Kõnniteel, lumel, on tuvi. Ilmselt on tal tiib vigastatud, sest lamab ebaloomulikus asendis. Ilmselt on saanud löögi autolt. Sest lamab kohe auto taga.
Tuvi on väike, tundub noor lind. Lind üritab pead tõsta ja ühe tiivaga pekseldes lendu tõusta.
Jään nõutult seisma. Ma tean, et peaks kuidagi reageerima. Aga ei tea, kuidas.
Võtan tuvi ettevaatlikult pihku ja viin ta teelt eemale, varjulisse kohta. Tuvi on nii soe. Ja nii kerge. Uskumatult kerge, nagu teda poleks mu peos. Tuvi ei protesti. Vaid lamab vaikselt. Ma ei väsi hämmastumast, kuidas sellised pisikesed olendid on elus. Hingavad. On olemas.
Panen tuvi lumele. Lähen eemale, et tuua varjuks mõned kuuseoksad.
Kui tagasi jõuan, on tuvi surnud. Katan ta okstega.
Sellest on mitu päeva, aga see ikkagi saadab mind.
Kas ta suri minu pärast, sest süda jäi hirmust seisma. Või ma aitasin teda, sest ta ei pidanud piinlema. Ma tunnen end halvasti. Ma poleks pidanud sekkuma.
Üks hakipaar käib viimasel ajal mu rõduserval istumas. Suurest hirmust, ega nad ometi juba jaanuaris pesaplaane ei hau, guugeldasin. Saan teada, et hakid on väga lojaalsed, sõbralikud, koostööd tegevad linnud. Aga ma ikkagi ei tahaks oma rõdule linnupesa.
Lugesin Sigrid Suu raamatut " Minu Horvaatia", kus ta muu hulgas räägib oma tööst Cresi saare kaeluskotkaste kaitsealal. Väga hea raamat ja südamlik lugu. Aga lindude kontekstis tuleb taas teemaks, kuidas ühe liigi päästmiseks me peame vahel tapma teist liiki.
Kersti Kaljulaid on mitmel korral tõstatanud küsimuse, et meil on senini selgeks vaidlemata, kas me tahame loodust säilitada seda konserveerides, nii nagu ta on praegu. Kaitsta hävivaid liike, kooslusi.
Või üritades võimalikult vähe sekkuda ning inimtegevuse mõjusid minimeerida, kuid lasta asjadel kujuneda ja muutuda, nii nagu nad muutuvad ning kujunevad.
Tuvi suri inimeste pärast. Ta suri kas autojuhi või minu pärast. Hakid otsivad pesa rõdul, sest puude peale ei saa enam kindel olla. Kaeluskotkad ei saa ise söönuks, sest inimesed on muutnud mängureegleid ja tingimusi ning säilivad liigina, sest inimesed aitavad.
Minu kõrval eksisteerib üks teine maailm. Omade reeglitega. Surm ja sünd on loomulikud, osa neist reeglitest ja sellest ringist. Keegi sureb, et teine saaks elada.
Aga sellised sekkumised tekitavad segadust.
Inimesed surevad ka kui neil pole keskkonda. Kaljulaidil on euroametniku silmaklapid ja oma vagu kündes ei tohi ta vaadata külgedele, ega taha. Loomad põgenevad venemaale. Kapitalism on pannud kõik põlisrahvad loomaaedadesse et nad ei segaks teisi.Nüüd peaks olema see aeg, kus Kalevipoeg on koju jõudnud ja kõik pirrud põlema pannud.
VastaKustutaAialindudest on 20 tk. järel ainult võib-olla 2-3tk.varblased ja vindid on üldse ära kadunud. Kajaks ja vares on meie laululinnud.
Kõik on omavahel seotud. Osoonis oli hiljuti juttu kihulastest, kuidas katkematu niitmine neid vähendab. Loogika oli selline, mälu järgi kirjeldan:
VastaKustutakihulased - heina niitmine, heinamaade murustamine - taimede tolmlemine aias - linnusöök jne. Nii et igatsus klantsaia järele tuleb tingimustega, aga aiafännid ei kuula. Mis naaber ütleb kui hein niitmata eksole :P
Aga meil olid nädalavahetusel leevikesed.
See katkematu niitmise mood on praegu õnneks muutumas. Võimalik, et lisaks ökoloogide jutule on mõjunud viimase paari aasta kuumad ja põuaperioodiga suved, mis kõrvetasid madalad murud tolmuks.
KustutaInimene on oma ebanormaalselt kõrge arvukusega kogu ökosüsteemi tasakaalust välja viinud. Lahendusi kaks: kas uus inimkeskne tasakaal kus teised liigid teenivad vaid inimeste heaolu või inimkonna arvukuse drastiline vähenemine, aga ka siis säilib taastunud olukorras vaid osa elusloodusest kui võrrelda tsivilisatsiooni eelse ajaga. Mis hävitatud, need tagasi ei tule, teised hõivavad avanenud nishid.
VastaKustutaSellest viimaest oleks kasu ainult juhul, kui rikkamad ja ambitsioonikamad inimesed ära kaotada ja jätta alles eelkõige metsikumad suguharud, kes looduselt nii palju ei nõua (limusiinid! võimalus ümber maailma reisida! känguruliha otse Austraaliast!).
Kustuta