Taust:
Niisiis väikelinn pärapõrgus. Kunagine raudteelinn. Raudtee lõpetas töö aastal 2000. Koos raudteega kadus ka suur osa tööstusest ning terve hulk elanikke. Naistele tööd andnud linavabrik pandi kinni isegi veel varem- 1996. Hetkel on linnas 3 suuremat tööandjat, kus saavad tööd ca 70 inimest, peamiselt mehed. Ülejäänud ca 400 inimest peavad töö leidma muudest valdkondadest.
Muuseas, tegemist on linnaga, kus noorte ja keskealiste meeste arv on suurem kui naiste arv, Nii et Rentsi suhtenõuandla patsiendid- seal saab mehele.
Jaanuari seisuga elab seal linnas 946 inimest.
Kaugus maakonnalinnast P, kust potentsiaalselt tööd võiks leida on 63 km ( bussipileti hind 3 euri, kiirliin 8 eurot) ja linnast V 49 km (2,20 euri).
Kool muudeti põhikooliks 2007 aastal ning 2008 aastal õppis seal 59 õpilast. Edumeelsemad vanemad viivad oma kooliminejad kohe kaugemale- keskused gümnaasiumitega asuvad 13-15 km kaugusel. Ehk siis pakun, et umbes 5 aasta pärast pole põhjust ka põhikooli pidamiseks.
Samas on karta, et ka neil kahel gümnaasiumil pole tulevikku. Ehk siis algkool 13 km kaugusel on ilmselt tuleviku reaalsus kõigile selle linna lastele. Ja gümnaasium/kutseõpe tähendab lahkumist kodust.
Üle 65 aastaseid on elanikkonnast 51% ning alla 19 aastaseid vaid 16%.
Pank on muidugi kinni, perearsti juurde veel saab. Poed on, aga suuremad sisseostud tehakse kaugemal.
Pere. Elavad korterelamus. Õnneks on neil olemas kartulimaa, aga suurt põllumajandust selles linnas keegi arendada ei saa, tegu on ikkagi "linnaga". Naine on järjest 4 lapsega kodus olnud. Mees, kuldsete kätega, kaotas töö 2006 aastal, kuid ettevõtliku inimesena teeb nö musti otsi ja osaleb volikogu töös.
Inimesena ma ütleksin- võtke see risk ja alustage otsast peale. Teie kodu ei taha ilmselt keegi osta, aga mine tea, ehk läheb õnneks. Võtke lapsed ja kolige ära.
Sotsiaalministrina oleks selline soovitus vastutustundetu. Kõik ei saa elada Tallinnas.
Tegelege ettevõtlusega? Jõudumööda inimesed tegelevadki- on kaltsukad; kes oskab käsitööd müüb sokke, puulusikaid jne. Santehnikud ja elektrikud saaavad tööd ummistunud ja külmunud torude probleemide lahendamisel. Erapoode on ka- aga ministrina oleks tsentraalse logistikaga ETK poe väljasuretamise soovitamine vastutustundetu. On ka iluteenused.
Nõudlust oleks põenduse ja õenduse ning lapsehoiu järele, aga pole maksjaid. Matuseteenuste firma läks pankrotti, kuna ei pidanud linnakonkurentsile vastu.
Pange tähele- kõik loetletud alad on nö naturaalmajandus- raha ringleb omade vahel, võõrast raha juurde ei tule. Turism ei tule seal kõne alla- pole veekogusid, mägesid ega isegi atraktiivseid soid-rabasid. Sile põldudevaheline maa.
Selleks, et piirkond areneks, oleks vaja tegevusalasid, mis looksid lisaväärtuseid, lisaraha. Metalli- ja puidutöötlemist oskav tööjõud on (veel) olemas. Kõige keerulisem küsimus- miks peaks keegi ettevõtja tahtma ehitada oma tehase just sinna. Pärapõrgusse. Kus on küll olemas täiuslik infrastruktuur, aga kaugus Tallinnast või Riiast või Peterburist.. Kauge. Samuti on väga vale unistada ühest tehasest- seda kõike me oleme juba näinud. Eestimaa on täis mahajäetud asulaid, mida toitis üks ettevõte.
Ma oleksin äärmiselt ebapopulaarne minister, aga ma paraku ei näe sellistel kohtadel perspektiivi. Linn maha lükata ja põllud/mets asemele.
Ainus võimalus?
Probleem on üldine. Just sellised väikelinnad on löögi all, kus oli kunagi või ka üsna hiljuti üks juhtiv ettevõte, mis andis tööd enamusele selle linna tööjõulisest elanikkonnast. Siis see ettevõte lõpetas oma eksisteerimise ja linn käis kolinal alla.
VastaKustutaMinu väikeses kodulinnas polegi kunagi mingit suurt ettevõtlust olnud, sestap tuksub ta ühtlases rütmis. Muidugi on elanikkond vana ja arv väheneb pidevalt. Kui mõni noor pere siia tulnud ongi, siis nad on hädavajajad ega evi mingit ettevõtlikkuse soont.
Ma ei tea, mida peaks riik tegema maapiirkondade osas. Millega meelitada paremaid siia, et nad ikka "laiemalt ja pikemas perspektiivis" mõtleksid?
Lõpuks ometi kirjutasid ühe pikema loo :D
VastaKustutaPidin kohe tükk aega MÕIStatama, aga kuigi see polnud see koht, vaid üldistus.
Kõigepealt mida annab linna staatus sellele paigale, kus vähem inimesi, kui tavalises vallakeskuses? Või saavad linnad riigilt rohkem raha? (naivism)
Ühesõnaga tegemist on väikese aleviga, kus üle poolte pensionärid, kes ilmselt sealt ei koli mujale kui hooldekodusse või...
Lastega peresid on vähe ja nende arv väheneb kiiresti, mida näitab gümnaasiumi muutmine väiksearvuliseks põhikooliks ilmselt koos alusharidusega.
Kui ma just maa sool ei ole st. kui mees töötaks välismaal ja mina oleksin õpetaja, siis ei kujuta küll ette mida sellises kohas teha.
Põllumajandus? Mahetootmine? Erivajadustega noorte hooldekodu?
Nii olen minagi ebapopulaarse mõtte pooldaja.
Ma olen ka üksjagu mõelnud sellele väikesesse kohta järelejäänud käeväristajate massi peale.
VastaKustutaMahetootmine/väiketalud oleks muidugi kenake alternatiiv nii olijatele kui tulijatele, kuid ilmselt on esmavajalik investeering mingi äraelatumisvõimalust pakkuva lapi kohta röögatum kui miinimumpalgast kogu töövõimelise ea jooksul säästa õnnestuks.
Aga amišid ju pmslt naturaalmajanduses elavad ja ei näita tarbimiskiusatussurma suremise märke.
Eee...mmmm... 3 hektarit riiklikku söögipoolisekasvatamismaad per koon, peotäis seemneid ja mitme pere peale hobune?
Suure tõenäosusega on tegemist tööealise elanikkonna puhul ka tegelastega, kes ootavad, et neile valmislahendused kätte toodaks. Ilmselt koopereerumisega suudetaks ka midagi välja mõelda, kuid selleks puudub algatusvõime, loominguline mõtlemine ja teadmised. Turism küll lahendus ei ole, pigem millegi reaalse tootmine-kasvatamine, mida saaks kas eksportida või müüa üle Eesti. Ja selleks oleks vaja mõelda veidi raamidest välja.
VastaKustutaTegelikult on maal hoopis teine probleem - pole sugugi neid töötajaid, kes reaalselt ka midagi teha sooviks ja oleks usaldusväärsed. Nt mu vanemate maakodu kõrval Tallinnast 40 km pole naabrinaine juba aastaid suutnud leida inimest, kes oleks nõus korra-paar nädalas käima koristamas. Temal on raha, kuid puudub nii aeg kui tahtmine seda teha. Inimesed pigem vegeteerivad niisama kui on nõus midagi tegema ja kahjuks see iseloomustabki suuresti Eesti maaelu ja väikelinnu. Õnneks siiski eranditega.
Jah, see on see koht, kus riik peaks ulatama abikäe - ja MITTE hunniku rahaliste toetustega, vaid vähegi algatusvõimelisemate inimeste ülesleidmise ja esialgu hoo sisse lükkamisega. Olen ilmselt naiivne, aga usun, et isegi trööstituimas linnakeses/asulas on keegi-paar, kes tegelikult ka tahaks midagi teha (ja oleks abi korral seda ka võimelised tegema, ka mitte-nii-algatusvõimelisi-ja-eluga-hetkel-jännijäänuid kaasa tõmbama), aga algus on oi kui raske. Töötukassa pakub ettevõtluskoolitusi küll, aga sellest on vähe ju. Isegi suuremate linnade inimestel, kel võimalusi rohkem (näiteks mingi teenuse sihtgrupp) suurem, kõhklevad meeletult, enne kui midagi käima lükkavad. Puudub julgus, puudub see esialgne õlg, millele toetuda.
VastaKustutaParaku on jah lihtsam öelda - tulge suurde linna, küll siin saate ära elatud.
Seda probleemi on väga raske lahendada. Ka mu välismaine väimees, kelle pere elab samuti väikses kohas, imestas, et kas siis pole võimalik ka meil mingit ettevõtlust niisugustesse kohtadesse organiseerida. Neil näiteks on kokakoola villimistehas. Meil aga on töötutel veidi teistsugune ajalugu seljataga, mis on inimesed ära rikkunud. Vanasti oli igal pool selliseid tööstusi või ettevõtteid, mis väikses kohas tööd andsid. Siis tuli kapitalism ja kõik ebaefektiivsed ettevõtted või need, kelle toodangule enam turgu polnud, panid oma uksed kinni. Nüüdseks on endine töötajaskond kadunud. Kes ära kolinud, kes käib välismaal tööl või kes teeb oma talus midagi. Ülejäänutest leiaks tõesti vaid mõne, kes on veel suuteline korralikult tööl käima. Mõned käivad palgapäevani ja siis tuleb väike "puhkus". Sellise kaadriga aga ei saa mingit ettevõtlust arendada ei riik ega eraettevõtja. Mul on tuttavaid, kes on seda üritanud. Lisaks eelmainitud hädale lisandus ka vene ajast pärit suhtumine, et peremehelt varastamine pole patt, sest va kapitalistil rikkust küll, võtan omale ka natuke või müün maha. Ja nad ei tulnud selle pealegi, et nii nad ise saatsid oma töökoha hingusele.
VastaKustutaKui tööharjumus on maha käinud, siis on seda väga raske taastada. Toetused on küll väikesed, aga ära elada (vireleda) kuidagi saab. Ja väikese palgaga (mis oleks ettevõtjale ainus stiimul üldse riski võtta) ei nõustuta töötama.
Sõites mõnest niisugusest väikelinnast läbi, imestan alati, et kuidas iniemsed siin küll ära elavad. Tegelikkus ongi selline, et pensionärid peavad peret üleval. Lisaks on vähemalt meil maal külas neil, kes veel vanuse poolest pensioni ei saa, invaliidsuspension endale välja aetud. Eks joomine kahjustab ju ka tervist kõvasti :D
Võib-olla peaks riigi abiga organiseerima transpordi ja mingi ühiselamulaadse variandi neile, kes tahaksid kusagil suuremas linnas nädala sees tööl käia. Raha kuluks riigil sama palju kui toetusteks, aga see annaks inimesele võimaluse ummikseisust välja saada.
Bianka, see on kaalumist väärt idee - vaese rahva nende endi raha eest(= riigi raha) kuskile angaari mitmekümne kaupa elama vedamine, et ikka eraomaniku püha ja puutumatu kasum saaks jätkuvalt tõusta, sest teatavasti on miinimumpalgast rohkem maksmine akstionäride tagant varastamine.
VastaKustutaMitte mingil juhul ei peaks inimesel võimaldama ise end oma tööga kohapealsel maal ära toita, vaid suunata ta ikka kuskile kaugele kuuri elama, et ta saaks igal eluhetkel sealse peremehe suvast sõltuda.
Orjanduslikul korral oleks ka jumet? Mõelda, milline stiimul oleks see ettevõtjale, kui üldse ei peaks palka maksma!
Regionaalpoliitika, kus piirkonda saabuvate ettevõtete makse vähendatakse, võiks idee tasandil depressiivseid väikelinnasid aidata. Soomes vist selline süsteem toimib. Paraku on nendessesamadesse linnadesse jäänud paljuski töökõlbmatu kontingent ning maksusoodustust saanud ettevõte ei leiaks sobilikke töövõtjaid. Eksportida elanikke linnadest koos pere ja püsiva eluasemega oleks antud juhul ainus võimalik lahendus. Veel on sellistesse väikelinnadesse jäänud lasteaed ja kool (olgugi vaid alg- või põhitasandil), veel on alles perearst, kauplus, postiteenus.
VastaKustutaOlin kord teel P-st AP kaudu V-sse ja pöörasin sellesse väikelinna sisse. Ma polnud seal varem käinud ja üllatusin meeldivalt. Puitarhitektuur, mida raamistamas idülliline vaikus. Elanike jaoks võrdub see rahu tõenäoliselt kahjuks hüljatusega riigi ja valitsuse poolt.
Kolme hektari maa pealt on käsitsitöö ja mahepõllundusega võimalik saada optimistlikult arvestades ehk kuni 10 tonni köögivilja, müügihind 300 eurot tonn. Pluss aastas 1000 eurot mahepõllumajanduse hektaritoetust. Kokku tulu kuni 4000 eurot, millest tuleb maha arvata tootmiskulud ning mõistagi maksta sotsiaal- ja ravikindlustusmaks ning tulumaks. Riskivabam ja tulusam on ilmselt miinimumpalga eest ahnet välismaa kapitalisti orjata. Ning amishite elustandardi järgi võimaldab ära elada ka toimetulekutoetus.
VastaKustutaÜksikisikule on soovitus ikka selline, et kui kodualevis ära elatavat tööd ei ole, siis tuleb a) kolida töökohtadele lähemale ja b) püüda omandada uusi müügikõlbulikke oskusi. Aga mõistagi pole kumbagi neist kerge teha. Kuhu sa oma eluaegsest kodust ikka kolid? Müüd maha omaenda kätega ehitatud ja sisustatud maja? Kes üldse oleks nõus ostma? Kas saadava hinna eest linnas kolme kuu korteriüürigi maksta jõuab? Ja mis uut tasuvat ametit sa hakkad õppima viiekümneselt -- vanuses, mil poliitikud kõnetavad sind juba kui eakat valijat, aga pensionini on ikka veel üle tosina aasta? Kas CNC pingi operaatori kursusele nii vanu üldse võetakse? Programmeerimine jms on aga üldse teema teisest universumist.
Ministrile on soovitusi veel raskem anda. Ju ikka soodustingimustel stardiabi ja investeeringutoetused ettevõtjatele, ümberõpe tööjõule, aktiviseerimiskeskused, kiirem ja odavam ühistranspordiühendus maakonnakeskustega...
T,
VastaKustutamu point oli nagu rohkem selles, et ei peaks riigi ja/või kapitalisti käest elatusvahendit kerjama, vaid suudaks peavarju ja toidu ise hankida. Riik ei kiusaks ja riiki ei kiusataks. Müügiks kasvatamine 3 ha-l oleks tõesti samasugune orjatöö nagu kapitalisti Hummeri jaoks rügamine.
Aga valimistulemust arvestades on tõenäosem õnnelikematelt orjadelt kokkukorjatud raha eest närusemas seisus orjade tõmbekeskuste äärealade angaaridesse kokku vedamine.
See õppimise point on mulle ka kogu aeg meeldinud - tahad paremat tööd, õpi rohkem. Et rohkem õppida, peab kuskilt tulema äraelamiseraha. Et äraelamisraha teenida, peab teenima palka, millest see kõrvale panna. Et kõrvale panna, peab olema parem töö :)
Raske on aretada isegi stardiabiga mingit siseturule mõeldud väikeettevõtlust, kui kohalikul orjanärust tarbijal on vaevu-vaevu raha elementaarvajaduste jaoks.
Äkki on ikka nii, et kui kellele miskit ei meeldi, astugu siit riigist üldse minema? Et müübki kogu maise vara ning mitte ei maksa sellest linnas 3 kuu üüri ja hakka näruse palgaga samamoodi edasi virelema nagu maal, vaid võtab üheotsapileti riiki, kus töö eest suurema tõenäosusega palka ka makstakse? Linnas üürikas elades ei teeni meie töötasu juures oma maakodu kunagi tagasi, isegi mitte teoreetiliselt, kuskil mujal võib see isegi praktiliselt võimalik olla.
:)
:D
Kui inimene arstiabi tahab, peab ta sotsiaalmaksu ikka maksma, isegi siis, kui ta midagi ei teeni ja elab omakasvatatud juurikatest. Siit ka müümisvajadus, et saaks oma ca 260 eurot kvartalis sotsmaksuks ära maksta. Et mingi 1040 eurot aastas läheb arstiabi tagamiseks ja pensionifondi.
VastaKustutaLisaks veel maamaks ja juhul, kui ta elab maal üürikorteris, ka üür.