teisipäev, 27. veebruar 2024

Vihjeid algajale õpetajale

Läbi. LÄBI.. Läääbiiiiiiii!!!!

Ma olen tohutult õnnelik ja tänulik, et mul avanes elus selline võimalus. Mul on kahju, et kaks väljakutset, õppida kaht uut ametit, sattusid ühele ajale, mistõttu ma ei saanud ehk piisavalt süveneda, nautida. Ja päriselt. Mul on hea meel, et vähemalt üks neist sai läbi, sest ma olen kohutavalt väsinud. Aga tore oli.

64 akadeemilist tundi. 7,5 AP ja 16 õpilast ja lugematu arv ettevalmistustunde. Õnneks ma neid ei lugenud. See number on üsna masendav. Jõhker, kuidas ma pingutasin.

Mida ma õppisin?

Kooli poolt antud mentorist  ja sissejuhatavast tutvustavast kursusest oli väga palju kasu ja sain mitmeid häid soovitusi. Ainus trikk on, et alguses ei oska küsida.. 

  • esimene asi. Uuri tausta, milline on õppijate tase. Seda ma ka tegin, aga oleks pidanud veelgi põhjalikumalt.
  • veepudel kaasa
  • 4 tundi on liiga palju. Inimesed tulevad töölt, näljased ja väsinud. Tegime küll kommipause, aga selline märgatav tähelepanu oli ca 3 tundi. Ma ei tea, kas nii tohtis, aga mida edasi, seda vähem ma ka üritasin need 4 täis saada.
slaidid. Mul läks tohutult aega ja energiat slaidide ettevalmistamiseks.  Alguses tundus materjali nii hoomamatult palju, nii et ei osanud kusagilt peale hakata. Hakkasin siis lihtsalt järjest tegema.
Mingil kolmandal tunnil sain aru, et. Pole vaja. Sain aru, mis vahe on esitlusel ja koolitusel. Esitlusel ainult esitan, koolitusel peaks lisanduma kordamine ( ühe asja korrutamine) + kontroll, kas sai selgeks. Ja ajakulu ongi täiesti teine.

Ja tegelikult poleks üldse slaide vaja (kui järjekord püsib meeles), mulle meeldib hoopis joonistada, teha skeeme ja visandeid ja pilte. Ma ise saan niimoodi hoopis paremini aru.  Minu ideaal oleks ilmselt klassi tagaseinal slaidina märksõnad, ajakava ja sisukord. Ning kasutada valget tahvlit, et sinna skeeme teha + kui on mingid näited, siis ainult need slaididelt.
Ma panin endale märksõnu kirja märkmikusse ja slaidide kommentaaridesse ja 90% juhul jäid need rääkimata, sest ma lihtsalt ei vaadanud neid (läks meelest).  Minu jaoks on vaja, et kõik märksõnad on seina peal kirjas.

 Õppetunnid:

  • terminoloogia, mõisted, definitsioonid kohe alguses selgeks
  • 1 slaid = 1 minut.
  • ära pane teooriaslaide- kui, siis ainult jagatavasse materjali, sa nagunii ei viitsi neid seletada
  • Mul oli alati tehtud kaasa ka ajakava. Praktika näitas, et tegelikult läks mul meelest seda jälgida. Ainult harjutuste ja mängude ajal võtsin kätte ja panin kirja tegelikud kellaajad ja ajakulu.
  • ära alusta ettevalmistust slaididest, vaid mõtle mida tahad rääkida ja täienda vajadusel illustreerivate slaididega. vali 2-3 asja, mis peaks kindlasti selgeks saama ja ehita sellest lähtudes üles
  • tekita nn lõigud/peatükid, et vajadusel saaks varem lõpetada ja hiljem loogiliselt jätkata
  • minu enda jaoks läks fookus sageli paigast ära, st loengu struktuur. Oleks pidanud olema selgem põhjus tagajärg seos.

Mängimine. Ma olin enda jaoks sõnastanud eesmärgi ja seetõttu üritasin olla ka nn popp ja noortepärane. Gamification on selle termini nimi.
Ma ei tea. Mina ise mängudest ei õpi ja nagu näitas ka praktika, siis paljud teised inimesed ka mitte. mulle sobib vanakooli meetod (õpetaja räägib, mina konspekteerin, pärast pean õppima kontrolltööks) rohkem 

Näiteks. Üks korduv teema oli nt. algoritmiline protsess, mida oli vaja mitmes kohas. Ja igal järgmisel korral olin ma taas hämmingus, et.. me ju õppisime. (Selgitasin.  tegime mingi praktilise mängu/harjutuse. Kas on küsimusi? teeme koos läbi tahvli peal. teeme gruppides. Grupp jagab tulemusi. Ei, teil oli valesti. kuula, ma selgitan uuesti. kas saite aru? Jaa!) ning nad ei saanud aru. st mina ei osanud piisavalt hästi selgitada. Ja siis küsingi endalt, kas üldse on kogu seda trianglit vaja. Äkki ei peagi. Inimesed seedivad rahulikult ja vajadusel võtavad asja omaks. Ja kas nad üldse peavad selgeks saama? Äkki on täiskasvanute õppe mõte lihtsalt kogemuste vahetamises?
Mängude ja harjutuste osas. Internet on põhjatu ja ka AI aitab, eeldus on, et tead mida otsid. Küll ma nt nuputasin, kuidas õpetada sortimendianalüüsi. Ok, teeme excelis simulatsiooni, aga see eeldab, et õpetama peab ka exceli kasutamist ja taustateadmised peaks olema ja kõikidel arvutid jne. Ühel hommikul tabas mind heureka! sortimendianalüüs on ju optimeerimisülesanne! Ja kogu internet avanes mu ees kogu oma põhjatus tarkuses. Optimeerimisülesandeid on miljoneid, üks parem kui teine- legoklotsid, mängukaardid. Ma võiks täna anda päris mitu mängutundi :)

Õppetunnid

  • igaks juhuks pane valmis harjutusi ja mänge
  • inimestele meeldib endast rääkida, kasutada seda ära aja täitmiseks ( aga mida teie arvate? aruta naabriga? kas keegi tahab rääkida oma kogemusest? hääletame, kas nii või naa?)
  • mängude lõpus- mida me sellest õppisime osa. Mul kippus alguses meelest minema. Hiljem tegin spets slaidid. Mängu kokkuvõte.

Veebitund. Ühe korra palusid mu õpilased, et neil oleks järgneva loengu kontekstis mugavam veebis. Kuna ma olen siiani kasutanud " share" funktsiooni (mis jätab su tegelikult teadmatusse toimuvast ja reaktsioonidest) ja ise osalenud, mitte juhtinud ruume, siis tegin kenasti ettevalmistuse. Kirjutasin paberile valmis märksõnad, mida kuhu vajutada. Ja siis on tund käes. Ja! loomulikult neid nuppe, kuhu peaks vajutama, pole. Lihtsalt pole. Okei. Läksin siis uuesti abisaidile. Terve rühm püüdlikult ootas, kuni mina leidsin õige lehekülje, õiged käsud... Piinlik oli ja kohutavalt naljakas ka. Aga tehtud sain.

Õppetunnid:

  • veebis Teamsis olid breakout rooms päris hea õppevorm 
  • kasuta LIVE vaadet, siis näed, mis toimub. 
  • Paremini tuleks läbi mõelda interaktiivsuse pool. Kuna ju ei näe, kes võiks tahta rääkida + rühmade tagasiside, kuna panin suvalised rühmad (mille koosseisu ma loomulikult ei mäletanud).

Mis jäi veel kripeldama.

Võim. Viimastes loengutes olid järjest teemad, mille osas mul on väga selge oma arvamus Ja saad järsku aru, et mitte keegi ei keela ega kontrolli, mida ja mis tonaalsusega sa inimestele oma loengu pead. Mina rääkisin (loodetavasti allika-)kriitilistele täiskasvanutele, aga mõte, et täpselt sama toimub ju ka tavalistes koolides lastele.. tekitab külmavärinaid. ( nõuame meelsuskontrolli :))

Koolitamise ajal käisin ka ise mitmel koolitusel. Ja teadlikult üritasin jälgida, kuidas teised teevad ja kuidas ma ise õpilasena tunnetan. Mina näidet ei tohi laiendada, nagu ma oma õpilastele igas tunnis kordasin, aga.. see mida ma nägin õpilasena ja tajusin õpetajana. Me tahame rääkida oma lugu, oma kogemust ja kui siis ei lasta, läheme lukku + Meie avatus uuele meetodile, viisile on tegelikult nii väike ja kui lihtsalt tekib tõrksus. aaagaaa... teeegelikult.. see on nii kerge tulema.

Teine korduv muster on takerdumine väljamõeldud lugude detailidesse ( mis on tehtud ülesanneteks või näideteks) selle asemel et vaadata/kuulata protsessi, suurt pilti, metoodikat vm, mida parasjagu õpetatakse. Näide koolituselt, kus ma ise olin õpilane. Teemaks oli läbirääkimiste protsess. Koolitaja annab meile lahendamiseks harjutuse, kus (eesti tuntud) firma soovib teise (eesti tuntud) firmaga kokku leppida. Mida teen mina ja teised kaasõpilased: aaga, tegelikus elus ei saa nii ja naa ja teeegelikult peaks olema hoopis teisiti ja blablabala. Teemaks oli. Läbirääkimiste protsess. Mis järjekorras kes mida teeb. Nendel tingimustel.
Õppetund minu enda jaoks, kui vähegi saad, siis väldi selliseid väljamõeldud lugusid või variant b, kordadki kogu aeg: see pole hetkel teema, keskendume sellele...

Siinkohal olen siiralt tänulik oma õpilaste eest. Oleks olnud sellised, nagu mina olen, oleks ma hulluks läinud.

Inglise keel. Päris alguses ma uurisin, et kas kohustuslikuks raamatuks tohib anda ingliskeelset st kas me vaikimisi eeldame, et kõik seda keelt oskavad. Mulle öeldi jaa. Tegelikult mul kogu aeg kripeldas, et meil puudub selles valdkonnas normaalne eestikeelne sõnavara. Eks ma tõlkisin, kuidas oskasin (ja sageli ei osanud), aga mulle ei meeldinud, et sageli olid mu teemad anglitsismide pudru.

Mida rohkem lõpu poole, seda enam tekkis dilemma mida peaks (st mis oli kokku lepitud ja õppekavas) ja mida tahaks tegelikult rääkida . Kui ma juba teadsin osalejate tausta ja vajadusi ja seda, et programmis olevat neil tegelikult väga vaja ei lähegi, või et mõnest vajalikust asjast libiseti üle või et mingi asja tegemine eeldab mingeid teadmisi, mida neil polnud.... Ma ei teagi, mis on õige vastus. Kuna aega oli õnneks piisavalt, siis lisasin päris mitu nn moodulit omal äranägemisel. Eks ma selle info annan tagasisidena progammi juhtidele.

Millest mul puudu jäi/jääb. Metoodikast, väljaõppest.
Üks ehk olulisemaid õppetunde oli, et tegelikult ikka niimoodi tänavalt klassi ette ei lähe. Tarkusest jäi puudu.

Lisaks on minus puudu õpetajaametiks vajalik enesekindlus. Paar tüdrukut olid pidevalt arvutis, ja ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Ülesannetes ja harjutustes nad osalevad aktiivselt. Ehk siis ok? Et nad kuulates vaatavad ekraani, mitte mind? Kas ma peaks keelama? Aga miks? Aga miks mitte? Ma ei oska selliseid asju.

Lõpuni jäi mul lahendamata saladus, kuidas peaks vastama inimesele, kelle vastus on vale ja/või vaidleb mulle vastu valede argumentidega või väites, et minu poolt räägitud (100% õige)fakt pole õige. Nii, et ta ei läheks lukku. Nii, et ta julgeks uuesti pakkuda. ja kõige olulisem- ta saaks aru, et oli valesti ja pingutab selle nimel, et saaks õigesti. Paljudel juhtudel nn aktiivse kuulamise metoodikad- a la miks sa just niimoodi arvad, selgita,  kuidas sa selle lahenduseni jõudsid- ei sobinud.  Kohati tundsin end kui Kaja Kallas ajakirjanikega. Ma ise oskan selliseid olukordi lahendada ainult autoritaarselt. Aga kindlasti on olemas pehmemad nipid ja metoodika. 

Ja vaadates teiste slaide... surusin füüsiliselt maha tunde, et kõik teised on nii targad ja räägivad nii tähtsaid, asjalikke ja olulisi asju. Definitsioonid, valemid, reeglid.. minu tunnis oli tants ja lillepidu. Tegime eksperimente, katseid. Ok, mõned teemad olidki nn pehmed. Aga. Noh. Ka analüüsitunnis mängisime legodega, ja teises otsisime kurjategijat... (hmm...tõesti huvitav, miks nad küll selgeks ei saanud? :) :) )

Energiat mul ka pole. Ma olin iga kord peale kooli täiesti tühi. Täiesti. Samas adrenaliin on üleval, ketrad peas sõna-sõnalt kõike uuesti läbi ja ahastad, mis kõik jäi rääkimata (kuigi oli kirjas). 

Kaasamine. Nagu tavaliselt, rääkisid st vastasid pidevalt samad inimesed. Vahetevahel tuli mulle meelde öelda, et - kuss, teie. Las teised räägivad. Aga sageli läks meelest. Jah, ma tean, et paljud inimesed on rahul ja tänulikud, kui nad ei pea rääkima ja vastama. Aga. Ikkagi jäi see kripeldama. Peab olema mingi nipp, kuidas kõik läheksid tunnist tunde ja teadmisega, et nad on kuulatud, märgatud ja said oma arvamuse välja öelda.
Ja ka enda seisukohast oleks tahtnud vähem pidada monoetendust ja saada rohkem interaktiivsust. Aga ei oska.

Kas ma kordaksin seda? Absoluutselt kindlasti mitte sellises mahus. See oli tappev. Väiksemas mahus, miks mitte. KUI keegi teeks mulle koolituse, kuidas eelpool toodud probleemidega hakkama saada.

Tõsiselt äge ja arendav ja tore kogemus. Fantastilised õpilased. Ja ma ei julge mõeldagi, KUI palju ma ise kõige selle käigus õppisin...

13 kommentaari:

  1. "Ja igal järgmisel korral olin ma taas hämmingus, et.. me ju õppisime. "

    Olen ise hetkel õpilane. Täiskasvanute kutseõpe. Ma ei oska ära imestada, kuidas mõnele inimesele lihtsalt EI JÄÄGI mingid asjad külge. Kõige muu hulgas õpime ka natuke joonestamist, toote kavandamist ja mõõtude arvutamist - pindalad, mahud (peamiselt ring ja silinder). Põhikooli matemaatika. 40-50-aastased õpilased, üldjuhul kõrgharidusega. Ja siis selgub, et keegi peab ringi ümbermõõtu raadiuseks, vahepeal ei tehta vahet pindalal ja ruumalal ning kui on vaja mingi number ruutu võtta, siis see ei tähenda, et korrutada 2-ga. Rääkimata protsendi arvutamisest, mida on ka tihtipeale vaja. Umbes kolmandik õpilastest on nende asjadega hirmsasti hädas ja praeguse seisuga tundub, et umbes pool hädalistest ei ole isegi pingutades võimelised neid teemasid mõistma ja iseseisvalt lahendama. Ja see ei ole õpetaja süü - antud teemasid käsitlevad erinevates ainetes 2 erinevat õpetajat ning alati on vajadusel appi tõttamas ka kaasõpilased, kellest üks on koguni põhikooli matemaatikaõpetaja. Lihtsalt - tundub, et mõnel inimesel puudub ajus selle teema jaoks sahtel. Minu jaoks on kõige hämmastavam, et üks kõige suuremaid hädalisi töötab suure asutuse majandusjuhatajana. Kuidas see saab võimalik olla?

    Aga sinu ees võtan mütsi maha ja soovin, et sinusuguse suhtumise ja mõtteviisiga õpetajaid oleks rohkem, palju rohkem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan,
      ja (eks ma olen alati öelnud, et) see " mida õpid noores eas jne" ei pea paika :) :) Ja sinu ees kummardan maani, et viitsid ja jaksad õppida. Edu!

      Kustuta
    2. Põhikooli matemaatikaga ongi nii, et paljude täiskasvanute jaoks on see liiga ammu õpitud. Ma tegin mõned aastad tagasi testi, kus olid matemaatikaülesandeid ka ja ei olnud lubatud kalkulaatorit kasutada, seega reaalselt googeldasin enne testile minekut, kuidas paberi peal korrutama/jagama peab. Sest ei olnud täiskasvanu-elus vaja olnud.

      Kustuta
    3. Ega minagi ei mäleta koolis õpitust kuigi palju. Kui üle korrata, siis hakkab tasapisi meenuma. Küll aga paneb mind imestama, et mõne inimese puhul ka meeldetuletamine ei toimi. Kuidas küll 9 klassi lõpetada suudeti, kui praegu samad küllaltki lihtsad teemad korduva aeglase "puust ja punaseks" meetodiga ka üldse mingit jälge ega arusaamist ajju ei jäta? Minu jaoks on jällegi see õppetund, et mulle arusaadavad teemad (näiteks kuubi ruumala arvutamise põhimõte) võivad mõne normintellektiga inimese jaoks olla täiesti hoomamatud, ükskõik kuidas ka ei pingutaks. Et me oleme inimestena erinevad. Et me oleme NII erinevad. Kuidas tulla õpetajana toime väga erineva võimekusega grupiga/klassiga, ma ei hakka oletamagi, see ületab jällegi minu mõistmisvõime.

      Kustuta
    4. Lendavale selline anekdoot - mitte küll kuubi ruumalast, vaid ringi pindalast:
      https://lobunurk.blogspot.com/2023/11/maaelu-miinus.html

      Kaur (keda ei lubata sisse logida)

      Kustuta
  2. Osad punktid tulid nii tuttavad ette, kuigi ma ju vaid juhendan ja hobivärk pigem. Aga lugesin ja noogutasin :) Minu kirstunael on vist endiselt "tulemustele orienteeritus". Küll ma maadlen sellega, et iseendale igal nädalal kinnitada, see pole kõigil nii, rahune maha... aga ikka tuju viib nii nulli kui keegi tulemata jätab ja järgmisel korral kõik kodused asjad tegemata on (sh eelmise tunni omad) ja siis jääb muudkui rohkem ja rohkem teistest maha. Ja ma tean, et tal on potensiaali ja ma olen näinud kui ilusti osaleja tegelikult suudab kui natukene end sunniks, aga no ei. Igal aastal on mul mingi uus juhendamisalane väljakutse, millega maadelda. Peaks ka pigemalt kohe blogima kui hooaeg läbi saab. Meil aprilli lõpus siis :)

    VastaKustuta
  3. Äge kogemus ikka, nii õpetada, kui ka õppida. Müts maha! Aga jah, ise ka siin pea 50 juba ja kogemus on, et paraku need kõrgharidusega tegelased kipuvad praktilistes asjades üsna saamatud olema. Mu oma nii gümnaasiumi kui ka ülikooli cum laude lõpetanud ja oma ala tippspetsialistist sõbranna kirjeldas mulle 25 aastat tagasi, kuidas ta üritas tatart keeta. Probleem oli selles, et tatrapakk oli 1 kg ja vee kogus oli paki peal kirjas terve kilo jaoks. Tervet kilo ühe inimese tarvis ju ei keeda, aga ta ei osanud välja arvutada, kui palju vajaliku koguse jaoks võtta. Keetiski terve kilo. Keemise käigus auras vesi ära, aga juurde ta ei julgenud panna ja kogu värk kõrbes põhja. … nüüd on tal aastaid majapidajanna ja koristaja, palk võimaldab :D. /Lydia/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Naersin südamest :) sry! Tegelikult ju ei tohiks. Aga eks meil kõikidel on omad tugevused ja nõrkused. Ja no tatra- ja makaronikeetmisoskuse pärast elu ju seisma ei jää :)

      Kustuta
  4. Äge, et sa julgesid ja ette võtsid.

    Isegi kui sa seda ei korda ega kordaks - sellised pingutused teevad maailma paremaks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma nõustun selle kommentaariga. Julge samm ning kindlasti väärt kogemus sulle endale ja teistele ka.

      Kustuta
  5. Noppisin välja: Äkki on täiskasvanute õppe mõte lihtsalt kogemuste vahetamises? Kogemus on täiskasvanud õppijale äärmiselt oluline, selle jagamine, arutlemine. Tunne, et iga kogemus on oluline, mida sellest õppisid või kuidas kasutasid, mis kasu on sellest tõusis ja mida teeksid teisiti kui saaksid otsast alustada.

    Paar tüdrukut olid pidevalt arvutis, ja ma ei osanud sellega midagi peale hakata. Täiskasvanud õppija vastutab enda eest ise, see ei ole õpetaja/koolitaja vastutus - kui soovivad olla mujal ja teisi ei häiri - andku tuld. Olen soovitanud muude asjadega tegelemiseks leida rahulikuma koha. Reeglid paika - istumistunde pole mõtet teha, kui kohalolu puudub.

    Mingid asjad loksuvad ajaga paika ja mõned asjad ei saagi selgeks. Kui puudub nt exceli kasutamise oskus - tekib kohe tunne, et milleks mulle see ning kas see oli kursuse eelduseks.

    Oluline on enne järgmist loengut/osa, käia läbi eelmisest korrast oluline info - siinkohal ei tohi see kindlasti olla küsimus-vastus vormis - vaid pigem kaasav, kus eestkõneleja (õpetaja/lektor) toob mõtte ja teema ning huvitub, kuidas ja kas sai töös rakendada, mida selle teadmisega saab peale hakata jms. Nii jääb paremini meelde (mõnele ei jää ka siis, pole midagi parata, lihtsalt nii ongi).

    Igal juhul - sa said hakkama ja salakanalist kuuldes - olid Sa üks mõnusamaid õpetajaid, sellel erialal. Vähemalt kuulus kahe loengus osaleja siiras tänu just Sulle. Aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Taaskord tänusõnad ka sulle. Ikka väga mitu nippi läks kasutusele ja aitas nii mõnestki probleemist üle :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!