Rohelised küsimused ja kõhklused

Ükskõik, mis teemal viimasel ajal konverents- koolitus- seminar toimub, on seal kindlasti ka roheplokk.
Kui ma siiani olin veendunud, et olen tumeroheline, siis mida rohkem kuulan, seda segasemaks asi muutub .

Ma panen kirja meelde jäänud mõtted ja faktid 5-lt erinevalt ürituselt.

CO2 jalajälje määramiseks on praegu turul kaks erinevat metoodikat. Eks aeg näitab, kas jäävad mõlemad, või võidab üks. Ja siin on mõttekoht, et ei juhtuks sama, mis teiste kvaliteedisüsteemidega. Et kui sul on olemas BRC, siis kindlasti tahab klient saada just nimelt FSSC-d. Ja lisaks. Kui olemasolevate kvaliteedisüsteemide puhul on teada kindlad nõuded, millele serdi saanu vastab, siis antud juhul räägime me hindamisest. Sa vastad teatud tasemele, aga milline on " õige" vastus?
Miks seda üldse ikkagi tegema peaks? Peamise argumendina kõlas läbi, et pangad nõuavad. Hindamise läbi teinud ettevõtetel on lihtsam saada krediiti. 
Hindamine maksaks meie ettevõttele umbes 40 tuh, millest ca 10 tuh, saaks riigiabi.
Saab teha nn lõdvemalt, kasutades keskmisi, aga kuna Eesti on mikroriik, siis on meie puhul mõistlikum minna ikkagi detailidesse.

Olen kuulanud kahe (meie valdkonna)ettevõtte, kes on hindamise läbi teinud, esitlust. Ja mõlemad ütlesid otse välja. See on maraton, mitte spurt. Mõistlikum oleks ikkagi veel oodata, kuna liiga palju on veel küsimärke.
Tarbijate poolne nõudlus täna sisuliselt puudub. See on nagu taimetoitlusega, kus isegi väga rikastes riikides, kõigub selliste klientide osakaal 10% ümber.
Koroonast tingitud defitsiit, tarneahelate probleemid, nüüd energiakandjate hinnatõus,.. on muutnud kliendid väga hinnatundlikuks. Kas keegi oskab öelda, kui palju meid huvitab homme roheline jätkusuutlik maailm, kui ma ei jaksa osta leiba. 

Co2 jalajäljest rääkides ei tohiks ära unustada toote kasutusaega ja kogu keskkonna koormuse hindamist, mis on ilmselt isegi olulisem. Ma kirjutasin, kuidas mu Ecco saabaste sisse tekkis reaalselt auk. Eile hommikul kraapisin auto pedaalidelt maha sama kaubamärgi sandaalide taldadelt pudisenud misiganes materjalist musti kleepuvaid tükke... Ja kusagil leitakse viikingiaegseid papusid.
Et tarbija poolt tekitatud keskkonnakoormus oleks sama väike kui plastikkotil, peaks paberkott olema kasutuses 3 korda ja tekstiilkott 131 korda. Minu jaoks isiklikult on kõige mõtetum paberkott, kuna ma ei suuda sellele peale prügikoti ( ja ka see mööndustega, kuiv prügi), kasutust leida.
Tekstiilkott on mul ilmselt oma eluea ja jalajälje 100 kordselt välja teeninud.

370 mln tonni plasti toodetakse maailmas, tarbimine on kasvav ja seega nn tagasiminekut pole, kui me just ei taha alustada eelmise sajandi 50-date seisust. 40,5% plastikust lähevad pakenditeks, millede eluiga on aastajagu. Seega eelkõige tuleks energia suunata sinna sektorisse, et otsida alternatiive plastpakenditele.
Samas. Plasti probleem on plasti jäätmete probleem, mis on tekkinud peamisel väljaspool Euroopat.

• Kogu pakendite turust 3/4 on orgaanilist või polümeerset päritolu ( lignotselluloosid)
• Eestis on plasti nõudlus 200kT, samas varutakse 7,1 Mt puidu põhist biomassi, millest ainult 5% kasutatakse kiudmassina. (Soomes-Rootsis vastavalt 40 ja 36% kiudmassist). Võiks seada hüpoteesi, et 2,8% Eestis puidust lähtuva biomassi termoplastseks materjaliks muutmine kataks kogu aastase plastivajaduse.

Plastikust me paraku ei pääse, kuna värskete toiduainete pakkimisel on ta sisuliselt asendamatu, et tagada toidu ohutus, organoleptika ja säilivus. Puittaarat peab vetthülgavate  omaduste saamiseks töötlema ( sageli lisatakse kilekiht, liimi vmt), mis omakorda muudab pabertaara ühekordseks.
Ja taas on laual kaks dilemmat: kas lühike säile, mis toob kaasa toidu raiskamise. Või pikem säile ja rohkem plastikut. 
Teoreetiliselt on olemas lahendused õhubarjääri muutmiseks, aga just muutmiseks. Õhemaks, materjalide osas jne. Tulemuseks on ikkagi segaplast.

Bioplasti puhul tuleks täpsustada, millest me täpselt räägime, kuna bioplasti alla mahub kolm erinevat mõistet: naftast tehtud, aga looduses lagunev (PBAT, PBS, PCL); looduslikest materjalidest looduses lagunev (PLA, PHA, tärklisepöhised); ja looduslikust materjalist, looduses mittelagunev (bio-PE(PP/PVC), bio-PET, PTT).

Väga palju on veel kokku leppimata. EL tegelikult pakenditele eraldi nõudeid pole st neile laienevad nõuded, mis on seotud toiduohutusega. Pakend ei tohi olla tervisele ohtlik, see mis materjalist, ei ole teema.
Ringlusesse võetud plasti osas on üleminekuaeg ning menetluses on uus määrus. Samuti on mitme tähendusega mõiste "ringlusse võetud plast", praegu reguleerib see ainult mehhaaniliselt ümbertöödeldud massi, samuti on teema töös.
Probleem on, et ka taaskasutatava plasti osas on defitsiit ning hinnatõus, kuna on tekkinud nõudlus, jäätmekäitlus ei taga kvaliteetset tooret ja mehhaanilisel ümbertöötlusel on piirid. Loodetavasti on meil niipalju tervet mõistust, et mitte hakata tootma plasti, et saaks selle kohe ümber töödelda et saaks väita, et mu tootes on X% taaskasutatut plasti....
Eestis on teoreetiliselt võimalus olemasolev(!) Enefit pürolüüsitehas, mis saaks plasti keemiliselt ümber töödelda nii, et see sobiks hiljem ka toidupakenditeks (+ siduda CO2, millest tehakse metanooli). Miks seda juba ei tehta, vastust ei saanud.

Korduskasutatava plastiku puhul ongi lahendamata eelkõige migratsiooni ja toiduohutuse teema.
Ma ei suuda saada lõhnavabaks saada isegi metall(!) kaasi ja säilituskarpe. Tõsi, viimaste puhul ma tõesti ei tea. Ehk ongi jaemüügis olevad mõeldud ühekordseks kasutuseks ja/või mitte mõeldud lõhnavate toiduainete säilitamiseks.

Rohetiigri poolt loodud pakendite disainijuhend toob positiivse ( rohelise) pakendinäitena Lundeni valmistoidupakendid, kuna papp ja plastik on kergesti eraldatav ja sellekohane info pakendil kirjas ning Ringo ringkarp (PBT, klaaskiud, toodetud Sveitsis), mille kasutusiga on 200 korda st vähem kui aasta..
Ning ma saan aru, et ma ei saa endiselt aru. Mis siis ikkagi on õige roheline pakend.

Kõiki neid näiteid ja esitlusi kuulates saad aru, et sageli jääb puudu laiemast vaatest. Hea näide: probleem, et korgid on looduses. Vastuseks sellele kehtastatakse nõue, et korgid peavad olema pudelite külge kinnitatud. (lisatud viide on alternatiivvõimalusele, mida isegi ei kaaluta). Mis võib lahendada korkide looduses vedelemise probleemi, aga samas suurendab plastiku nõudlust ja kogust.
Või siis seesama CO2 jalajälje teema. Sa võid saada 100, aga su toode kestab ka 100 aastat. Või siis 0,1, aga tegu on ühekordse kraamiga.
Või siis Eesti mets vs Hiina plastik vs Araabia nafta?

Hr. Hamburg tõestas mitmete faktide ja loogilise jutuga, et põlevkivist pole meil pääsu.
Kuulad ja mõistad, Ja ma tegelikult ei tea nende teemade puhul, keda ma võin usaldada. Kes räägib objektiivselt? Kellel on selle taga ärihuvid? Kellel veendumused, mis on vananenud? Kes teeb lobi?
Mõned minu jaoks huvitavad faktid tema ettekandest:

• Kui kogu transport läheks üle vesinikule. Kokku aastas vaja 200,2 miljonit tonni vesinikku, selle toomiseks vaja elektrit 11 553,6 TWh/a, kokku elektrienergiat 17 712 TWh/a
• ERoEI on parim fossiilsetel kütustel, selle järel hüdroenergia ning tuulikud. Teiste puhul kulutame me energia salvestamiseks ning muundamiseks jne üsna palju energiat.
• Biokütuse potentsiaal maa pindalast:   
  kasutatavat maad on 104 mln km2, põllumajanduse all, toidu tootmiseks  51 mln km2 s.o. 10,02% planeedist.( ookeanid 70, 92%, järved-jõed 0,29%, viljatu maa 5,5%, liustikud 2,95%, linnad 0,29%, rohealad ja metsad 10,02%, põllud 2,16 %, karjakasvatus 7,86%).
  Kui asendada kogu nafta biokütusega, siis vajaksime soja + maisi kasvatamiseks maad millegi arvelt 40,3 mln km2,  

Huvitav fakt: eestlane tarbib elu jooksul ca ~ 40 tonni toitu elu jooksul ja 3129 kcal/ päevas; Rootsis 3116 kcal/päevas; USA 3770 kcal/päevas; Kongo 1560 kcal/päevas

Ma ei saanud endiselt vastust oma küsimustele, kas keegi Eestis mõtleb sellele, kuidas võtta kasutusele näiteks lambavill. Sest looduslike materjalide puhul ( kanep, mais, suhkruroog) kipub tekkima teine probleem- piisava koguse biomassi saamiseks on vaja intensiivpõllumajandust + lagunemisel eritab metaani. Seega me vaatame endiselt puitu plastiku alternatiivina.
(Samuti sain kinnitust, et kitiin on endiselt laual, aga ma pole siiani suutnud leida ühtki bõrsiettevõtet, kuhu investeerida :))

Kokkuvõttes:
Liiga palju kostub erinevates ettekannetes sõna " teoreetiliselt". On olemas tehnoloogiad, variandid, aga praktiliselt neid ei saa/liiga kallis/ pole Eestis võimalik kasutada.
Kõikidel üritustel olen ma palunud üht. tehke korda jäätmekäitlus. Kui on olemas nõudlus ökopakenditeks, küll siis tekib ka pakkumine.

PS. Et miks ma ei küsi neid küsimusi ettekandjatelt. Mõned küsisin ja ma ei saanud vastuseid ( lihtsalt ei vastatud) ja läbi veebi on ka keeruline peale käia. Mõned küsimused tekivad hiljem, kuna infot on palju, siis settimine võtab aega. Aga jätkan küsimist.

ja siin on mõned ametlikud vastused mu eelmise korra haljastusküsimustele. Ohh. Jah.