Juhtusin hiljuti jälle tunnistajaks olukorrale, kus kena noor ema karjus oma väikese poja peale. (Jättes vahele vandesõnad) "Mis mees sa oled, mehed ei nuta ega ole sellised memmekad .."jne samas vaimus.
Kummalisel kombel pole ma juhtunud kunagi kuulma, kuidas keegi pahandaks oma väikese tütrega- mis naine sinust niimoodi kasvab... Asjad, mida tüdrukute puhul taunitakse on sellised, mida ei peeta kenaks kummagi soo puhul: vandumine, ropendamine, vägivald jne.
Mul on vahel väga kahju meestest, kelle puhul on stereotüübid endiselt jäigalt ja karmilt paigas. Me kõik ju teame täpselt, milline "õige mees" peab olema.
Naise puhul on aga võimalikud kõik variandid. Vanemad ei varja oma uhkust kui nende tütreke on tehniliselt taibukas ning veedab vaba aja puude otsas ronides. Naine võib olla tippjuht või president. Aga kui on soovi, siis võib olla vabalt ka loll blondiin selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Leida endale rikas sponsor, mitte käia tööl. Pühenduda emadusele või bakterite uurimisele. Vahet pole. Ühiskond tolereerib naiste puhul mõlemaid rolliäärmusi.
Õnneks hakkavad meestele seatud rolliootused vaikselt muutuma ja pehmenema. Aga kuna suuremad võimalused tähendavad ka rohkem kohustusi, siis tundub, et mehed väga ei kiirusta neid piire muutmast. Hästi lihtne on elada ainult ühe: "visiooni omava" töömesilase rolliga...
Looke on inspireeritud kahest blogipostitusest. Kaks erinevat maailma Elsa ja Indrek . Mõlemad näitamas, kui erinevaid väärtusi mehed -naised ikka veel hindavad..:)
Väga asjalik tähelepanek. See, et meeste kohta käivad stereotüübid on muutumas, on siiski küsitav. Varem või hiljem (nt nn kriisisituatsioonis) kuuleb mees mõtteid nagu: Ole mees! Mida sa halised! Õige mees ei kurda! Mis mees sa oled?! Sa ei juhi!
VastaKustutaAsi on selles, et TEGELIKULT ei soovi keegi kuulda, mis mehe hinges toimub. Seda, kui mees päriselt oma muredest või hirmudest räägib nimetatakse vingumiseks ja halisemiseks. Õige mees seda ei tee. Õige mees poob ennast vaikselt kuskil metsas või laos üles, aga ei vingu. Õige mees elab ja sureb väärikalt.
Mina olen küll kuulnud seda, et "mis naine sinust sedasi kasvab" ning, veel hullemat, "milline mees sind sedasi tahab"... Iga kord pean ennast karmilt tagasi hoidma, et mitte teiste eraellu vahele segada.
VastaKustutaMa vaidleks vastu ka sellele, et "tegelikult ei soovi keegi kuulda" - ma olen küll mitu korda heameelega kuulanud. mitte selles mõttes heameelega, et tore oleks halbadest asjadest kuulda, vaid selles mõttes heameelega, et parem ikka las räägib, kui et ennast või kedagi teist ära tapab.
VastaKustutaJa tõele au andes on ka päriselt huvitav. Kui ma inimesest üldse hoolin, siis tahaks ju ikka võimalikult palju temast teada saada.
Kui ma kuulen mõnda meest kurvalt nentimas, kuidas tal naised ei luba nendest asjadest rääkida, siis ma alati imestan, mis naiste seltskonnas ta liigub.
Teise äärmuse pealt - ma olen näinud mehi, kes on muredest rääkimisest teinud võrgutusvõtte, noh, et see äratab naistes hästi emainstinkti. See on muidugi sama haige kui üldse rääkimata jätmine.