Laps eliitkooli või mitte?

(Ma luban, et viimast korda) veel süvaõppega koolidest. Kuna mul on kogemus nii süva- kui ka piirkonnakooli lapsevanemana, siis ma leian, et mul on õigus teha pisut üldistusi. Ehk abiks natuke neile, kes kaaluvad katsetele minekut- mitteminekut. Sest kardetavasti on see viimane aasta, mil saab üleüldse valikut teha.
Miks ma nii kirglikult pooldan süvaõppega koolide allesjäämist? Minu jaoks on tähtsaim- valikuvõimalus. Vanemale peab jääma õigus valida, kas tema laps õpib koolis, kus võõrkeele- ja matemaatikatundide arv on kahekordne või koolis, kus aeg kulub koolimissi ja spordivõistluste peale. Üks koolitüüp pole halvem kui teine, lihtsalt prioriteedid on erinevad. Siinkohal küsivad muidugi paljud retooriliselt, kas hinded/teadmised annavad konkurentsieelise (ja ilmselt võib igaüks rääkida loo oma klassi/kursuse oivikust, kes "pole üldse edukas".) Valiku tegemiseks tuleks kõigepealt endalt küsida- kes ja kas mu lapsest saab. Selgete käsitöö-spordi-kunsti vmt võimete avaldumise puhul pole keele või reaalainetesüvaõppega kool kindlasti mitte õige valik.

Mina usun sellesse, et mida rohkem õpid, seda parem. Kui mitte muud, jäävad mälutreening ja loodetavasti mingigi laiem põhi mille pealt tulevikus otsuseid teha. (Nii armas on lugeda kommentaare, kus nõutakse kiiresti matemaatikavalemite päheõppe nõude lõpetamist. Sest kõike saab ju "internetist". Keegi sealsamas ironiseeris, et - head emakeeleõpetajad, ka tähestik on internetis, miks piinate lapsi tähtede päheõppimisega... nojah.)
Mul puudub vähimgi teadmine lastepsühholoogiast ja pedagoogikast. See, mida ma näen on, et eelkooliealised lapsed on nagu käsnad- nende jaoks pole vahet, kes õppida selgeks paelte sidumine, lugemine, ise lusikaga söömine või matemaatikatehted. Nad on avatud, uudishimulikud, loomingulised. Kusagil murdeeas tõmmatakse pidurit- õppimine muutub süsteemseks ja teadvustatud tegevuseks. Siinkohal teen ma ilmselt revolutsiooni pedagoogikas, sest haridusministeeriumi seisukoha järgi (ja ju neil on õigus) algaks tõsine õppetöö alles 16aastaselt peale põhikooli gümnaasiumis. Mina ei saa aru, miks on traagiline kui laps õpib alg-põhiklassides rohkem, kui kooliprogramm ette näeb?

Igaljuhul. Need on õppimiskallakuga koolid- selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kui tavakoolis ajab klassijuhataja lapsi huvialaringidesse, siis selles koolis tegeletakse hobidega ainult siis, kui aega üle jääb. Ja kummalisel kombel neil lastel jääb (kes teeb see jõuab). Õppetöö koormus on väga suur ning kindlasti ei tasu oma last panna sellesse kooli, kui endal puudub motivatsioon ja huvi last vajadusel aidata. Kusjuures "aitamise" all ei pea ma silmas ainult lapse abistamist koolitöödes. Vanem peab koormusesse uskuma, et selgitada lapsele, miks tema koolis on esmaspäeviti 5 kontrolltööd, miks vaheajaks antakse õppida, miks lisaks tavapärasele programmile tehakse kultuuri- ja kunstiajaloo teste, miks kooli ajal ei saa reisile või spordivõistlusele sõita jne samal ajal, kui sõbrad teistest koolidest lulli löövad.

Teine vahe kahe koolitüübi vahel on potentsiaalne võimalus heaks/halvaks keskkonnaks. Ja räägin jälle oma kogemuse baasilt. See, millisesse keskkonda laps koolis satub, on loterii. Nii piirkonna-, kui ka süvaõppega koolis õpivad erinevad lapsed. On aktiivsemaid, passiivsemaid, rikkamaid, vaesemaid. (Süvaõppega koolis ka eestlasi ja venelasi.) On häid ja halbu õpetajaid. Ka süvaõppega koolis toimub koolivägivalda- ja kiusamist.
Peamine erinevus -süvaõppega kooli, kui piirkonnata kooli- ja siinkohal tuleb rõhk sõnale "piirkonnata",  võimalus ja eelis on öelda käitumishäirega lapsele ja/või õpetajale, kes ei suuda end kehtestada :" .. ja kui sulle siin ei meeldi ning sa meie reeglitele ei allu, siis... head teed". Piirkonnakoolil see võimalus puudub. Me võime siinkohal diskuteerida kooli ja lapsevanema rollist lapse kasvatamisel. Aga siis läheks jutt pikaks- teine kord. Ehk siis, mu eelmises kooliteemalises kirjutises pooleli jäänud mõte- et katsed süvaõppega kooli võivad vabastada lapse nii mõnestki probleemist ja konkurentsist ellujäämise nimel.
Jah, see pole õiglane nende suhtes, kes on head ja rahulikud lapsed, aga peavad käima piirkonnakoolis, juhul, kui ei vea ja klassikaaslaseks satub tüüp, kes kehtestab kogu klassile reeglid, mis ei tarvitse sobida ei sellele lapsele ega ka lapse vanemale. Aga lapsevanemana on mul vist õigus olla natuke egoist ja eeldada, et minu lapsel on hea?
Kindlasti on see lahendus ebameeldiv, kui korrarikkujaks osutub sinu laps. Piirkonnakoolis peab personal su lapse probleemile leidma lahenduse. Piirkonnata kool on paraku jõupositsioonil. Kui erakoolis kehtestab reeglid sinu poolt makstud õppemaks, siis õppimiskallakuga koolides on jõupositsioonil kool. Nõudlus on suur, probleemiga peab tegelema lapsevanem. Kooli ülesanne on anda haridust ja mängureeglid selles koolis kehtestab kool.

Samas, kaasneb piirkonnata kooli puhul veel üks teema, mille üle tasuks enne valiku tegemist mõelda. Lapsed on koos üle linna- st võib juhtuda, et sinu lapse kõrvalmajast pole ühtki ning koju- kooli tuleb päris üksi käia.  Suure tõenäosusega ei saa olema seda, et õhtul koju jõudes avastad oma elutoast pool klassi ja tühjakssöödud külmkapi..:) Kas see on hea või halb? Sõltub jälle vaatenurgast. Reeglina on kodu lähedal alles lasteaiasõbrad, lisaks trenni-huvialaringide kaaslased  ja tunnete te mõnd tänapäeva teismelist, kes mängib õues luurekat...? Arvutis tsätivad nagunii. Vahet pole, kus sõber elab.
Mida aeg edasi, seda enam muutuvad elurajoonid homogeensemaks seal elavate inimeste sotsiaalse staatuse põhjal. Piirkonnata koolis on koos lapsed Koplist ja Tiskrest, ühendavaks kriteeriumiks lapsevanema huvi, mitte varanduslik või sotsiaalne staatus, mistõttu saab laps ka kogemuse erinevate inimestega suhtlemisel.
Kas parimad sõbrad tekivad, kui meid grupeeritakse elukoha (nt kõik Eestist) põhjal või pigem siis kui liigitus on toimunud huvide põhjal? 50:50, eks. Märksõna on siin, kas vanem suudab ette näha oma lapse tegelikke huvisid.
Miks siis ikkagi lapsi "piinata"? Võrreldes kahe kooli kogemust, siis minu plussid on täna süvaõppega kooli kasuks.
Esiteks - kõikide klassikaaslaste vanemad on huvitatud. Et lapsel läheks hästi. See hoiab ära nii mõnegi demagoogilise ja mõttetu vaidluse. Laps on saanud kooli sisse läbi konkursi ja tal on õigus saada parimat. Koosolekutel ei raisata aega arutamaks, kas jõulupakkidesse panna Kalevi või Fazeri komme. See pole oluline. 
Teiseks- suhtevõrgustik. Ma olen 100% kindel, et kõikidest neist lastest EI saa tippe-kuulsusi-tähti. Aga nad kõik on ülimalt motiveeritud, nutikad ja andekad. Selliste sõprade omamine on privileeg. Lisaks eelpool mainitud taustal põhinev mitmekülgsus.
Kolmandaks- ülihea mälu, töötegemisoskus, püsivus tegeleda ka ebameeldivate asjadega, oskus pingutada.
Ning kõige olulisem- kõikide õppeainete tase on võrdselt väga hea. Kuna mina elan erilisel planeedil, siis siin on väga palju inimesi, kes 5-aastasena oma kutsumust ei tea. Tugev vundament kõikides ainetes annab võimalused edasi minna ükskõik millega. Siis, kui huvid ja soovid selgemad.

Ja veel- edukogemus.  Siinkohal saavad paljud kindlasti kurjaks, aga lapsele on oluline, et temast usutakse head. Näite selle kohta olen tegelikult kirja pannud ka varem, aga kopeerin uuesti, sest see on tõeliselt iseloomulik.
Sõdisin tavakooli klassijuhatajaga, kes täiesti süüdimatult jagas esimese klassi (!) lastele kahtesid ja kolmesid. Tema õigustus oli: " Lapsed peavad aru saama, et halval teol ja õppimata jätmisel on tagajärg. Kaks tekitab shoki, jõuab kohale, et tuleb pingutada ning laps hakkab tööle".
Ja siis süvaõppega kooli klassijuhataja, kes meid esimesel koosolekul hoiatas: " Ärge oma laste tunnistustest väga eufooriasse sattuge. Paljud neist on meelega pisut ülehinantud. Kui laps saab viielise tunnistuse, siis ei taha ta taset allapoole lasta ning pingutab tulevikus topelt."

Kaks erinevat filosoofiat ja maailma.

Soovitan lugeda Liisa Pakosta blogist väga head ülevaadet Soome-Rootsi koolisüsteemist, mida kahjuks hr. Lukas vist näinud pole.
Oliseim mõte: "Iga laps loeb!".