõm kaob põhikoolis
Uudishimu tapetakse faktide ning tuupimisega
Kool ei mõjuta ega muuda me intelligentsust

Sellega seoses on mul ettepanek. Millalgi vanuses 13-16 - lähenemine on nagu tänapäeval kombeks, individuaalne. Kes tahab, alustab varem, kes tahab see hiljem, kellel soov- jätab võimaluse hoopis kasutamata. 
Antakse lapsele vabad aastad, mille jooksul ei pea koolis käima.

Kes tahab mängib palli, kiusab kasse või tsillib kaubanduskeskuses. Kõik huviringid on avatud. Kui vanematel on soov, siis kohalik omavalitsus tagab lastele helikindlate seintega ruumi, kus nad saavad olla soojas ja varjus. Tapmata uudishimuga lastel on võimalik konsulteerida õpetajatega.

Kunda rahva kuldne aeg

Iibis andis ühele mu lemmikteemale- miks me, eestlased, oleme just sellised nagu me oleme, juurde väga huvitava sisendi.
Kumb oli varem kas temperament või kliima?
Väidetavalt tulid eellased kohe peale jää sulamist ning arvatavasti põhjapõtrade jälgedes. Ehk siis kliima oli suht koht sama, mis praegu Lapimaal. Aitab elada, aga ei midagi meeldivat. Täiesti kindlasti olid lõuna pool viljakamad mullad, priskemad seened, rasvasemad mammutid. Ning kuna liiguti lõunast põhja, läänest itta ja sealt tagasi, siis oli üldine olukord teada.

Nii et,  äkki nad ei tulnud... vaid ehk neid aeti siia, tõrjuti, sunniti? Ehk olid nad tollased nohkarid, imelikud . Alalhoidlikud, suurema privaatsusvajadusega tüübid, kes Kesk-Euroopasse ja Siberisse "ära ei mahtunud"?

Tarbija nõuab

Vorsti osta on lihtne. Vaatad pakendilt lihasisaldust ning otsustades kas pakutava kvaliteedi ja hinna suhe on sinu jaoks sobivas tasakaalus, teed otsuse.
Huvitav, miks raamatutele ei laiene tarbijate õigused ning otsustama peab ainult kaane ja apetiitse reklaamteksti põhjal?

Lugematu arv kordi olen ma selle õnge läinud ning nentinud, et hinna- kvaliteedi suhe pole olnud ootustele vastav.
Ma ei tea, kaugel  hr. Lang oma raamatukogureformiga on- pole meedias sellest ammu juttu olnud. Aga lihtne tarbija tänavalt teeks küll ettepaneku: kehtestada ka raamatutele kvaliteediklassid.

Soodsaima kõnepaketi otsingul

Paluks nüüd mitte arvata, et olen oma blogi ümber kujundamas "kuidas vähese rahaga ellu jääda" nõuandenurgakeseks.
Ausalt ka, see on puhas juhus.
Ilmselt on lõpuks hakanud mulle mõjuma telekast nähtav massiivne reklaam. Ja no tõepoolest, mis oleks mul selle vastu, kui kapist mingil hetkel raha hakkaks pudenema.Alustuseks suutsin ma vihastada interneti peale. Mismõttes ei ole internetis enam erinevate operaatorite pakettide võrdlust??? Viimane on aastast 2009. No öelge, palun, milleks siis veel internet mõeldud on, kui mitte igale mu küsimusele vastuse andmiseks???

Mees ja pühapäev

Kui spordirajad on ette nähtud lastele- naistele, kuhu siis mees peab minema?:)

kas peab ta õndsal hingamispäeval tõesti tegelema äriga

Ohh. Kooliaeg.

Piilun värske tudengi tunniplaani, mis koosneb peamiselt aukudest ning kattuvatest ainetest. Viimase kohta olevat koolist öeldud, et "selles loengus väga käima ei peagi" ja et "kui üle nädala kohal käia, on küll".
Aukude täitmist takistab süsteem- arvuti arvab, et koormus on niigi ületatud ja rohkem pole õppida vaja. Ligi 45 + tunnise nädalakoormusega harjunud eksgümnasistidele tundub elu kõrgkoolis ikka lill ja lebo, ehk siis pisut rohkem kui kerge. Ei imesta, et suur osa neist kooli kõrvalt tööle kipub.
Aga veel. Mõne aine puhul tuleb teade- grupp on täis, meil on ootejärjekord. OOTEJÄRJEKORD???
Ma mõistan, et vana hea tunniplaan on relikt ning uuemate pedagoogiliste suundade põhjal peab lapsele jätma illusiooni, et ka eriala omandamiseks kohustuslikud-vajalikud ained on ta enda poolt valitud. Aga ehk oleks kompromiss selles, kui kohustuslike- ja suunaainete maatriks on eelnevalt siiski läbi mängitud ning vabaks valikuks on jäetud konkreetsed kõigile teadaolevad aja-augud?
Ootan huviga, kas see jama lõppeb, kui järgmisel aastal jõuvad koolidesse "tasuta kõrghariduse saajad", kes PEAVAD oma ainepunktid täis saama. Kas nad on nõus kompromissidega, et vahet pole, mida ja millal õpin?

Kamenskaja

Mul on äraütlemata kahju, et ma seda postitust varem ei kirjutanud, Täna oli kanal 2s  Kamenskaja viimane seeria. Ehk oleks mu postitus teinud reklaami ja see seriaal oleks saanud juurde vaatajaid ning kanal oleks otsustanud jätkata...
sest tegemist oli ühe haruldase, ma ütleks lausa imega, meie tänasel meediamaastikul.
Sai taasmeeldetuletada oma roostesse kippuvat vene keelt. Kanal 2 diktorid suutsid juba õige rõhuga öelda sõna "Kamenskaja".
Kriminulli osa- okei. Olgem nüüd ausad, kriminalistid olid kortsudega, õllekõhtudega, suhteid klaariti viinaklaasi taga ning juhtumit selgitati tavalisel tahvlil ja mõrvapaika ei uuritud valgetes pükstes ja tikkkontstel. Mis mõttes, ma küsin, eks.
Tse ess ii oleks need juhtumid oma läbipaistval ekraanil ja juuksekarva dna-ga minutitega lahendanud, daa...

Selle seriaali väärtus seisnes suhetes. Lenin, või keegi, olevat öelnud, et kinokunst on üllamaid maailmas. Kui muidu olen ma kõhklev diskussioonides- a la telekas nähtu mõjutab meie lapsi, siis seekord olen ma kindel Mõjutab jah. Nastja, peategelase suhe oma mehe Ljošaga on hämmastav. Kadestamisväärne. Unikaalne. Vaatad seda ja mõtled, kui palju on veel puudu, et endal oleks selline. Mees. Mees, kes teeb tööst väsinud naisele süüa, ootab koju, jätab romantilisi kirjakesi ja armastab nii, et vaatad ja nutad. Hämmastav.
Oleks vaid rohkem selliseid suhteid ja meil oleks eeskujud. Eeskujud, kuidas ja milline võiks olla meie suhted ning meeste ja naiste rollid ja noorus poleks hukas...:)

btw. Kas keegi oskab öelda, miks on sõna "ubitsa" vene keeles naissoost...??

E. Donoghue Tuba

Kas olete kunagi proovinud täiesti sirgel teel silmad kinni käia?
See õnnestub seni, kuni hakkad... mõtlema. Enese alalhoiuinstinkt või hirm keerata võpsikusse sunnib piiluma Ja tavaliselt, kui juba mõtlema hakkad, siis maandudki kraavis. Imelihtsast ülesandest- tõsta üks jalg teise ette saab järsku ületamatu, sest sunnid aju tööle.

Kui aju rakendada 100% on see raamat õõvastav, jälk, vastik. Sa pead tekitama filtri ja mitte mõtlema, et kuidas see kõik oleks PÄRISELT.
Aga kui lugemisel keskenduda loole. Sellele, kuidas autor on teinud ära suurepärase töö mõtlemaks läbi kõikvõimalikud detailid- on tegu suurepärase saavutusega.

Me ei tea kunagi, kuidas me ise sellistes olukordades käituksime. Kui kaua säiliks lootus, või oleks lihtsam aju välja lülitada ning lebada, vaadata telekat ja mitte enam loota. Kas valida oma lapsele vabadus või valida omaenese ego- klammerduda võimalusele leida endas motivatsioon, anda endale tegevus, olla kellegi jaoks oluline...