Ma mõtlesin päris pikalt, kas seda postitust avaldada või mitte. Teemade puhul, mis puudutavad miskitpidi religiooni, näivad Eesti kristlased kaotavat oma eneseiroonia ja huumorimeele- kristlased on siin riigis puutumatud, kelle vaated ei kuulu kritiseerimisele. Samas, nagu keegi kuskil väga tabavalt märkis, on täiesti okei visata sinu üle nalja ning kritiseerida sinu vaateid ja uskumusi, kui oled näiteks venelane, keskerakondlane, homo, blondiin või lihtsalt naine...:) (Selektiivne poliitkorrektsus on hea teema. Kui kellelgi on rohkem aega, võiks sellest oma mätta otsast kirjutada- jätke mulle link, loen hea meelega).
Aga, ok. Erinevad arvamused muudavad maailma rikkamaks, eks?:)
Lugedes Tiia intervjuusid blogipidajatega jään ma alati mõttesse ühe küsimuse juures- Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse?
Tavaliselt on seal vastuseks midagi umbmäärast a la "astuge edasi "vms. Kas see on mõttelaiskus (st ei viitsita midagi vaimukat välja mõelda) või ongi taevaväravatesse saabumine enamike (vastajate) jaoks by default tegevus?
Esiteks, olen ma agnostik. Teiseks- mind tõsiselt hirmutab mõte veeta igavik kusagil külmas niiskes ja ülerahvastatud kohas. Ja isegi, kui paradiis peaks olema pigem Nagijaala tüüpi- siis mõte, et kõik see ongi lõplik, aegade lõpuni nii ja mitte midagi ei muutu on ju täiesti õõvastav! Sama kehtib muidugi ka põrgu osas.
Ma tahan muutusi. Ma olen tänulik, et olen sündinud Eestis kus on 4 aastaaega (kuigi vist iga aasta edasi on algklassiõpetajatel tibudele raske seletada, et suvel saab ujuda ning talvel sajab lund. Laps ju näeb, et nii enam pole. On aastaringselt +8...).
Ma tean et pole mõtet närvi minna napakate töökaaslaste ja hullu ülemuse pärast- sest varem või hiljem, ja tavaliselt varem, olukord muutub ja sa oled saanud tänuks suurepärase kogemuse- kuidas suhelda raskete inimestega- võrra rikkamaks. See on juhtunud nii tihti, et kogemusest on saanud veendumus.
Ma pole kunagi unistanud igavesest elust- sõltumata, millises vormis see ka oleks. Just see, et elu on vaid hetk, annab jõudu ja motivatsiooni. Kui elus on keerulised ning rasked perioodid- siis rahu. Kõik läheb mööda. Alati on läinud. Ning tänu raskele perioodile oskad olla topelt tänulik kõige hea ja ilusa eest siin maailmas. Teades, et see kõik on mööduv, võtad end kokku, et nautida iga hetke maksimaalselt.
Ma tahan, et mul oleks võimalus uuteks algusteks, uuteks suheteks, uuteks võimalusteks.
Kui on ükskord minu aeg minna, siis ma eelistaksin, et minu põrm aitab maasikatel, lilledel ja puudel kasvada järeltulevate põlvede rõõmuks. Et lõpp oleks lõpp ja ei mingeid mänge ja veidrusi enam peale seda.
Jah. oi-kuidas see mõtteviis mulle passib !
VastaKustutazeeta
Võib-olla peavad paljud inimesed religiooni väljapoole kriitikat kuuluvaks sellepärast, et religioon tegeleb sellega, mis on püha (tabu, puutumatu). Püha mõistet respekteerivad vist ka paljud mitte otseselt religioossed inimesed. Üks jämedavõitu aga tabav väljend on "ära situ mu hinge". Poliitilised, seksuaalsed jms eelistused vist ei ole enamiku inimeste jaoks pühad. Samas eks väga rõhutatud pühalikkus jälle tõmbab ligi igasuguseid vembuvanasid. Aga see taevaväravate küsimus on rohkem vast lihtsalt teravmeelsuse testiks mõeldud metafoor.
VastaKustutaMa ise ka ei usu igavest elu. Samas ei saa salata, et mõni väga terase pilguga antropoloog võiks tuvastada minu juures esivanematekultuse taustaga rituaalse käitumise algeid või riismeid :)
Mina jälle eelistan, et need uued algused olekski igavesed. Et sellal, kui mu põrm võiks tõesti muutuda ploomideks mu järeltulijate suus või kasvõi rammuks võililledele, saaks mu hing ja vaim uue võimaluse, uue keha ja kõik need teised uued algused.
VastaKustutaKaunist päeva!
(No et Jumal seal taevaväravas võiks siis öelda, et tore, et said aega meile külla tulla. Istu, puhka jalga, võta teed. Sul on veel pikk tee käia.)
VastaKustutaMa olen kristlane ja tõenäoliselt tuleneb sellest minu praegune vaade (eelkõige) (võitlevale/mõnitavale) ateismile. Ma ei ole küll miski võitlev ega süvausklik, aga ma usun, et Jumal on mingis vormis olemas. Mida aeg edasi, seda rohkem mu elukogemus seda kinnitab. Ja kui ma siis loen naljaviskamisi religiooni teemal (muidugi oskan paremini suhtestuda naljadega kristlusest, mitte nii hästi nt muhameedlusest vms-st), tundub see mulle enamasti lühinägelik, kitsarinnaline, iseend lollikstegev. Sest minu arusaam Jumalast ja taevariigist on jämedalt kokku võttes umbes selline, et mida ootad, seda saad, ja midagi välistades ootavad tõenäoliselt ees suuremad üllatused kui end kõigile võimalustele avatuna hoides. Kui keegi naisi, homosid või venelasi naeruvääristab, mõtlen ma muidugi samamoodi omaenda arenguastmelt vaadates, et etskae, kui piiratud/rumal/elu peale vihane inimene. Naiste, homode ja venelaste suhtes objektiivsust leida on vist lihtsam kui religiooniküsimustes. Viimane on ikka niivõrd isiklik ja neid kogemusi on väga raske teise inimeseni ratsionaalsel - sõnalisel - tasandil viia.
VastaKustutaAnna andeks Teele, kui ma liiga teen- ma ju ei tunne Sind.
VastaKustutaAga minu jaoks tekib dilemma just sellest samast nagu Sa kirjutad: "lühinägelik, kitsarinnaline, iseend lollikstegev".
Miks Sinu Tõde on õige ja ateisti Tõde vale? Kas see pole kitsarinnaline?
Aga muidu olen nõus- õiglane ja viisakas on austada kõiki, sõltumata nende vaadetest.
Avastasin siit üle aasta vanuse enda kommentaari (ja imestan, et ma olen sellise kirjutanud :) ) ja Sinu vastuse sellele.
VastaKustutaLisan siis, et pole vaja andestust paluda, sest ma ei tundnud end Sinu sissekandest haavatuna. Pigem kommenteerisin seda Su õhkuvisatud mõtet, et miks religiooni üle naljaviskamine religioossete inimeste naljasoonele ei sobi. Et minu jaoks siis see naljategemine tundub tihtipeale viitavat naljategija piiratud arusaamisele usust ja selle avarustest. Aga jah, ka usklik inimene on omal moel piiratud igatahes, sest ta on otsustanud midagi uskuda ja seeläbi midagi muud välistab. Ses mõttes võib mõnigi nali olla ka avaram (reaalsusega paremini kooskõlastuv) kui uskumus, mille pihta ta käib. Nii nagu Sina oma agnostiku-vaatega välistad üht-teist :).
Minu tõde pole kuidagi õigem kui kellegi teise oma, mis puutub surmajärgsesse. Puha uskumise asi. Pigem mõtlesin jah seda, et ükskõik kelle arusaamade naeruvääristamine pole ilus ja näitab -vääristaja piiratust.