Keskea rõõmud

Mõni päev tagasi helises mu mobiil.
-Tere, perearsti kabinetist helistan
-???
-Tahame, et tuleksite analüüse andma.
-??? Olin tumm. Südame alt läks külmaks, mõeldes võimalikke stsenaariume ja mõistatades, kust küll nad mu verd hankisid ja miks alles nüüd avastasid. Et mul on.. aids?? vähk??? ...
Hämmingus suutsin küsida, et miks just mina.
- Te kuulute vanusega riskigruppi.
Johhaidii...
Aeg, mis mulle lahkelt pakuti oli 18. mai kell 10. Vabandasin, et ma juhtumisi oman (veel) töökohta. Ka ülejäänud mai lõppu pakutud ajad ei sobinud. Seepeale daam teisel pool toru solvus ja käskis pärast seda, kui olen sobiva aja välja mõelnud, ise tagasi helistada.

Õigupoolest peaks see olema tunnustav kirjutis sellest, et ka majanduslikult kitsal ajal leiab meie tervishoiusüsteem vahendeid, et alla neljakümbiste "elatanud vanadaamide" tervist preventatiivselt kontrollida...

Aga ikkagi. Tegelikult polnud perearsti õel, väites, et ma pole 6 aastat kontrollis käinud, õigus. Olen paaril korral käinud kiirabis abi saamas (kuna perearsti järjekord oli liiga pikk minu jaoks). Üle aasta kupatab tööandja mind tervishoiu-arsti juurde tervist kontrollima. Perearsti küsimusest järeldan ma loogiliselt, et nende analüüside vastused millegipärast nendeni ei jõua. Ja mind tõepoolest huvitab- miks? Kui tegemist on mingi andmekaitse teemaga, siis pole ju midagi lihtsamat kui analüüside vastused mulle näppu anda, et ma need ise perearstile viiksin?

Nii ise kui ka lähedastega tõsiste probleemidega arstil käies tean ma, kuidas kella 11-ne aeg venib sujuvalt 11.20-ks või 11.40-ks. Ja nüüdne teadmine, et  aeg ja raha kulub minusuguste simulantide analüüsimiseks. See ei meeldi mulle üldse.
Ma tahan abi saada siis, kui ma seda vajan.