Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 9. juuni 2021

Vana hobune jne

Ärge uskuge kui keegi ütleb teile, et liikumine on tervisele kasulik. See on õelate ja pahatahtlike inimeste jutt, kes tahavad teile lihtsalt halba.

Ma vihkan jooksmist. Või on siinkohal õigemini kasutada minevikuvormi. Vihkasin. Ma jooksin viimati keskkooli kehalise kasvatuse eksamil ja lubasin endale, et see on viimane kord elus. Tõsi, ka ülikoolis pidime jooksma, aga see oli orienteerumise kontekstis ja tore.

Jooksmine tähendab minu jaoks õhupuudust,  pistvat külge, veremaitset suus ja tiksumist peas.

Paraku olen ma rõvedalt paksuks läinud ja kuna dr.guugle väidab, et see on tingitud ealistest iseärasustest, siis ei viitsi enam sellega ka võidelda.

Aga eile tuli mõte, et prooviks joosta. Miks mitte, eks. Kõik ju jooksevad. Kui raske see ikka olla saab? Äkki muutun jälle peenikeseks.

Lubasin endale, et ei piina ennast. Rahulik fartlek. Päris elus kujunesid sellest lõigud. Umbes 100m jooksu, kuniks silme eest mustaks lõi ja seejärel umbes kilomeeter kõndi, kuniks hingamine lõpuks taastus...mu mees räägib, et jooksma peaks tempoga, mis võimaldab rääkida. Ma ei suuda isegi jalutades rääkida. Seega, kujutage tempot. Jalutades oleks kiiremini saanud. 

Jäin ellu. Aga postituse point on muu. Mu selg valutab !!!

Ma üritasin guugeldada, aga sellist  lihast, mis mul valutab, polegi olemas

Kuidas saab jooksmine selja valusaks muuta ?!

Müstika.

Lasen nüüd seljal paraneda. Eks siis otsustan, kas jätkata eksperimenti...

#prooviMidagiUut #neradost


Samal teemal

62 kommentaari :

  1. Mina kui sügavalt täiskasvanueas pikamaajooksjaks hakanud inimene võin kinnitada, et jooksmist on võimalik hakata armastama (või noh, ma vähemalt kinnitan seda endale kõikide rõvedalt raskete trennide ajal). Aga no... sa tegid ikka palju asju päris valesti selle oma eksperimendiga ;)

    Aa, selg muide võib vabalt jooksmisest valusaks jääda. Mul jäävad võistluste lõpuspurtidest alati kerelihased megavalusaks. Kerelihased teevad jooksmise ajal väga palju tööd.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. oookei??? Ma arvasin, et nagu vanasti. Lähen välja ja hakkan jooksma?? :) :)
      Aga jaga nippe. Ma loen su blogi ka, võid sinna kirjutada, ehk on keegi veel disnosaurus ja ei tea kaasaegsest jooksmisest midagi?! :) :)

      Kustuta
    2. Muidugi on nii, et lähed välja ja hakkad jooksma. No alguses sörkima. Või vaheldumisi jooksma / sörkima ja kõndima.

      Jooksutrennis tehakse kerelihaste harjutusi ja muud jubedat, aga algajal on sellest täiesti kama.

      Venitama peab. Soojendus oleks ka hea. Gurud ütlevad, et soojendusvõimlemine enne trenni peaks olema vanus / 2 minutit. 25 min võimelda!!! Ma ei viitsi!

      Aga venitused olla vajalikud, sest hoiavad liigeste valud ja hädad ära. Lihas paraneb, selle valu on suva, aga liigeseid tuleb hoida.

      Kustuta
    3. Mul on see häda, et ma ei jookse niisama, ma valmistun alati mingiteks võistlusteks :)

      Muidu ma soovitaks jah pigem ikka tasa ja targu alustada. Silme eest mustaks joosta pole mingit pointi. Pulsi osas ma ka ei oska soovitusi jagada, kahjuks. Ma soovitaks joosta aeglasemalt, nii et silme eest ei lähe mustaks. Jah, tõepoolest tundub nii, et jalutades saab kiiremini, sellest ei maksa lasta end häirida. Ma teen tänase päevani aeglases tempos jookse nii, et kepikõndijatest pensionärid vuhisevad vasakult ja paremalt mööda.

      Soojendus ja venitus... seda teevad minust targemad inimesed tõesti.

      Kustuta
    4. Aga kui inimene ei valmistu võistlusteks, vaid otsib endale sobivat liikumisviisi, äkki sobikski hoopis kepikõnd paremini?

      Kustuta
    5. Maitse asi, aga minu arust on kasulik võtta mingi ala, kus aeg-ajalt on lühike tugevam pingutus ka sees. Aeroobne ja anaeroobne võimekus on eri asjad ja tasub treenida (või hoida) mõlemat.

      Kustuta
    6. Mina kui 2 aastat tagasi penskarieelikuna jooksma hakanu julgen soovitada aegapidi alustamist. Algul ongi lihased valusad ja kanged. Mul iga kevad istumisekoht valus peale esimesi rattasõite.

      Olen selline laisk, kes soojenduseks jalutab koerad ja teeb mõned kätekõverdused ning kõhulihastele. Venitada ei viitsi. Praegusel ajal üritan lipata iga hommik 5K 150-160'se pulsiga. Liigesed ega lihased enam ei protesti. Alustasin kahe kildiga, nii kiirust kui distantsi tõstsin tasapisi enesetunde järgi. Oluline on järjepidevus. Kaasa näiteks teeb hoopis kepikõndi - peaasi füüsiline koormus.

      Kustuta
  2. Ma arvan, et jooksmisest võivad hakata valutama ükskõik millised lihased.

    Mul on kolleeg, eluaeg ilus suur ümarapoolne naine olnud. Otsustas sel aastal oma 45. sünnipäeva puhul, et hakkab oma kehakaaluga tegelema. Hakkas rohkem kontrollima süsivesikute tarbimist ja iga päev - ilmast sõltumatult, täitsa hull! - 10 000 sammu kõndima. Vähem kui pool aastat on möödas, me teeme talle muudkui märkusi, et olematuks kahaneda ei ole ilus, ja komplimente, et tal on jälle uus elegantne kleit... sest kõik tema vanad riided lotendavad hirmsasti ja neid ta enam selga ei pane. Ma võtan hoogu, et midagigi sarnast teha, tahaks oma vanadesse riietesse jälle ära mahtuda. Aga jooksmine... võeh.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma arvan, et ma olen tänaseks vist 15..? aastat iga päev 10 000 tuhat sammu kõndinud ja nädalavahetustel 20 tuh+.
      SEE EI AITA!!
      internet arvas, et see on seotud ealiste iseärasustega, et lihtsalt hormonaalne tasakaal hakkab muutuma. Ja ma arvan, et vanemas eas proua võibki natuke ümaram olla :) Ma ei viitsi selle teemaga lihtsalt tegeleda. Ma olen oma söömistest kirjutanud, sealt ei ole lihtsalt midagi võimalik kärpida.

      Kustuta
    2. Vabandust, ma väljendasin pisut valesti. Aitab, aga organism kohaneb.
      Minu väga väike dieedipidamise kogemus on mulle õpetanud, et toimivad just muutused. Kui enne sõid saia, liha või piima, siis nüüd enam ära söö ja vastupidi. Kui enne mitte, siis nüüd hakka sööma. Mulle aitas ajutiselt väga hästi kui suurendasin süsivesikuid, nüüd enam ei toimi jne.
      ETV2 oli just hea dokk, mida saab järgi vaadata, miks me pakuks läheme. Sealt tuli välja, et inimesed ongi erinevad- kel on põhjus geneetiline, kel hormoonid, kel psühholoogia jne. (MOTT)

      Kustuta
    3. Mnjaa, ma ei tulnudki selle peale, et mu kolleegi kõndimisedu võiks olla erand. Ju siis on.
      Lugesin just Päikesetoidu blogist, et menopausieas prouadel hakkab rasv vääramatult kogunema kõhu peale. Võeh, ei sobi. Ma vist ikka proovin kõigepealt seda kolleegi kõndimisnõksu, äkki ma olen ka erand.

      Kustuta
    4. Mul, menopausieas proual, on praegu mõjunud see keskaja rutiin, et kolmapäev ja reede on liha-muna-piimavabad. Ja liha on üldse pühapäeva ja pidude toit. Sama (et pühapäeval ja pidudel) käib saiakeste, kookide jms kohta. Muidu ei piira mitte midagi. Ma hakkasin seda režiimi harrastama kolesteroolitaseme langetamiseks, aga miskipärast on langenud ka kaal (kuu ajaga natuke üle 2 kilo).

      Ja puhtalt enesetunde koha pealt olen vaadanud, et mulle sobib, kui ma pärast lõunat ei söö kohe magustoitu, vaid eraldi söögikorrana. Söön oma kerge lõuna, käin trennis (või niisama jalutamas-ujumas või aia kallal askeldamas) ära ja vat siis maitseb magustoit hästi. Kui ma sööks ta enne trenni, oleksin täpselt trenni ajaks uimane, aga pärast trenni aitab just taastuda.

      Ning söögikogus ja -kaloraaž kasvab söögikorrati hommikust õhtuni - pmst ma söön kulutatud energia korvamiseks, mitte kulutamiseks ette. See on vbla individuaalne ja kõigile ei sobi, mulle istub just see, et enne tegutsemist ei söö ennast uimaseks. Õhtul võib uimaseks süüa, ongi hea magama minna.

      Kustuta
  3. Aa, jooksmisega muide kaalust alla ei võtagi. Kaalust alla võetakse söögisedeli jälgimisega. Mina näiteks maratoniks treenides pidin hakkama ekstra vaatama, et eriti juurde ei võtaks (ei taha 40+ kilomeetrit järjest ülearuseid kilosid ju kaasas kanda). Treeningkoormuse suurenemisega on imelihtne hakata rohkem sööma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma vast väljendasin end pisut liiga dramaatiliselt:) Mind tegelikult ei häiri kaalunumber, vaid vorm. Tänaseks on selge, et miljonite kilomeetrite kõndimine ei vii mitte kuhugi ega muuda midagi. Ma pean leidma uusi liikumisvariante ja jooksmine tundus selline odav lihtne.. :)

      Kustuta
    2. Jalgratas? Orienteerumine? Sulgpall? Lauatennis? Purjetamine? Jäähoki? Süstasõit?

      See on õige, et lisaks kõndimisele on hea teha mingeid järsema koormusega asju ka. Nii et süda & soonkond oleks vähemalt natuke aega anaeroobses režiimis. (Silme eest mustaks ei tohiks muidugi minna, see on juba objektiivselt ohtlik.)

      Kustuta
    3. ot ma mõtlesin, et anaeroobne režiim ongi see, et silme eest mustaks?

      pmst ma kooli ajal tegin selle silme eest musta momendi igal pikemal distantsil korra läbi, natuke aega oli ürgvastik, aga kuna ma teadsin, et läheb üle, siis see väga ei häirinud.

      Praeguses treenituses on mul selleni raskem jõuda (isegi see, et läbi nina hingates ei saaks enam küllalt õhku kätte, nõuab parajat vuhkimist) ja kuna ma olen laisk, siis juhtub seda haruharva (olukordades à la "pean kindlasti selle bussi peale jõudma ja oleks pidanud viis minutit tagasi kodust välja minema").

      Kustuta
    4. või noh. Tegelikult läheb mul silme eest mustaks ALATI, kui ma olen kükitanud ja äkitselt püsti tõusen, vahel ka lihtsalt istumast või lamamast; tuleb lihtsalt vaadata, et oleks millestki kinni hoida või kuidagi hammastega tasakaalu hoida, kuni pilt tagasi ette tuleb. Madala vererõhu rõõmud.

      Kustuta
    5. Ma olen see kuu kõndimisega kaalust alla võtnud. Mul on mees vanas eas ootamatult perverdiks hakanud - praeb seeni. Ja mitte harva, vaid ikka mitu korda nädalas. Ja mulle hakkab see rõve lõhn nii hullult vastu, et lähen jalutama, et seda tundma ei peaks. Iga kord 5-7 km, vahel tiba rohkem. Kaal, mis peaks praegu muidu hoopis üles liikuma, läks seetõttu vahepeal hoopis allapoole. :D

      Kustuta
  4. Oi, mulle NII meeldib joosta! Täpselt nagu sa kirjeldad! Silme ees läheb mustaks, vere maitse on suus ja õhupuudus ja iga hetk tahaks surra! Super mõnus!!!

    Ja mina hakkasin jooksma täiesti vanast peast.

    Aga - tervisele see tõesti hea ei ole. Eriti liigestele. Eriti kui olla nii ümarik nagu mina. (Keha-massi-indeks kaugelt üle 30.)

    Kas sul pulsikell on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on täisvarustusega(kellad, vööd, spetsriided, joogid, söögid, treener, õiged treeningud) mees :) :)
      Ja see õnnetu kell annaks errori ka siis, kui ma jalutan :)
      Ma tegelikult ei taha endale sellist elu, et pean vaatama mis kell ma söön ja joon, et kas on juba aeg jooksma minna või mitte jne jen. see on kõrvalt vaadates lausa hirmutav. Ma tahan säilitada vabaduse.
      Aga proovin ikka. ja kui ma saan oma ringi, (vist umbes 750 m) niimoodi joostud, et ellu jään, eks ma siis hakkan ka varustusele mõtlema.
      Või lähen ikkagi sügisest balletiringi :)

      Kustuta
    2. Kell on hea asi.
      Selle järgi elada - ei ole vaja.
      Seda kogu aeg kanda - tundub täiesti tülgastav.

      Aga ta
      a) ütleb sulle objektiivse arvuna, kui intensiivselt sa treeningus tegelikult pingutad;
      b) võimaldab sul end hoida nii, et sa ei lähe üle ohtliku piiri;
      c) võimaldab sul mõõta enda arengut või selle puudumist;
      d) võimaldab puhkepulsi järgi hinnata seda, kas sa oled hästi välja puhanud või ei.

      Kustuta
    3. mnjah. Laenan ja proovin. Viimati, kui katsetasin kõndimisel, siis selgus, et mu pulss on ok ainult seistes :)

      mul on tegelikult nüüd juba väljakutse. Ma pean saama selle jookstud, ei ole ju võimalik, et ei saa. Aga päris tappa end ei tahaks, nii et ma kindlasti lasen targematel end õpetada. Seda enam et prof on majas olemas.

      Kustuta
    4. No sa said juba vihjeid küll. Võimlemine enne ja pärast nt:)
      Kolleeg käib prouaga regulaarselt "kereülevaatusel" nagu ta neid kutsub ning perearst oli viimati öelnud, et teie eas tuleks isegi enne ja pärast aiatöid kenakesti võimelda. Siis ei tee liigestele ja lihastele haiget. Mõtle sellele :)

      Kustuta
    5. Mäh. Aiatööd ongi puhas võimlemine.

      Kustuta
    6. Oleneb :) Neil on suuuuur aed ja proua kodune, elab rohkem aias kui sees. Räme töö ja imeilusasti korras krunt.

      Kustuta
    7. Silmi eest mustaks olen 2 korda nooruses jooksnud: malevakokkutuleku viimase mehe jooksus (tüdrukute pilkude all pidi ju pingutama) ja tipi kehka arvestuse 10K esimest korda elus. Ei meeldinud ja rohkem pole teinud.

      Pulsikell on muidugi hea asi, eriti kui ta veel suht täpselt mõõdab ja usaldusväärseid andmeid jagab.

      Kustuta
  5. Mu meelest on tähtis eduelamus, mingi positiivne laks. Ma olen terve elu olnud 100% jooksupõlgur, aga koroona on vast inimesi ka imelikemaid asju tegema pannud. Kauri positiivne laks on oksendamiseni pingutamine, mõnele teisele jooks X ajaga või X vahemaa. Tuleb leida see miski, mis meeldib selle nõmeda asja juures :D Mul käis klõps ära, kui olin jooksnud 5km nii, et ma nautisin seda, olgu see siis nii aeglaselt kui tahes (ja noh, nüüd enam pole nii aeglane ka :)). Aga selle eduelamuse, meeldivustunde, rikub ära nt liiga kiiresti alustamine, kui hakkab rõve. Selle vältimiseks on kell käe peal, mida vaadates saab hoogu maha võtta, kui liiale kipub minema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu eduelamused on üsna erinevad:
      - käin sõbra või sõprade või muidu hea seltskonnaga kusagil - viimane nädalavahetus näiteks
      - näen mingit uut asja - kui ma üksi matkan ja mingit piirkonda avastan
      - teen mingit enda jaoks uut asja
      - panen mõne sõbra tema jaoks uut asja tegema
      - teen midagi koos oma lastega ja neile meeldib
      - tugev pingutus

      Notsu, ee, ei. Anaeroobne režiim ei tähenda silme eest mustaks minemist, vaid seda, et laktaati tekib verre aina rohkem. Seda olukorda ei saa väga pikalt hoida. Anaeroobne piir on umbes 20 lööki minutis vähem kui max pulss. Nii et kui su max pulss oleks 180, siis anaeroobne režiim on 160-180 bpm. Treenitud keha suudab selles olekus vastu pidada _väga_ kaua.

      Kustuta
    2. ma suudan ka silme eest mustas olekus päris kaua hakkama saada.

      Kustuta
    3. oot, tglt on muidugi ka see olek, kus silme eest ei ole päris must, vaid kõigest natuke hall ja jalgu ei tunne hästi all. Vbla siis see on see anaeroobne.

      Kustuta
    4. "ei tunne jalgu" = jalad küll teevad, mida ma tahan, aga ma nagu ei taju neid. Umbes nagu kompimismeel oleks ära kadunud. Signaalid peast jalgadesse lähevad, tagasi ei tule.

      Kustuta
  6. Tuttav kogemus, kaal tasapisi kerkib, olenemata igapäevasest hoogsast kõndimisest ja võimlemusest kerelihaste toonuses hoidmiseks. Ei usu, et jooksmine kiirest kõnnist tõhusam on, lõhub põlvi hoopis. Peab palju vähem sööma kui 10 a tagasi, rohkelt valku, liha, mune, kala. Täidab kõhtu ja näljatunne ei naase nii ruttu kui vaid salatit järades.

    VastaKustuta
  7. Mu arust on oluline enda füüsilises vormis hoidmine igas vanuses. Pole tähtis millise kaalu juures ja mis meetodil. Vormis olemise all pean silmas eale vastavat painduvust, võimet kilt sörkida või ujuda ilma südameataki või uppumisohuta, kiirus pole oluline, mõned kätekõverdused ja lõuatõmbed, minut planku.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Keskeas prouade vormisolemise mõõdupuuks ma lõuatõmbeid just ei võtaks... :D

      (MINA jah jõuan nii mõnedki teha, aga ma olen selles osas väga erand)

      (see-eest kilomeetrit ujuda ma kindlasti ei suuda, sest ma lihtsalt ei oska ujuda...)

      Kustuta
    2. mnjah, inimesed on ikka nii erinevad. Mul nt on käed elu aeg nõrgad olnud ja pikka distantsi pole ka iialgi suutnud läbida. Kehka õpsi ajasin meeleheitele, kuna ma ei suutnud palli kaugemale kui 1 m visata :), ujumishinde sain nii, et läbisin distantsi selili ( õnneks lubati :)
      Nii et mingi kätekõverdus pole iialgi kõne alla tulnud. Samas tegin ma balleti, jooksin hiiglakiiresti 60 m ja hüppasin hästi kaugele :)
      Eks ongi igale oma.

      Kustuta
    3. Ujumisel peaks töötama selja- ja kõhulihased, mitte jäsemete omad. Noh, teoorias.

      Kustuta
    4. ilmselt mängivad rolli ka soolised erinevused, statistiliselt keskmisel mehel on ülakeha jõud suurem kui statistiliselt keskmisel naisel; mitte ainult lihased, vaid ka luustikul on raskuskese teises kohas.

      Kustuta
    5. Ma avastasin ju ka alles kahe aasta eest, et viie kildi jooksmine ei eelda inimvõimete piiri ületamist :P Tegelt muidugi on suurema kehakaalu juures nii jooksmine, kätekõverdused kui eriti lõuatõmbed raskendatud.

      Kaur ma olen vahel naljapärast natuke maad ainult kerelihaseid kasutades "ussi" ujunud, käte ja jalgade kasutamine teeb edasiliikumise siiski oluliselt lihtsamaks. Tegelt ei tea kas enam vee peal püsin, pole ju eelmisest suvest saati ujuda saanud :P

      Kustuta
    6. TT, tervel mehel moodustavad ka lihased keha massist suurema protsendi kui tervel naisel. St rasvaprotsendi normaalne vahemik on sugudel erinev. Mehel oleks rasvaprotsent 20 juba heast vormist natuke väljas (heaks loetakse kuni 17, sportlastel on kuni 7-13), aga naistel on 20 tippvormis sportlase rasvaprotsent. Ja kogu see rasv, mida naistel normaalse füsioloogia toimimiseks meestest rohkem vaja läheb, on ühtlasi see kehamass, mis lõuatõmbe seisukohalt on kasutu. Erinevalt lihastest.

      Ma ujun viimasel ajal iga kord natuke maad ussi, inspireerudes jaapani ujumisjuttudest, et käed on ainult stabiliseerimiseks. Kui jalad on tantsutrennist läbi, on nii ka vähem valus, labajalgadega ei kannataks sudida.

      Kustuta
    7. "seo omale puusade ümber see lisamass, mis naistel seal on, ja vaata, kuidas siis on lõuga tõmmata."

      Kustuta
    8. No päris puusade ümber sidumisest isegi ei aitaks, sest ülakehast tuleks ka kuidagi vähemaks võtta. Muidu on liiga parlanksis :D Naistel nimelt on keha raskuskese madalamal kui meestel, mis teeb lõuatõmbe kohe hoobilt raskemaks, sest gravitatsioon mõjub juba teistmoodi.

      Kustuta
    9. Mul isa tõmbas lõuga 20 kilose seljakotiga, et ikka koormust piisavalt oleks, aga noh tema oli ka meistersportlane. Ma muidugi saan aru, et naistel on normaalselt lisamassi, mis meestel kena vaadata aga lõuatõmbamisel ainult segab ;)

      Tegelt on kõigil omad händikäp alad, kuid neid saab üldiselt soovi korral arendada kui muidugi mingeid välistavaid vigastusi pole. Ma ise olen hea näide nii ujumisega, mille uuesti ära "õppisin" kui lapsed mu basseinis lõdvalt selja taha jätsid kui ka jooksmisega, millega suht hiljuti tegelema hakkasin. Vanus on vaid number kui sellega muud probleemid ei kaasne.

      Kustuta
    10. Klari, raskuskeskme asukoht ei tähenda. Raskuskese tõuseb ikka samapalju asugu ta põlve või kaela kõrgusel. Energiakulu sõltub distantsist ja massist. Lõuatõmbamisel on seega händikäpiks pikad käed ja absoluutne mass, mis mõlemad keskmisel mehel suuremad😉

      Kustuta
  8. Ainevahetus aeglustub, normaalseks elutegevuseks vajaminevat energiat kulub vähem, häid asju on juurde tulnud.
    Samas punktis olnuna...alustasin vormi vormimist - jõusaalis (põlved läbi - joosta enam nii ei kannata kui vanasti). Soojendus, harjutuste seeriad, lõpus venitamine - vorm hakkas tagasi tulema...ja siis VV pani saalid kinni. Kodus pole üldse nii "fun" hantlitega vehkida ja oma keharaskusega harjutusi teha - kui koos sõbraga jõusaalis ... vorm paranes, ümarus küll jäi. Nüüd peab taaskord otsast alustama... Jooksmas käin (olgu tänatud meditsiiniareng...ja kord aastas tehtavad süstid), kui mõni päev jääb vahele, on midagi puudu. Sõltuvust tekitav harjumus.

    VastaKustuta
  9. See toitumise teema on nii veider. Mul oli periood, kus ma käisin regulaarselt talvel spinnis ja kevadest sügiseni rattaga väljas sõitmas. Rikkusin alguses põlved ära muide, kuigi koormus oli hea ja vorm ka. Alles trennis õppisin kontrollima kehaasendit, sadula kõrgust jne. Aga kaalu see üldse ei mõjutanud.
    Mul on konkreetselt kaal kinni toitumises, korduvalt testitud. Ja kui eelmisel perioodil kui ma end põhjalikult kätte võtsin, mõjus see, et ebaregulaarsed suvalised toidukorrad asendasin regulaarsetega (3 söögikorda), siis nüüd tundub kehal sellest siiber olevat. Kogu aeg tuleks nagu toidulauda muuta, siis mõjub. Nii kui tekib rutiin, tulevad lisakilod. Ma ei tea, kas sellel on mingi teaduslik põhjendus või ei, aga oma kogemuse ja keha jälgimise baasilt ca 5-7aasta jooksul olen seda täheldanud. Mitmekesisus seega.
    Ja minu nõrkus on see, et ma ei suuda normaalselt süüa teha. Ma lihtsalt ei viitsi. Suur samm oli hetk kui ma avastasin, et osad toitumisprogrammid pakuvad nädalamenüüd koos poelistiga. Fännasin aasta ca ja siis jälle kriis, sest sa sisuliset kogu aeg kokkad köögis! Õud. Ootan kui tekib selline teenus, kus tellidki omale toidud koju ja need on valmistatud vastavalt sinu eelistustele (misiganes plaan sul kaaluga siis on). Ilmselt maksaks see nii palju, et kasutajaid poleks :D aga unistada ju võib. Vahepeal isegi Orgu koos Ostratiga tegi midagi, lõunaks oli hea poest haarata, aga nüüd vist enam mitte. Nii et kui kuidagi sellest kokkamise ikaldusest lahti saaks, siis võiks jälle kergemalt elada. Poole aastaga tulnud 3-4 lisakilo, millest saaks kiirelt lahti, aga mott on hetkel null.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellised valmistoidu kojutoomise teenused vastavalt valitud kaloraažile olid vähemalt enne koroonat täiesti olemas. Kiire guugeldus näitas, et vist on ka praegu.

      Kustuta
    2. KK meil on ilmselt sarnane ainevahetus ja tegelikult, kui ma nüüd meenutan siis see paksuksminemise raamat kinnitas seda ka. Organism kohaneb.
      Iga muutus aitab esialgu alla võtta, aga seejärel harjub keha selle konkreetse tasakaaluga ära, ja kui sa seda ei kõiguta (stress, puhkus, hormnoonid vms), siis nii jääbki.

      Lapsepõlve ei mäleta, aga mul on olnud elus täpselt kaks kaalunumbrit ( siis alates mingi 20. eluaastat). Ja nüüd on 3. Midagi koormuses ja dieedis ju muutunud pole.

      Seega, ei väsi kordamast. kaalu allavõtmiseks on vaja midagigi oma menüüs muuta. Ja siis mõne aja pärast jälle. Ja jumala kama, mida :):)

      Kustuta
    3. tglt on mul juba paar päeva sügelenud selle kohta küsimus: et kas te siis muidu sööte kogu aeg ühtmoodi toitu?

      (mul käivad pigem mingid hood, kus mulle õudselt maitseb miski, mida ma siis kogu aeg teen/söön, kuni tuleb uus hoog.)

      Kustuta
    4. Kohaneb jah ja lihtsalt ühe söögikorra jaoks midagi ekstra teistmoodi osta on kallis.
      Ma tean, et mõned paketipakkujad on, feiss ikka lükkab neid vahel ette. See sobiks kui ma taas kontoris tagasi olen. Maale enamus neist ei tarni või ei oleks see enam majanduslikult mõistlik.

      Kustuta
  10. Ma loen siin ja olen ka mujalt kuulnud, et paljudel liigesed korrast ära ja mitte ainult vanematel inimestel vaid ka noortel. Mis küll selle põhjuseks võiks olla, sest olles ise suht pidevalt igasugu sportidega tegelenud on seni liigeseprobleemid vaid traumadest tekkinud. Need paranevad ju ära, ehkki mida vanem seda aeglasemalt aga siiski paranevad. Jooksmisega sain tasapisi lahti nii põlvekõõluse kui puusaliigese valust, mõlemad ilmselt karate painutusharjutuste ülepingutuse tulemus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. samamoodi trauma siin, ei parane ise ära, opp sügiseks kirjas

      Kustuta
    2. Oleneb traumast. Mina lõhkusin tantsides meniski ära ja see ei paranegi. Operatsiooniga võeti katkine tükk välja, et see liigeste vahel suvaliselt ringi ei laperdaks ega juurde ei lammutaks, aga päris uueks ei saa ta enam kunagi. Ja kuna menisk on pmst nagu laager, siis ei taha see põlveliiges sama hästi õiges kohas püsida nagu tervena.

      Teiseks on liigesehaigused. Mul on pärilik artroos, mis tähendab, et liigeste kulumine on kiirem kui taastumine. Põrutused kulutavad liigeseid ja kui taastumine sellele järele ei jõua, muutuvad ilusad siledad liigesepinnad karedaks ja hakkavad takerduma.

      Niisiis ma valin oma põrutusi, et lammutaksin oma liigeseid vähemalt tegevustega, mis maksimaalselt lõbu pakuvad.

      Kui on väga palju koormust, siis lõhub see liigeseid ka neil, kes ei ole artrootikud. Vähemalt mu isa väidab, et vanade korvpallurite n.ö veteranimatšidel hüppamist eriti ei näe. Ja ka pensionil balletitantsijatel ei pruugi liigestega ilus pilt olla, eriti naistel, kes on teinud varvastantsu (see ei ole pöiale loomulik asend, kus kogu keharaskust kanda, eriti hüpates).

      Kustuta
    3. Eks palju oleneb alusmaterjalist ka. Minul näiteks on skolioos, mida parandada ega ravida ei saa ja tänu sellele tekivad mul erinevad vigastused päris kergesti. Ja need ei kipu ka paranema, sest algpõhjus ju ei lahene - selgroog on ikka viltu, vaagen kaldus, üks jalg teisest pikem jne.

      Kustuta
    4. aa õigus, see on mul ka.

      Päris naljakas, me oleme sealjuures mõlemad parajad trennihaid (eile väljusin kodust 17.40, et minna trenni, tagasi jõudsin 23.30, sest pärast teist trenni oli ju ka vaja umbes 2 km kaugusele ujuma jalutada ja seejärel nii umbes 3 km koju jalutada).

      Mu emaliinis on vanematel sugulastel - vanaemal, emal, tädidel - kõigil millalgi artroos välja löönud, kusjuures ema oli oma õdedest kõige liikuvam ja tal tuli see kõige varem - kulutas kõige rohkem. 15-aastaselt olid tal juba valud, esimene puusaprotees enne 40. eluaastat (ja see ei tulnud põrmugi liiga vara).

      Kustuta
    5. lisaks ütles ortopeed, et mul on osa liigeseid hüpermobiilsed, tähendab, liiga logedad. Ei ole n.-ö looduslikku pidurit sees, kergesti võib üle väänata.

      Kustuta
    6. ja mis põhiline, kogu organism peale jäsemete tunneb ennast hästi just sellise ca 6 liikumistunniga päevas, eriti kui osa neist on hästi intensiivsed. Niipea, kui mingi järjekordne trauma ei lase ringi vehkida, on kohe rist ja viletsus, sest kopsud ja süda on harjunud suurem koormusega, jube raske on pulssi natukenegi üles saada, öösel ei saa magada, kõht valutab jne.

      Talvel oli ses mõttes hea, et viskan korra kõhuli külma vette või lumme ja saan südamele koormust ilma liigeseid vaevamata.

      Kustuta
    7. Ilmselt mul siis lihtsalt geenidega hullult vedanud, sest vähemalt seni pole küll mingeid kulumise tundemärke kusagil avaldunud. Löögi, põrutuse ja murdetraumasid on ikka, need osa spordist, eriti kui karatega ja mäesuusatamisega tegeleda.

      Trenni moto: "Pain is temporary, glory is forever :P"

      Kustuta
  11. Mul näiteks põlvetraumad, aina kukkusin sama põlve peale. Ei parane midagi, pole enam 25.

    VastaKustuta
  12. See siin ei ole kohane märkus, aga Winston Churchilli kuulsat lauset SPORDI (mitte demokraatia) kohta tasuks ka meelde tuletada. Ja elas ta ...suht. kaua.
    Hoolimata kõigest lähen ja ostan Haruki Murakami raamatu, sest õudselt vahva on lugeda asjadest, mida ise iialgi ei tee.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõrgklass elabki kaua ja sõltumata sellest, kas ta spordib või ei. Väga halvad või riskantsed elukombed võivad muidugi varakult mulda viia.

      Tom, ujumine on hea, sest koormab praktiliselt kogu keha. Kuid töö teevad ära ikkagi selja ja kõhu lihased. Seljaga tõmbad kätt läbi vee (käsi ise on üsna staatilises asendis) ja kõht liigutab jalgu (mis on ise üsna sirged). Konnas-liblikas veidi teised lood.

      Kustuta
    2. Konnas teevad käed vähemalt tunde järgi otsustades küll tööd.

      Kustuta
    3. Kaur, ma hakkan mõtlema, et kui sul õigus on siis äkki sama asi mis kanuutamise juures🤔 Õieti mõlaga tõmmates käsi suurt ei kasuta, kehaga tõmbad ja jube lihtsalt läheb edasi.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!