Kes tappis Otto Mülleri

ja teisi müstilisi juhtumeid

Ma pean kordama Kalevi-filmi postituses väljaöeldut. Eesti film on järjest parem.
Viaplayst saab vaadata uut eesti krimiseriaali- Kes tappis Otto Mülleri.  Hele-Riinilt vaimustavalt tihe stsenaarium, mille Rene Vilbre on vorminud eba-eestlaslikult köitvaks ja haaravaks filmiks.  Hilje Murel teeb - täitsa lõpp-rolli. Ma olin naerust kõveras.  
(Tõsi, ma olen  ka varem nominatsioone jaganud ning eksinud. Siiani ei saa aru, miks Indrek Sammul pole olnud Aasta Meesnäitleja,  rollide eest Pilvede all ( appi, see tapmisstseen- see peaks olema Eesti Filmimuusumi pjedestaalil) ning Valguses ja varjus. Ning Epp Eespäev Aasta Naisnäitleja - Valguses ja varjus).

Miinuspoolel on see, et lugu on natuke liiga klassikaline- mistõttu me arvasime tapja üsna varakult ära. Aga huvitav oli vaadata, kuidas lahenduseni jõuti ja ega ju kunagi ei tea. Vahel pole nii, nagu näib...Kindlasti annaks veel norida, aga positiivne kaalub üle. Taas väga hea kunstnikutöö, muusika. Näitlejate diktsioon on arusaadav ( Viaplays saab tegelikult ka subtiitreid lisada). Lisaks vanadele kaladele on ka uusi huvitavid nägusid-tegijaid.

Kui võimalik, soovitan vaadata järjest, kuna suur osa sarja võlust ja köitvusest tekib erinevate inimeste vaatenurgast. See, kuidas sama sündmust nähakse erineva vaatenurga alt, erinevate rõhuasetustega.  

Mina kiidan ja soovitan. Aga vana klišee, et elu konkureerib väljamõelduga.

Ma tean, et on olemas lausa test, milles suurem osa inimesi põrub. " Mis värvi on sinu maja välisuks".

Point selles, et igapäevased asjad muutuvad niivõrd tapeediks, et ühel hetkel neid enam ei näe. Ei märka. Ei pane tähele.
Seega, ma ei tea, mis päeval kadusid naabrite ukse tagant sajad jalatsid, rattad, tõuksid, mänguasjad ja teised päästeameti poolt keelatud esemed. Ukse  taga oli tühjus. Kui hakkasime meenutama, siis tõesti, ammu polnud naabreid näinud. Ega ka kuulnud. Ühel hilisõhtul kuulsime seina tagant kõnekõminat.
Siis ilmusid ukse taha kolmed tossupaarid. 
Piilusin  uksesilmast. Oli kolm täiskasvanud meest.
Tänapäeval, tõsi, on erinevaid peremudeleid, aga kolm meest..? See tundus liiga kummaline.

Kus on meie naabrid? Me polnud just südamesõbrad, aga piisavalt tuttavad, et eeldada infot- me kolime ära/me teeme oma korterise bordelli/ AirBnb. Kas pole siis sellist seadust, mis kohustaks vähemalt naabreid informeerima?

Piilusime neid uksesilmast, kui nad hilisõhtul tulid.  Nad liikusid sellistel aegadel, et tundus kuidagi veider minna koogiga- halloo, oleme teie naabrid, saame sõpradeks.

Ühel hommikul, kui sättisin õue minema, kuulsin liikumist. Toppisin näpikud näppu ja kiirustasin, et saada sama lifti peale.

Tere hommikust! ütlesin Lahke Naabri olemisega.
Üks meestest oli tumedam, kaukaasia tüüpi. Kaks, parafraseerides klassikuid,  истинные славяне.
Kaks põrnitsesid mind vaikides. Kolmas vastas- strazdvuite.
Kas te olete meie uued naabrid?
Ei, me tulime siia ainult nädalaks, vastas see jutukaim. Ja pöördus ära.

Ma olen jõustruktuuridega olnud seotud küll lühidalt, aga piisavalt kaua, et seda asja mitte sinnapaika jätta. Kuna meestel olid kaasas kanistrid ja kastid, andis see Proua Politseiuurijatele võimaluse küsitlusega jätkata.
Ma ei julgenud küsida, kas nad on ukrainlased, mine tea. Äkki on okupatsioonijõudude poolelt.  Liiga laetud küsimus.
Juurdluse käigus selgus, et mehed valavad betooni, teevad põrandaid. Lähedal oleval ehitusel.
Nii. Kas kadunud naabrite saladus sai vastuse?

Et nad kahtlustama ei hakkaks, tegin näo, nagu rõõmustaksin. 
Aga, ei, muud remonti nad ei tegevat ja selles osas aidata ei saa.

Loodetavasti toob järgmine seeria nädal vastuse, kuhu kadusid meie naabrid.