Kuidas panna naised vabatahtlikult distsipliinile alluma #aastanaiskodukaitses

Lilleke rohus 

Eellugu on selline. See õppus pidi toimuma vahetult peale üht üritust, mille puhul ma eelnevate kogemuste  tõttu juba teadsin, et olen pärast seda kurnatud ja väsinud ja ei suuda sammugi astuda. Ning mingil põhjusel oli vaja eelnev digikoolitus ja test sooritada väga palju varem, ajal, mil mul oli väga kiire. Tunnistan ausalt, ma osaliselt spikerdasin. Seega, registreerisin, aga kõhklus oli hinges, kas see on ikka hea mõte.

Koolituse osa ajasin korda, ma õpin ju endale. Paar nädalat enne õppust võtsin ja panin iga päev mõttes relva kokku-lahti. Orienteerusin kaardi ja kompassiga magamistoast külmkapini. Ning igal hommikul õues käies spellisin parkivate autode numbreid nato tähestikus. (ebaproportsionaalselt palju on meil Bravo ja Mike autosid :))
Üritus läks jalgade mõttes hästi. Kogemused ja varasemad nipid aitasid, lisaks olid mul ülihead jalatsid. Aga. Ma lõikasin kääridega. Kääridega !!! oma sõrmeotsa nimoodi pooleks, et verd lahmas ja ma pidin lausa medpunkti minema. Loomulikult andke mulle nüüd relv...:)

Päev enne õppust. Olid jalad okei, ise olin ootuspäraselt kurnatud ja väsinud. Näpp valutas ja oli sisse pakitud. Ilm oli täielik gavno. Ja kohapeal selgus,et meid oli üle saja inimese.. ohkasin ja kirusin, et olin end reganud.

Aga. Päike tuli välja. Meid jagati väiksemateks gruppideks ja taaskord mul vedas inimestega. Lisaks leidsin lõpuks ometi ka ühe tuttava. St. Tema mäletas mind ülikooliajast. Ja ma tunnistasin selle rõõmuga õigeks. Ning 10 tuhande sammu kokkusaamisega oli päris keeruline.. :)

Selle üle, miks ei saa naisi sõjaväkke võtta, on palju nalja visatud. 
Ette oli nähtud, et õppus algab rivistusega ja kõik. 

Ka kotid on rivis

Päevakava oli meil selline, et iga koolituseploki järel oli paus ja siis tuli järgmine osa. Ja mingil põhjusel, igasuguse kokkuleppeta, täiesti omal initsiatiivil  kogunesime peale esimest plokki ja pausi uuesti rivvi. Korraldaja vaatas ja ütles.. vau! Kuulge, väga hea mõte. Teemegi edaspidi nii..
Rivis seistes selgus, et meie, kes oleme olnud pioneerid, rahvatantsijad või kodutütred, teame, mis on viirg, kolonn, kuidas rivistuda ja pöörata jne. Aga vahepealsel põlvkonnal pole aimugi. 
Seega palusime läbi viia rivistuse kiirõpe. Ja tuldi ka sellele palvele vastu.
Meie rühm lõi lisaks laulu lahti. Ning otsustasime, et ka meie seljakotid peavad olema kenasti rivis. Ise tahtsime :)

Kordamine ON tarkuse ema. Topograafias ja relvakoolitusel tundsin end lausa profina. Õpetasin ja aitasin teisi. Aga ma olen selline kõvema peaga. Tegelikult oleks vaja kaht koolitust samal teemal veel. Üks veel kinnistamiseks ning teine enesekindluse saamiseks.

Uued asjad, mida õppisin: kamuflaazi tegemine, rakmed, katelok, priimus, jaotelgi püstitamine ja side.
Üllatuslikult kõige keerulisemaks osutus just side. Sul on isegi tekst ees. Kenasti paberil kirjas. Aga tangentile vajutades tekib täielik eetrikramp ja peas on tühjus.. :)

Ma tahaks kirjutada natuke militaar- ja tsiviilmaailma erinevustest. Esimene teema on riided. Kui tsiviilelus on metsariided valitud eesmärgiga olla võimalikult nähtav, siis vaja oli vastupidi. Sa ei tohi olla nähtav. Meile varustust ei antud, kuna meid on liitunud nii palju ja lisaks toimus samal ajal veel kolm erinevat õppust. Seega, ei jagu praegu kõikidele..:) Mõtlesin, et ei hakka selleks üheks korraks uut jopet ostma ja laenasin mehe tööjope. Ilmselt nägin välja hullem, kui muhu seeneline, aga oli hea mõte. Määrdus küll.
Saabaste kohta küsisin vanematelt olijatelt samuti palju.  Suurel osal on saapad endi ostetud. Ja meelde tuletati vana hea nipp. Nahksaapad tee märjaks ja kanna esimesel korral niikaua, kuni on kuivad. Samelini kandja ütles, et tal on 2 numbrit suuremad. Seal all on villa- ja niidisokid ja tal on kõik okei. Teine ütles, et talle ei sobinud ja ostis Lowa saapad. 
Ja matkasaapad =  (minu definitsiooni järgi)tossud. Lihtsalt tald peab olema tugev.

Samuti oli harjumatu, et sõna " palun" ei ole. St ei tohi kasutada. Mõte on selles, et lahingolukorras pole selleks aega. Aga no, päriselt. Üks murdosa sekund.

Hea mõte mida koolituselt kaasa võtsin ja mida tulevikus kasutada. Sageli on nii, et esineja esitab küsimuse ja siis õppijad hõiguvad kohapealt vastuseid. Ja veel sagedamini on nii, et vastuseid hõiguvad 2-3 aktiivsemat. Reegel tehti, et kohapealt ei hõigu. Küsimusele järgneb  paar sekundit mõttepausi ja siis koolitaja näitab, kes vastab. Oli aus ja mõistlik.

Ühe koolituse alguses kästi meil varustus tassida nn ringiga. Tsiviilkoolitusel oleks pärast saanud sarjata. Miks te ei küsinud- miks? Militaarkoolitusel öeldakse- tassib! Tõsi. Pärast selgitati, mis oli eesmärk.

Hea kild oli veel. 

Mul on vaja neli vabatahtlikku. Teie seal.

Ma eespool viitasin sellele, et naised ja sõjavägi on palju nalja tehtud. 
Okei. Mul on seljataga vaid paar koolitust. Mul pole aimugi, kuidas mehed meestega suhtlevad. Ja naljakal kombel on suurem osa naisinstruktoritest olnud kõrgema auastmega, kui meesinstruktorid. Seega, valim on väike.
Aga mehed ja naised on erinevad.

Kui meestele tunduvad olevat reeglid selleks, et nad usuvad neisse. Siis naistel selleks, et ju siis peab. Rõhutan. kõik instruktorid pidasid reeglitest kinni. Ja kõik olid superkoolitajad.
Suur osa neist koolitajatest, kellega sain jutule, olid (paljulapselised) emad. Ja iga ema on meister logistikas ning multitaaskimises. Naisel lihtsalt pole luksust raisata aega, raha, energiat. Asjad peavad saama tehtud ning mõtetuteks mängudeks pole jaksu ( #kaja #jüri).
Kui mees ütleb: võtke kaasa Nivea kreem, siis naine: kreem, mis sobib teie nahale ja aitab kaitsta kamu eest. Ja huuli kuivatab see ka väga.
Mees: kasuta lukupea tagasipanemiseks kogu kere jõudu. Naine: selleks on ju tööriist, miks sa seda ei kasuta?
Naine oma punaste küünte kohta: nad ei saa eeldada, et vabatahtlikud ei  tee korralikku maniküüri. Samuti, kui varustus on vilets, ei tohi kannatada, vaid tuleb leida sobivam ja kaalult kergem alternatiiv.

Üks rühm tuli meesinstruktori koolituselt tagasi. Marsivad,. Seis ja kätekõverdused. Edasi. Ja sama kordub. 
Meie- mida fk??!! Selgus, et keelatud oli rivis rääkida. Aga daamid mulisesid edasi. Peale karistust arvasid samad neiud, et sosistamine pole ju rääkimine. Ja jälle karistati. 
Ma ei tea, kas meie tegime sellest järeldused või olime lihtsalt mõistlikumad või oli instruktor juba väsinud. Aga meiega oli ta väga chill. Viskas isegi nalja. Khm. või noh.... Üks teemadest oli välihügieen.

Teate, siin on kaamerad.. ma ei hakka lahti riietuma, ega palu ka teil seda teha. Pärast selgita seda...

Inglise armees olevat reaalselt, et ohvitser kisub end paljaks ja näitab täpselt ette, kust ja kuidas lapiga puhastama peab. Ning lisaks on neil koolitus, kuidas kahekesi ( vabandust) kakal käia. Üks hoiab kotti all. Pärast pakitakse see kokku ja võetakse kaasa, sest metsa ei tohi midagi jätta. 

Toidust räägin ka. Ma pole seda moodulit veel läbinud, aga tundub, et on sõdurid, mitte mehed või naised. Ja kaloraaz on arvestatud kõige karmima koormuse järgi... Sooja toitu saad doseerida, aga suhoi pajok ( kuidas see tänapäeval on, läks meelest küsida) oli selline, et saame nädal aega veel perega süüa. Palju. Ja kõik talumatud saavad eritoidu. Ei pea muretsema :)

Hästi naljaks oli ka see, et enamik naisinstruktoreid alustasid oma juttu: ma ei ole eriti sportlik, ega heas füüsilises vormis. Aga kui juba mina suudan ( näiteks killuvesti, relva ja lahingvarustusega seljakotiga teha läbi koormusmatka), siis suudate teie ka. Vaatad ja mõtled... okei. Kui sina pole vormis, siis kuidas seda minu oma peaks nimetama...

Kui teise päeva õhtul koju jõudsin, seletab mees. Kuna naine teeb mul meeste asju, siis otsustasin teha naiste asju. Ning oli mu ahju puhtaks küürinud. Kuna see oli, nagu mu mehe puhul alati, tehtud briljantselt. Mul on nagu uus ahi nüüd, mida ei julge kasutadagi, siis jätsin seksistliku märkuse tähelepanuta ning täpsustamata, et tegelikult me lebasime murul ja õppisime meikima...