Alguses surus inerts tugevalt istmesse, see tunne, kui kiirus tõuseb ja tõuseb. Prillid olid küll ette antud, aga valgussähvakud olid nii eredad, et sundisid silmi sulgema. Seejärel läks kõik pimedaks, kõrvad olid lukus ja selg oli tugevalt vastu istmetuge.
Ja paar minutit hiljem olingi Helsingis.
Tegelikult, nägin ma seda muidugi unes. Ma elasin mingis kummaliste keeldude, käskude ja reeglitega, mida ma loomulikult ei mäleta, tulevikumaailmas. Aga see sõit oli nii ehe ja tajutav, et jäi meelde.
Usutavasti sellest, et käsime Wow elamuskeskuses. Lapsed tahtsid minna. Mõtlesime siis, et oleme seni kohvikus. Aga kohvik oli kinni. Rahvast oli vähe, igale poole sai järjekorrata ja mitu korda. Lustisime, kuni meid välja visati. Üle saja aasta mängisin liivakastis ja lõin jalgpalli. Ning esimest korda olin virtuaalmaailmas ning seebimulli sees. Väga lahe oli.
See on nii suvi. Suitsulest ja Tallinna Mihkli lihapoest kaasa ostetud imeline kanašašlõkk koos Hola ilma sildita Pino negroga. Niipalju maasikaid, et vajad vahepeal lausa tunniajast puhkust. Tänapäeva lapsed on hästi kasvatatud- eelistavad makarone ja maasikatele ei konkureeri. Sääskedest puretud ja päikesest põlenud nahk. Nii soe merevesi, et isegi mina tunnistan seda.
Mändide ja jasmiinide lõhn ja tuline liiv.
Vaidlus isaga kas muru vajab niitmist ja puud langetamist ning ebaõnenstunud püüe ära arvata ema standardeid. Õde, kellega saab rääkida kõigest.
Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tunnen. Et vahel. Vahel, ma rõhutan. On vaja sellist oma vana pere aega. Ilma meesteta. Meil on oma kogemused, mälestused ja inimesed. Meil on oma lood ja saladused, millest ei räägita, aga mida me kõik teame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!