Juhtusin vaatama üht halvasti tehtud filmi intrigeerival teemal: ravimifirmade rahaahnusest ja ebaeetilisest käitumisest.
Minu kokkupuuted ravimitööstuse/-vajadusega on (õnneks) ülivähesed. Mina usaldan Ibumetini ja Sudafedi ja lisaks veel mõned tabletid, mida ma aeg-ajalt siiski manustan. Ma ei mõista ka hüsteerikat vaktsiinide ümber. Aga ma suudan aru saada riskist, mida suure raha ootus tõenäoliselt tekitada võib. Seagripi juhtum oli kahtlane küll, ei saa salata.
Aga on meil valikut? Kui jääpurikas pähe kukub, siis šamaanitrummist, õigest mõtlemisest või viinasokkidest jääb vist ikka ilmselgelt väheks. Me lihtsalt peame ravimitööstust usaldama. Valik kaks on looduslik valik. Me kõik tahame elada kaua ja täisväärtuslikult.
Teine aktuaalne teema- ammu ju teada, et (Eesti) toiduainetööstus toodab mürki ja keemiat (isetehtud jogurt küll keemia pole, seal ei toimugi ju keemilisi reaktsioone:) irw). Isegi Eesti on liigselt linnastunud, et rääkida tõsiselt naturaalmajandusele üleminekust. Lasnamäel on kehv kartuleid maha panna. Ja nii uskumatu, kui see ka paljudele ei tunduks, on olemas mõned inimesed, kes ei fänna põllutööd ning veel mõned, kes söövad selleks, et elada, mitte vastupidi.
Toiduainetetööstus annab tööd ca 17 000 inimesele . Lisaks tootjale saavad tööd veel logistikud, tööstused, pakendajad, reklaamijad, kauplejad... jne jne. Vähemalt 95% inimestest sööb tööstuslikult toodetud toitu, ja ime küll- on rõõmsad, roosad ja elavad kui miskad. Veel paradoksaalsem, kogu maailma statistikat vaadates- mürgitootjatest toidutöösturite asemel usaldatakse üsna rahulikult kaupluste omatooteid (nagu need tehtaks kusagil mujal??)
Me ei usalda poliitikuid- ja ometi (toetudes valimisaktiivsusele), käib enamik meist ikkagi tuima lootusega valimas. Politseist ma ei räägigi.
Inimeste usaldusega on seega keerulised ja vastuolulised lood. Me saaks elada ilma ravimi-ja toiduainetööstuseta. Me saaks elada ilma valitsejateta ja riigita. Aga millegipärast me ei taha. Me kirume, protestime, aga ikkagi tarbime.
Kuulsin hiljuti fakti, et kui kogu maailma 6,7 miljardit elanikku tahaksid/võiksid/saaksid elada USA elatustasemega, siis oleks nende vajaduste rahuldamiseks vaja 11 maakera. Ehk siis kiiremini-kõrgemale-kaugemale pole pikemas perspektiivis jätkusuutlik...
Mis meid tapab? Usalduskriis või nafta otsasaamine?
Millegipärast tuli mul sellele mõeldes meelde A.Kivirähki "Mees, kes teadis..." leivalugu. Kas võib olla nii, et me ise loome endile oma eksistentsi õigustamiseks vajadusi, et siis tähtsa näoga end tegevuses hoida nende vajaduste täitmiseks?
Noh, USA statistika seda, et "elavad roosalt ja rõõmsalt" ei kinnita, need, kes söövad peamiselt kõrgelt töödeldud toite, on keskmiselt ülekaalulisemad ja kõigi seotud haigustega.
VastaKustutaKüsimus ei ole naturaalmajanduses vaid selles, et toidutööstuse eesmärk võiks olla pakkuda kvaliteeti, mitte "kõige rohkem kaloreid kõige väiksema hinna ja kõige suurema kasumimarginaaliga"
Mina elan näiteks riigis, kus väärtustatakse mittetöödeldud toitu, kus poolfabrikaatide ostmine on keeruline, kus eelistatakse võimalikult lähedal toodetut, ehkki mõningaid asju ikka tuuakse riigi teisest otsast ka :) Keskmine eluiga on aga tunduvalt pikem kui Eestis (seda ei saa ainult toidu arvele kirjutada, aga ka seda).
Meil muidugi kasvab kõik, Eestis peab paratamatult juur- ja puuvilju importima, teatud muid asju ka. Aga kaubandus iseenesest ei tähenda veel paratamatut töödeldud toidu suurtööstust; see ei tähenda, et peaks importima poolfabrikaate, võib ka tooraineid.
Ma tegelikult ei mõista, miks peab panema stritslisse margariini ja maitsetugevdajat ja veel hulka asju töödeldud maisist (dekstroos), kui võiks panna võid, jahu, pärmi... Võrdlesin Eestis poes just Fazeri toodangut siinsete kompaniide omaga. Kahjuks suudab Fazer teha asju võimalikult algmaterjalidest, ilma töödeldud maisi sissetungita... Nojah, retooriline, mõistan, kasum on vastus, tuhka sest tervisest, sest see, et klient mõned aastad varem ära sureb on nii pikas perspektiivis asi, et see tootjat otseselt ei mõjuta.
Toit on üks nendest asjadest, mida on tegelikult kasulik teha võimalikult lähedal, mida saab kasvatada võimalikult lähedal ja mis võiks oma olemuselt olla väikeettevõtjate ampluaa. Seega, mitte naturaalmajandus vaid turumajandus, mille eesmärgiks on võistelda toote kvaliteedis.
Kapitalist loomulikult toodab seda, mis raha sisse toob.
VastaKustutaKui nüüd toidutööstusest rääkida, siis minu arvamuse kohaselt on nö trendilooja ning valikute tegija hoopis jõupositsioonil olev jaekaubandus. On riike, kus PL osakaal on 60-70%. Kes määrab, mida me sööme??
See, mille üle ma kurvastan ongi see, et me tegelikult seda muuta ei saa. Inimesed pole kahjuks ilusad ja head, vaid vaesed, rumalad ning ahned.
Väikeettevõtjatega nt Moskva linna ära toita on ikka üsna raske. Ja siis saab väikeettevõttest ju suur, ning seega muutub ta automaatselt pahaks??...
Kui on väga palju väikeettevõtjaid, siis juba annab, sest ega väga palju väikseid ei pruugi üldse vähem toota kui üks suur, võib-olla isegi rohkem ja kindlasti mitmekesisemat. Jälle, see minu koduriik on selline, mille majandus - mitte ainult toidutööstus - püsib just väikeettevõtetel, isegi mikroettevõtetel, kus on alla kümne töölise. Riik kuulub kenasti G8 hulka ja puha. Ka Eesti jaekaubanduses annavad tooni supermarketid ja hiigelketid, mitte väikepoed. Samas, sai oleks küll selline kaup, mida saaks koha peal teha, mitte ei peaks Lätist siia transportima või nii. Lisaks - paljudes riikides on toidule teatud kvaliteedinõuded (ja seepärast ma arvan, et Fazer teebki asju korralikult), millele kompaniid peavad vastama, mis lasevad palju raskemini igasuguseid töödeldud poolfabrikaate sisse panna. Ja ma loodan, et USA sellest "USA standardist" üritab peagi ka ise loobuda, sest ega neilgi ei ole see kõige jätkusuutlikum või tervislikum projekt (kaudselt kirjutasin sellest ka siin: http://tatsutahime.diaryland.com/jaanuar10.html#2010-02-26_12:02 ; ühe tüüpilise mcdonaldsi burgeri valmistamiseks kulub nii 2 kilo maisi, ma tegelikult ei pea seda jätkusuutlikuks ideeks; sellele lisanduvad reostatud jõed, vajadus osta spetsiaalsed veepuhastid majadesse jne)
VastaKustutaNew Yorkis on vastava ala spetsialistid muuhulgas arvutanud, et kui kõik kasutamata eesõued, katused ja tühialad muuta juurviljaaedadeks, siis toidaks see linn ennast ilusasti ära. Mitte, et seda peaks tingimata tavaoludes tegema, aga see lihtsalt karakteriseerib mõtteviisi ning võimalusi.