Dazai "Inimeseks kõlbmatu"

See raamatu tundub mulle hoiatusraamatuna. Mõeldes riikidele, kus lapsi on vähe ning seetõttu kantakse neid kätel, on järjest reaalsem oht, et selliseid inimesi, saab olema järjest ja järjest rohkem. Selline ongi meie tulevik? Lapsed, kel lastakse kasvada turvalises ülereguleeritud mullis. "Ma pole kunagi tundnud nälga" räägib raamatu minategelane. Nii ka need lapsed- nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi..Kas nii kasvavadki sellised tahtetud isikud, kes on lähedaste poolt positsioneeritud igaveseks lapseks ning kes võtavad mugavusest ja soovist meeldida, vastu saamatu ja abitu isiku  rolli. Inimesed, kes lõpuni ootavad, et abi ja sekkumine tuleks väljastpoolt? Inimesed, kes omamata edukogemust usuvad, et neist endist ei sõltu mitte midagi ning janunedes oma mina tunnustuse järele, soovist olla märgatud ja oluline, soovist kõigile meeldida, ei julge ümbritsevaga konflikti minna. Tasakaalu rikkuda.


Ma isiklikult tegelikult usun, et omadused, nagu ettevõtlikus, energia, tahtejõud on tegelikult kaasa sündinud. Neid on võimalik ilmselt arendada, aga end lõpuni muuta ei saa. Kuid kui kriitiline mass muutub, võib olla muutuvad siis ka väärtused, mille põhjal kõlblikust hinnatakse?


Raamatu pealkiri- "inimeseks kõlbmatu", eeldab, et kõlblikuks inimeseks olemiseks on kusagil olemas reeglid. 
Huvitaval kombel on suur osa blogijatest, kaasa arvatud mina, positsioneerinud end "mitte normaalseks". Parim kaitse on rünnak? Silt "ma ei peagi olema normaalne" võimaldab mõelda ja arvata teisiti, ilma, et peaks põhjendama ning vabandama. Kas normaalsust ongi siis üldse olemas, kui iga inimene väidab, et tema küll normaalne pole?

Me oleme ammu väljas kogukondlikust külaelustiilist. Miks me siis ikka veel nii väga tahame meeldida ühiskonnale, sobituda massi. Raamatu tegevus toimub Jaapanis, mis kuuldavasti on väga kollektivistliku mõttelaadiga ning kirjutatud sõja-ajal, kui üsna ootuspäraselt pidi ühiskonna liige olema valmis tööks ja kaitseks. Aga täna?
Kui sa oled alaealine või Bill Gatesi pärija, ehk siis söök ja  katus olemas, miks siis ei suudeta olla õnnelikud passiivse, tahtetu, asotsiaalsena? Miks tekib tajumisest, et me ei vasta ühiskonna ootustele ja eeldustele, depressioon ja soov tõestada, et ma tegelikult pole selline?

Vahel läheb mul meelest ära, miks peab kogu aeg olema energiline, tegus ja töökas?
Et olla edukas. edukas milleks? Et teha paremini tööd, mis annab sulle kuuluvuse, tähenduse ja leiva laulale? Kui töö saab otsa, nagu mina usun, siis mis saab meie "protestantlikust tööusust". Läbi mille me end sel juhul identifitseerime. Kui töö ei saa enam anda meie olemasolule tähendust, aga passiivsus tekitab identiteedihäire. Kuidas siis saab.


Hiljutise seasõja kontekstis mõtlesin mõtet, et olgugi kehvades tingimustes elatud elu, aga kui paljud samuti väga kehvades tingimustes elanud inimesed saavad enne surma öelda, erinevalt tavalisest seast, et nende elul on olnud tähendus, mõte, eesmärk. Olgu seks ideeks saada kellegi praeks, rihmaks või harjaks- aga, ses on mõte. Kas sinu elul on mõte?