Mu laps ( 2x Moderna) on kõrges palavikus ja köhib. Tema elukaaslane ( 0 x vax) on kerges nohus.
Koolilapsed käivad nüüd iga päev suusatamas. Õpetajat pole näha. Lapsed suusatavad valesti: astuvad, käed laiali. Kas õuesolek kaalub üles vale tehnika ?
Kui ma saaksin juua iga päev klaasi veini, oleks ma palju parem inimene.
Ma tegin täna super hea õhtusöögi. Kalkunifilee paneerisin riivleiva- peterselli- riivjuustuga. Ja kõrvale oli lillkapsast tomatiga koore ja küüslauguga. Nämm. Soovitan.
Kas keegi teab, miks tänapäeva õunad nii suured tehakse? Vanasti, kui mina veel noor olin, olid õunad parajad pisikesed. Vt. Sibulõun.
Eilsel Eesti Laulul oli hea tõdeda, et Oti ajaks sai heli lõpuks paika. Nii kahju, et enne teda esinenud pidid mustalt laulma.
Ma tean head kohta, kui tahate raha pesta. Kingaparandus. Vaatab mu kotti ja pakub. Äkki teeme 30 euri ? , #BetterCallSaul #BrakingBad
Tänapäeval haigeks jäädes eeldame, et tegu koroonaga, äkki on miskit muud nagu näiteks gripp või külmetus. Koroonatestide usaldatavus on mu silmis kõvasti langenud peale seda kui olen kolm nädalat tööl testitud. Positiivsed ja negatiivsed tulemused tunduvad suht juhuslikku laadi, lisaks veel asjaolu, et proovi võtmise hoolikus sõltub medõest. Mõni uuristab minut aega nina kaudu kusagil silma taga ajus ise mantrat lugedes: one, two, ... ten. Teine tupsutab ninaotsa vatipulgaga ja ongi tehtud. Kõigele vaatamata pole mul vaatamata suurtele pingutustele (pikaajaline lähikontaktsus ja puha) õnnestunud kordagi positiivset proovi välja meelitada.
VastaKustutaSuured õunad on jah tülikad, pikad banaanid samuti, ei mahu toidukotti ära :P Iga päev klaas veini ... kostab päris hea mõte, eriti kui seda külma ilmaga peale koerte jalutamist hõõguvana manustada.
Need koolide suusatunnid on kohati jah paras nali. Kamp lapsi tuleb kohale, võtavad laenutusest suusad (pooltel kepid liiga pikad/lühikesed) ja lähevad rajale. Enne seovad 10-15 minutit paelu, sest ei oska.
VastaKustutaMinu lapsed ühes Nõmme koolis, neil on vedanud, õpetajal on omal suusad ja näitab tehnikat, vahel on mõni tore isagi kaasas, kes kiiremate ja osavamatega ise ringile läheb. Aga üldiselt jah.. Arenguruumi on ses vallas palju. Ja ma isegi arvan, et pigem olgu olematu tehnikaga seal metsa vahel või staadionil kui üldse minemata jätta.
Meil siin kõik peale minu nohused, väikseim küll juba terve, aga kellelgi pole veel õnnestunud testi positiivseks saada.
VastaKustutaKas kuskil on üldse kehalise õpetajaid, kes midagi õpetaks? Mina pole küll kohanud. Meidki aeti omal ajal lihtsalt suuskadega rajale, ma libisesin esimesest künkast tagurpidi alla. Klassivend oskas vabastiili (käisin just mehe käest üle küsimas, kumb on kumb...), kõik vaatasid ja ahhetasid, õpetaja kiitis, et näe, kui tubli poiss, miks te teised ei võiks?
Huvitav, et ma oma kooliajast ei mäleta, et meid kehalises ei oleks õpetatud. Kõikidest algkooli ja põhikooli kehalise õpetajatest on üsna sümpaatne mälestus ja sinna kuulub ka see, kuidas nad seletasid nagu tatraveskid, kuidas suuskadega mäest alla laskuda jne. Meie kehalise õpetajad olid olnud ka ise noorpõlves sportlased, eks nad siis ikka aimasid, et natuke juhendamist on abiks. Võibolla oli asi ka selles, et Elva oli väga aktiivne spordilinn ja suhtumine liikumisse natuke teistsugune, kui mujal.
KustutaSuuski meil koolist ei antud, ise pidime kodust kaasa võtma. Võibolla koolis ka mingid varud olid, aga kui, siis vähe ja viletsad. Tänapäeval on küll kõik koolis olemas, aga mu lapsed vedasid ikka kodust kaasa, sest ei pruukinud õiget saapanumbrit jaguda jne.
See jutt siin ei tähenda, et ma kehalist armastanud oleksin. Olin enam-vähem igal võimalikul alal klassi viimane, no mis sa seal siis ikka rõõmustad.
Ah jaa, ja muidugi oli õpetaja suusatunnis ka ise suuskadega, sest kuidas siis muidu. Ja ma näen teinekord möödaminnes ka praeguseid õpetajaid lastega kaasa liikumas.
KustutaMeil oli põhikoolis sama, õpetaja alati näitas ette ja oli ise suuskadel meiega metsas kaasas. Ma ei kannatanud tema meetodeid ja olin hinnetega hädas (jube kuri ja karjus), aga seda öelda ei saa, et ta poleks õpetanud. Ta ajas ka ise rajad sisse ja tegi tähistused. Ses osas tiptop!
KustutaTallinnas Tuule lasteaias (Lasnamäel) 0on maailma parim suusatamise õpetaja Mari-Ann. Need lapsed seal savaad nii tehnika kui armastuse
KustutaJah, nagu mata õps kiidaks aasta alguses "näe Marca oskab ruutvõrrandi nullkohti leida, miks teie teised ei võiks? miks ma pean teiega siin vaeva nägema ja ainekava läbi töötama? olge kohe sündides targad!!!"
VastaKustutaSuusatamise koha pealt on mul alati olnud arvamine, et Eesti lapsed oskavad seda nagu rattasõitugi enne kooli minekut. Minu kooliajal oskasid ja mu lapsed ja nende eesti sõbrad ka. Elan ma mingis paralleelreaalses mullis???🙄
VastaKustutaMeil ma vahel loen foorumist, et isegi suusakomplekti ost käib üle jöu. Äkki asi selles kah? Muidu vast ikka huvi on, aga kui pole korralikult mäàritud ja tsipa tehnikat proovinud, siis võib jama kogemus olla.
KustutaNeed kaasaegsed plastpinnaga lihsamad suusad on jube libedad. Ma kõlan nagu vanur, aga ma igatsen tõrvatud puusuuski taga :D
No mina näiteks ei oska suusatada ja ma pole ka kunagi elus suusatanud. Või vähemalt ma ei mäleta, et oleks. Uisutada samas oskan, see on ju oluliselt meeldivam tegevus :P
KustutaKehalise õpetajaid on igasuguseid. Mina oma kooliajast ei mäleta ka, et midagi kunagi oleks õpetatud. Odavise toimus täpselt siis, kui seda oli vaja hindele sooritada, kõik muu samamoodi. Muul ajal mängisime rahvastepalli.
Minunjaoks oli suur üllatus, et Pärnu kaaolides ei ole talvel kehkas suusatunde. Hoopis uisutunnid on. Mingi ajalooline tradistioon ja hädavajadus, et saaks jõge mööda uisutada? Kust see suusaoskus siis peaks üldse tulema. Uisutada oskavad küll. Valikute küsimus, miks on tehtud uisustaadion + laenutus ja mitte suusarada +laenutus. Või koolil oma suusapark nagu mõnel koolil. Juhuks kui lõunamaareisiraha on olulisem kui suusakomplekti raha.
KustutaPõhikoolis ma Pärnus ei käinud, ja meil isegi nagu mingid suusatunnid olid, aga ma reeglina ütlesin, et mul pole suuski. 80-date lõpp, 90-date algus - keegi ei hakanud eeldama, et inimesel peaks suusad olema või võimalust neid hankida, vabrik oli pankrotti läinud, pooled linnaelanikud töötud, isegi katlamajad ei töötanud talvel ja keskküttega majad olidki ilma kütteta... ei hakatud lastelt suuski nõudma. Muidugi meil oli suuski igasuguseid kodus, aga mina olin suur suusavihkaja juba lapsepõlves ja kehalist kasvatust vihkasin kirglikult.
KustutaGümnaasiumisse läksin Pärnusse ja seal meie koolil ei olnud ei võimlat ega staadioni ega üleüldse mitte midagi. Ja tõesti-tõesti, uisutamas käisime me talvel hoolega, sest Lastestaadioni liuväli oli kohe lähedal ja uiske seal laenutati ja mind oli vanem õde lapsepõlves tiigi peal ometigi ju uisutama õpetanud. Aga ma olen kuulnud legende sellest, kuidas teiste koolide õpilased on pidanud Raeküla metsas suusatamas küll käima.
Tundun tõesti elanud priviligeeritud mullis. Mustamäe megakoolis talvel suusatasime staadionil või metsas, suusatundide arv sõltus lumeoludest. Rohkem käisime muidugi sõprade või perega suusatamas. Nii palju kui mina teadsin olid õpilastel kõigil oma suusad, ei tea, et sihukest asja nagu laenutus eksisteeris. See siis sügaval stagnaajal 70'tel. Uisutamist see-eest polnud, õppisin alles täiskasvanuna.
KustutaLapsele tervenemissoovid! Haigused ja hädad käivad ikka mööda inimesi, kõik sõltub materjalist ja tavaliselt tõde selgub paranemise käigus, kellele ja kuidas mõjub.
VastaKustutaTulles nüüd rahapesu juurde, siis alguse sai see ju Al Capone'i pesumajadest, sealt kingaparandusse on vaid üksainus samm. Ainult 30 eurot, olen arusaanud, et hinnakiri sõltub töökeerukusest, mis omakorda sõltub sellest, mis brändiga on tegemist, mida kallim - seda keerukam. Pealtnäha vaatad, et sarnased - kuid spetsialistiga ei vaielda viljatuid vaidlusi.
Suusatamine, minu lapsed ei oska, vaatamata sellele, et lapsevanem oskab. Lapsevanemal oli treeneriks endine suusataja, kes siis vajalikud oskused õpetas. Kehalise õpetaja, pingutas mitu aastat ja sai ikka 15 tüdrukut liikuma Harku metsas. Tänapäeval vaatan neid staadionitunde, kus lapsed suuskadega astuvad, püüdes tasakaalu mittekaotada, õpetaja (ilma suuskadeta) seisab ja vaatab pealt. See on sama hea kui kaldalt õpetada "kuivalt" ujumist.
"See on sama hea kui kaldalt õpetada "kuivalt" ujumist." A meil õpetatigi. Meil oli koolis bassein ja õpetaja ääre peal kamandas. Üks tüdruk ei osanud keskkooli tulles üldse ujuda ja siis temaga tehti kokkulepe, et siis ujulatundidesse ei tule ja kokku saad veerandi kolme. Väidetavalt "ei olnud võimalik" teda üksinda ujuma õpetada. Ju meil oli ikka väga kehv kehalise õpetaja. Me juba toona imestasime, miks ta alati dressides käib, kui ta sporti üldse ei tee.
KustutaMa ei oska ei suusatada ega uisutada, ujuma õppisin kuidagi läbi häda ise, aga see on ka pigem suplemine.
Ma õppisingi "korralikult" ujuma kuivalt, ehk siis videosid ja skeeme tudeerides. Niisama ujuda oskasin enne aga jube energiakulukalt. Lihtsam oleks muidugi olnud spetsilt paar tundi võtta. Teises klassis võeti sügava vee kartus lihtsalt: õpetaja viskas Kalevi ujulas kõik ükshaaval sügavas otsas vette ja lubas 2 panna kui suvatseme ära uppuda😱
KustutaMulle kinnitas ehmatav kogemus eluks ajaks teadmise, et võimatud asjad ainult tunduvad võimatud seni kui ei proovi. Mõni teine võis küll trauma saada, aga sel ajal polnud lastel õigust kobiseda.
Minu õpetas ujuma raamat, "Total Immersion". https://www.amazon.com/Total-Immersion-Revolutionary-Better-Faster/dp/0743253434
KustutaTI meetodi idee on lihtne ja põhimõtteliselt pärit laevaehitusest. Tuleb end ajada kitsaks ja pikaks. (Laevanduses on aastatuhandeid teada, et kiiruse tõstmiseks tuleb kas vähendada veesõiduki laiust või lisada pikkust.)
Nii et nii suusatamises kui ujumises kui igal teisel alal võib ka "raja kõrval" ja peaga tööd teha :)
2 klassis ei ole abi raamatust või skeemist - kui Sind Kalevi ujula basseini sügavamasse otsa "kapsaraua" abil visatakse ja kramplikult üritad basseini äärde pääseda, et uppumise vältimiseks värisevate kätega kinni hoida...ja õpetaja ajab basseini äärest "kapsarauaga" eemale. Hetkel käib jutt lastest, täiskasvanutena oskame õppida, läbi kogemuse ja ebaõnnestumise teeb aju tööd, et arusaada, mis ja kus valesti läks. Lapsena toimub ajutegevus samamoodi, ainus vahe on selles, et negatiivne kogemus võib blokeerida kogemuse lahutamise väiksemateks osadeks, millest õppida ja edasi proovida.
KustutaMu nohikust laps väitis, et ujumine on teoreetiliselt võimatu ja ei ole mõtet isegi proovida. Võtsime siis paberi ja pliiatsi ja joonistasime hulga skeeme. Seejärel Pirita ujula lastebasseini (enamik vist ei tea isegi selle olemasolu, aga just hea paras sügavus) ja proovisime praktikas järele. Töötas! Lõpuks läks sama laps ujumistrenni.
VastaKustutaSkeemid on mul kenasti siin: :)
http://iiida.blogspot.com/2016/10/nohikud-lahevad-ujuma.html
Minu kehalise õpetaja suutis mulle sisendada vihkamist mitte ainult suusatamise vaid kogu spordi vastu. Ja ma ei ole aru saanud, et keegi oleks mu lapsi koolis üritanud suusatama õpetada.
VastaKustutaEks õpetajaid ole erinevaid. Ja sellest on nii kahju, et mõni õpetaja suudab oma aine vastu tekitada vastumeelsuse kuni surmani. Mul kehalise õpetajad olid normaalsed, minu vasuseisu tekitas pigem see, et ma olin aeglane ja ei vastanud nõukogude lastele ja noortele ettenähtud normidele. Kõigi normide järgi oleks mul pidanud olema kehaline puhas kaks. Aga kuna kõik jooksud said joostud (väga aeglaselt) ja pallid visatud (väga lähedale), siis oli tunnistusel kehaline alati 4 ja õpetaja ei olnud iial mu vastu nõme.
KustutaKehalise tegi meie koolis nõmedaks mitte õpetaja (tõepoolest kõik kehalise õpsid olid normaalsed), vaid see, mis toimus pärast tundi - kümne minutiga oleks pidanud terve klass suutma duši all käia (ja see duširuum oli rõve! dušše kaks ja tüdrukuid 18), riided vahetada ja järgmise tunni alguseks klassi jõuda. See oli päriselt nõme. Ma ei käinud iial ennast pesemas, sest see ei olnud võimalik. Ja siis kleepisin ja haisesin kuni koolipäeva lõpuni.
Uisutada oskan ja väga meeldib, suusatada oskan, suusad olid endal, tõrvatud, painutatud, vabal ajal sõitsin meeleldi, aga tunnis suusatamist vihkasin ja keka tunde üleüldse ei sallinudki. Keskkoolis valetasin, et suusad läksid katki ja õps sai alles kevadel teada, et ma rõemsalt igal nädalavahetusel metsas sõitmas käisin. Ja kõike seda oskasin juba enne kooli, ei mäleta, kas koolis õpetati või ei. Suusad pidid kõigil olema, uisud ei pidanud. Keegi midagi ei laenutanud. Aga kehalise õpetajad on juhtunud alati eranditult napakad. Ma olen mõelnud, miks nad nii õelad olid vähema jõudlusega õpilaste vastu - ja ei leidnud muud põhjendust kui see, et ilmselt elavad nende peal oma frustratsiooni välja, kuna nad ise tegevsportlasteks ei ole küündinud (just naised). Rahvastepall mulle väga meeldib, samuti sulgpall, jalgrattasõit. Ujuda ei oska ja sügavat vett kardan, olen kolm korda elus peaaegu ära uppunud. Tantsida meeldib ka, püssi lasta oskan, seega ei saa öelda, et just täiesti spordivaenulik olen. Organiseeritud pallimängud, va. seks ja seesamane rahvastepall, on samuti iginõmedad, ja kõige nõmedam ala on jooksmine.
VastaKustutaSuusatamisega kooliajal oli see lugu, et kui suusatund algas oli lumi sulanud :D Kehaline oli viimane tund ju tavaliselt, sellele järgnes rist ja viletsus kuidas suuskadega koju tagasi saada. Seega enamus aega oli suuskadega koolimineku "rõõm". Ujumisega läks veel kehvemini, ujula oli naaberasulas ja 90ndate alguses jäeti ujumistunnid ära. St ujuma tuli iseseisvalt õppida ning egas ma seda ei oska, st mõned meetrid veepeal püsin, aga edasiliikumine on aeglane ja tehnikat ei ole ollagi. Paar aastat tagasi oli plaan ujumist õppima minna, aga siis tuli koroona peale ning see ju hea vabandus seda edasi lükata.
VastaKustutaMa põhikooli ajast ei mäleta, kas muidu mingit tehnikast jms räägiti ka kehalises, gümnaasiumis küll räägiti ning siis sai normaalse hinde ka pingutamise/osavõtu eest.
Ujulad on täiega lahti olnud enamiku koroona-ajast :)
KustutaMeil ei olnud viimane, meil oli koorilaul :S Meie keka oli enne söögivahetundi, ja no 3-kildiselt rajalt mina kunagi õigel ajal tagasi ei jõudnud. Jõua tagasi, jõua pesta, riietuda ja sööma - ja siis jõua veel järgmisse tundi ka õigel ajal. Mina igatahes ei jõudnud. Praegu mõtlen, et oleks võinud ju salaja nt 2-kildisele rajale minna, aga tollega oli see jama, et algus ja lõpp ei kattunud, olid kohe täitsa teine teises kohas, niiet oleks näha olnud. 1-kildine lõppes samas, kus 3-kildine, aga algus oli 2-kildisega kohakuti, niiet igal juhul oleks minu manööverdamine seal näha olnud. Poisid käisid veel 5-kildisel rajal, see algas 3-kildisega koos, aga ei teagi, kus see lõppes. Niiet igal juhul oli jamanauskas. Vahel jõudsin isegi nii hilja tagasi, et järgmine klass oli juba riided vahetanud ja metsa läinud, siis otsi oma asju taga. Ühesõnaga - kogu see värk oli nii kuramuse nõme ja tüütu, lisaks siis ole suusakampsuniga terve päeva koolis, et ma pigem sain tunni eest kahe ja jalutasin paar ringi ümber koolimaja, kui nühkisin seal metsas.
VastaKustutaMa olin lapsena oma lõbuks suusataja: elasin Nõmmel, torkasin koduaias suusad alla ja läksin metsa vahele sõitma. Seda nõmedam oli neid suuski rongi või bussiga suusatunniks kesklinna vedada, et nendega Šnelli tiigi ümber tuterdada, ja pärast sama targalt tagasi vedada. Tundus täieliku mõttetusena. Kodus oli see kõik palju lihtsam ja mõnusam, aga ega õpetajad muidugi poleks uskunud, et ma seal ise vabatahtlikult suusatan.
VastaKustutaMinu kogemused suuskadega bussisõidu puhul on positiivsed. Kui 10'ga Mustalt Nõmmele Vanakale sõitsin slallisuusad tagaotsas püsti siis pigem mõni onu või tädi kiitis: vaata noor sportlane😁 Murdmaa lauad sai üle tee Mustaka metsas alla panna ja kas võib Harku metsa uhada.
VastaKustutaMul on küll mälestused, kuidas bussisõitjad olid pigem tigedad, kui lapsed niigi täis bussi oma suuskadega ronisid ja need kindlasti kedagi kuidagi müksasid. Bussisõit oli muidugi pikem ka kui mustakalt vanakale. Rong läks 15-20 minutiga Baltasse ära, aga buss logistas vähemalt pool tundi, kui mitte rohkem.
VastaKustutamul kui alalisel asjade kaotajal ja unustajal oli muidugi see mure ka, et VEEL üks asi, mida saab kooli minnes või koju tulles ära kaotada või maha unustada.
Kustuta