Samblasuppi #aastanaiskodukaitses

Vahelduseks on päris hea tunda end targana. Okei, paar asja olid uued ka, aga mind ennastki üllatas, kui paljusid taimi- tarkusi ma tean. Tõsi, mitmete puhul  ei mäleta enam nime. Ja kui siis öeldakse, siis tead.. just. Täpselt, see see oligi. Nagu iga asi, vajab see harjutamist ja praktiseerimist.
Ning kui on päris elu, siis telefonis on ju tänapäeval google lens ( tasumata reklaam), mis aitab tuvastada.

Käisin söödavate metsataimede koolitusel.
Lõuna-Eestis öeldi selle kohta- aitab nälga petta, täidab aga ei toida. St enamike taimede puhul on energiakulu nende kogumiseks- töötlemiseks suurem, kui saadav toiteväärtus.  Aga igasugune teadmine on kasulik ja mitte kunagi ei tea, millal seda teadmist vaja võib minna.

Metsataimedest saab peamiselt vett, vitamiine, süsivesikuid, kiud-, park- ja ballastaineid, mis tavapärase toitumise korral on kõhu korrashoidmiseks hädavajalikud, aga liigtarvitamisel annavad vastupidise efekti :)

Seega, kiiret ( ja ka aeglaselt imenduvat) ellujäämiseks vajalikku energiat metsast leiab. Kõige keerulisem on metsas rasvade ja valkudega. Sügisel on abiks pähklid, kui veab, et leiad hernepõllu, siis sealt saab taimset valku. Ja ehk kunagi õpime ka putukaid sööma.. :)
Nipet-näpet saab ka seentest.
Valke on seentes vaid 2-6%. Valguvaesem osa on jalg, ning mida vanemaks seen saab, seda vähem temas valke on. Kõige valgurikkamad on puravikud, šampinjonid, sirmikud ja mürklid.
Rasvu on seentes väga vähe, ainult 0,2-0,7%. Rasvarikkaimad on puravikud, kuuseriisikad ja külmaseened. Süsivesikuid leidub ainult 1-3%. Tärklise asemel sisaldavad seened glükogeeni, mida organism omastab paremini. See-eest vett on seentes palju (84-93%). 

Lillakas

Pähklite korjamine, nagu selgus, on terve teadus. Parim aeg on siis, kui võetakse kartulit st 20. augustist septembri keskpaigani. Pähklid tuleb korjata koos taridega, puuoksa alla painutamiseks kasutada 1 kujulist oksa. Korjatud pähklid tuleb panna kuivama õhukese kihina, kuna suure veesisalduse tõttu  tekib nn kuhjas kuumus ja liigne kuumus hakkab ühel hetkel suitsema. Ja kus suitsu seal tuld...
Sel aastal pidi olema erakordselt hea pähkliaasta.

Metsamarjadest pole mõtet ilmselt rääkida. Kui midagi on metsa lageraietest kasu, siis- metsmaasikad ja - vaarikad. Lisaks metsa all mustikad, pohlad. Kui veab, siis lausa aasta ringi võib leida rabast (mulluseid) jõhvikaid. Minu jaoks uued marjad olid lillakad.

Ravimtaimed on muidugi terve omaette peatükk.  Aga metsa kontekstis palaviku vastu on aastaringselt kätesaadavad pajukoor, vaarikavars, pohla- ja leesikavarred. Rahustamiseks ning valu ravimiseks palderjanijuur. Lapsepõlves panime teelehte lihtsalt haigele kohale, paistetusele või haavale. Aga toime pidi parem olema, kui teelehe pudruks nätsutad.
Ühes juturaamatus oli Hiirekõrv abiks lahtise verejooksu vastu ( pudruna). Eesti rahvameditsiiinis kasutatakse samal otstarbel teest tehtud kompressi. Ise ei ole kasutanud.
Haavale sobib ka kuusevaik (salv vaik+ vaha+ või).

Loomulikult põdrakanep, angervaks, mis lisaks heale maitsele on väidetavalt ka köha ja palaviku vastu. Ja sama efektiga, aga mitte nii maitsvad on raudrohi, põdrasamblikulised ( neid on sadu sorte. Mina tean neist kaht- üks selline, mis köhatee sisse käib islandi samblik ja lapiksamblik, mis on nn neutraalse maitsega)
Välise valu vastu värsked maarjasõnajala varred, noored tamme ja saarelehed. Takja- ja kobrulehed. Ülased
Kõhuvalu- kummel, köömned, mustikad, piparmünt
Peavalu- kuuseoksad, värske till

Uus teadmine minu jaoks oli, et liigne naistepuna kasutamine võib nullida beebipillide mõju.

Kõikidest nimetatud taimedest on mõistlik teha tinktuur või tee, et raviaine sisaldus oleks maksimaalne. Ja oluline- ravimtaimi ei tohiks kasutada pidevalt nn janupärast, vaid kuurina. 

Eraldi teema on ka nn umbrohi ja niidutaimed.
Süüa kõlbavad (noored ja puhtas keskkonnas kasvanud) naat, võilill, nurmenukk, kask, vaher, ristik, ojamõõl ( meenutab välimuselt karukella), ohakad, oblikad, nõges, malts, jänesekapsas, hiirekõrv, teeleht jpt.  Nimetasin neid, mida ma ise looduses ära tunnen .

Pohl

Kolm uut taime, millest ma varem ei teadnud.
Heinputk. Tunneb ära selle järgi, et vars on sile, ümmargune ( st ilma vagudeta). Kasvab üksiku taimena. Ja murdes on tal selline peterselli-selleri lõhn. Meeldiv.
Mürgistel putkedel on ebameeldiv lõhn.
Heinputke noored osad sobivad toorelt söömiseks.

Habesamblik. neid on mitmeid liike, üks ( kaitsealune tegelikult) on see, mis puu otsast alla ripub. Kuna sisaldab kitiini, siis selle paremaks omastamiseks tuleks samblikku leotada leeliselahuses ( kes ei tea, siis tavaline puutuhk on leelis. Sellega saab ka nt nõusid pesta). Peale leotamist tuleks läbi loputada ning seejärel vees keeta tund-paar. Saabki sambla-, vabandust, samblikusupp:)

Seda, et hundinuia ning pilliroo juurikat ja võrseid saab süüa, olin varem kuulnud, aga polnud kunagi proovinud. Maitseb nagu toores kartul. St üsna maitsetu, tärkliseline. Saime proovida ka grillituna. Ei ütleks, et pakkus erilist maitsenaudingut, aga raskel ajal abiks ikka.

Kui valdav osa nimetatutest on kõik suve-sügise taimed, siis varakevadel ei saa üle ega ümber kuusevõrsetest. Lisaks suurele C-vitamiinisisaldusele, on ka väga maitsev. Kui nüüd metsast välja minna, siis varakevadistest kuusevõrsetest saab imelist pestot ja määret ja smuutit.  Söödavad ka mänd, kask, vaher- võrsed ja lehtpuude mahl. Ja ei ole guugeldanud, aga ususn, et ka teiste puude võrsed ei tapa.

Praktilist nõu veel:

Lisaks kuuseokstele sobib asemeks ka osi. Kuna taim ei sisalda (eriti) vett, siis kuivab imekiiresti ning saabki kuiva ja pehme :) aseme.

Vesimünt

Sõltuvalt asu/kasvukohast, siis tasub lahtiste silmadega ringi vaadata ka maitsetaimede osas- oblikas, erinevad mündid ja laugud, tüümian st nõmm-liivatee jne.

Juba meie esivanemad kasutasid rasketel aegadel tammetõrusid. Need tuleks kuivatada, jahuks jahvatada ja saab lisada jahuasendajaks ning kohviasendajaks.

Lihtsalt ilusad lilled. Minu jaoks uus taim oli vesikanep.  

Ja hämmastav, kui palju taimi on nimetatud kasside auks:) Tapp, käpp, saba, ristik...