Eile käisin paki järel. Automaat asub tillukeses kaubanduskeskuses. Rimi iseteeninduskassades haigutas tühjus. Eestimaalastest vanemaealised memmed olid moodustanud 10+ inimesest koosneva tiheda järjekorra ainsa töötava kassa taha.
Õhtul oli kooli kõrval olev jalkaplats tihedalt (taas) eestimaalastest teismelisi täis. Käis tõsine jalgpallilahing. Kuulasin uudist uutest piirangutest ja mõtlesin, et tegelikult on ju ka variant B.
Pakkida kõik need noored veoautokasti ja isoleerida see kamp nt tühja lasteada või motelli. Aed on nagunii ümber, tõmmata lisaks veel ümber elektrikarjus. Seal on köök, voodid, pesemisvõimalus. Viia neile toit, arvutid ja hügieenivahendid. Teismelised saavad ise söönuks ja pestud ja õpitud. Ja las nad siis olla seal. Saavad suhelda, õues olla ja ellujäämisoskused.
Eile juhtusin kuulama esimest stuudiot. Teemaks oli distantsõpe. Lapsevanem esitas küsimuse, et mida teha, kui TEMAL käib 5.klassi matemaatika üle jõu.
Vastus oli megaarmas. Matemaatika õpetamine on kunst ja küsitagu õpetajatelt abi.
Ahh!!! Püha lihtsameelsus!!!
Ma südamest loodan, et see distantsõpe tekitab murrangu koolide loogikas ja tõeks saab (vaba tsitaat eksperdilt) "vanema asi on last toetada, aga teadmised annab õpetaja". Ehk siis lapsevanem EI peaks last aitama, kui õppetöö tundub liiga keeruline.
Ning kõik kodusantavad ülesanded on jõukohased sellele, kellele see mõeldud on.
Ma sellest viimasest ei saanud aru.
VastaKustutaKas õpetajalt abik küsimine on hea või halb mõte siis...??
Kool teeb kõik asjad superkeeruliseks.
Ka need, mis on muidu imelihtsad ja intuitiivsed.
Loe ignorabo blogist muusika õpetamise lõime (118 kommentaari)...
See oli "Suud puhtaks". Ei ole halb, pigem lapsevanem arvas, et ta ise peab õpetama ja ei pea küsima. Hea saade oli.
VastaKustutaMatemaatikas tekib minul lühis. Kui koolis saab veel laps(-ed) küsida õpetajalt abi - siis hetkel distantsõppega see ei toimi (matemaatika õpetajal on nutivaba kodu). Ausalt mul on hirm seoses lõpueksamiga matemaatikas arvestades, et õppimine toimub 1,5 kuud distantsõppel. Viibides kodukontoris ei ole siiani veel näinud ühtegi reaalselt videovahendusel läbiviidavat tundi 9ndas klassis!!! Ülesannete lahendamine käib pigem 1-2 tarkuri abil ja kõik saavad tehtud (see on sama kui didaktiku lähenemist arvestades, et lahenduse saad kätte, ent kunsti...kuidas lahenduseni jõudsid ei valda ega oska edasi anda). Harilikud murrud blokeerivad endiselt ajutegevuse (lapsepõlve trauma matemaatika tunnist). Samas kui trigonomeetrilised funktsioonid suutsin omandada. Kõik inimesed on erinevad oma oskustelt ja teadmistelt. Miks ei võiks gümnaasiumisse sisseastumisel nt üheks aineks olla kehaline kasvatus?
VastaKustutaKaur: sain aru, et õpetajalt tulebki küsida ja see on hea, kuna õpetaja on matemaatikakunsti edasiandja!
Ma jäin mõtlema, et kui õpetajal on nutivaba kodu, siis lahenduseks võiks olla koolis olevate arvutite kasutamine, internet on ju sealgi kenasti olemas. Arvutiklassid on suured ja praegu ei kasuta neid keegi, vabalt saaksid õpetajad kahemeetriste vahedega istuda ja vajadusel õpilasi aidata. Õpetajad saavad vist palka endiselt? Seega ei tohiks nutivaba kodu takistuseks olla.
KustutaVõib-olla oleneb koolist. Ma tean üht keskeriõppeasutuse õpetajat, kellel oli (st kõigil nende kooli õpetajatel oli) pärast 13. märtsi üks konkreetne päev, mil nad koolimajja pääsesid, et nii palju vajalikke õppematerjale kaasa kahmata, kui jaksasid (seegi sellepärast, et need õpetajad, kes olid 13. märtsil kuskil eemal ja polekski muidu materjale kätte saanud, tõstsid kisa). Pärast seda on maja olnud lukus. Mine tea, vbla isegi kokkuhoiukaalutlusel, et keeravad vahepeal kütte maha nt.
KustutaSõltub jah, koolist. Telekas näitas mingit kooli, kus õpetaja istuski inimtühjas koolimajas oma klassis ja andis läbi veebi tunde.
KustutaMeie kool on kinni, ainult aednik ja loomatalitaja võivad käia. Täna küsisin bossilt eraldi luba ja käisin majas õpikuid-materjale toomas.
KustutaMatemaatika õpetamine ON kunst. Ma olen sellesse viimasel paaril aastal rohkem sisse vaadanud kui mediaan-lapsevanem üldiselt ja võin kinnitada. Lisaks kinnitan, et haridusamet ja õpikute autorid ei ole sellest kunstist mööda ka käinud, valdamisest rääkimata.
VastaKustutaMa pole veel kohanud matemaatikut, kes saaks aru, mis need trigonomeetrilised funktsioonid on. See ajab mu nutma.
Samas kui ma tööl suurel koosolekul (50+ inimest) küsisin, et "kes teab, mis on heffeffdee", siis tõstsid kõik käe. Kõik!!! Nii et kuidagi ikka õpitakse. Aga mitte koolimatemaatikas.
Seda matemaatika lõiku täpsustan:
VastaKustutalapsevanem küsis, et tuleb töölt, väsinud, aga last aidata ei oska.
Vastus lühidalt oli see, et ärge aidakegi, sest see on õpetaja töö-
Minu iroonia oli see, et tavaelus ei saa lapsed koolis kuulatust ja loetust aru. Ja kui jääda lootma ainult õpetaja abile, siis see oleks katastroof ( ja mu laps ei oleks praegu IT spets)
Ikkagi hmm. Mismõttes ei saa? Seal nad ju õpivadki? Või kus mujal neile ajalugu, keemia ja riigiõpetus siis selgeks saavad...?
KustutaEks lapsed ole erinevad.
KustutaMul on oma lapse näide. Ta on selline aeglane, aga põhjalik. Tuli koolist ja mateõpsi seisukoht oli, et laps omandabki aine iseseisvalt õpiku abiga. Aga tema ei saa aru ja ei oska. Mina ka ei osanud aidata ja ei viitsinud ka (ei peagi kõike oskama; sa oled muudes asjades tugev; oled humanitaar ja kunstiinimene; kooli õppekava peab olema jõukohane kõikidele jne). Aga mees oli mul põhimõtteline. Toona ma muretsesin, et piinab last ja lapepõlve ei jäägi jne.
Tagantjärele, aga, oligi vist õige otsus.
Ja niimoodi nad siis igal õhtul nutsid ja õppisid. Ja 2++ sai 4++. Õpetaja keeldus 5- miinust panemast ( et jääks arenguruumi)
Lõpueksamid tegi positiivselt, ja täna, nagu öeldud töötab ITs (millel tegelikult pole matega suht pistmist, pigem loogika ja struktuur)
Samas füüsika läks tal lennates ja keemia polnudküll teetassike ( ja see programm oli OMG), aga sai tehtud.
Oleks minu seisukoht peale jäänud, et õpitakse koolis, siis oleks tal mate olnud 2. Ja kes teab, mis siis veel oleks teisiti.
Mhmh, nõus.
KustutaNeed mataõpikud, mida ma näinud olen, ei ole iseseisvaks tööks mõeldud. Seal on vaja inimest juurde - õpetajat, vanemat, keda tahes. Kui koolist ei piisa, siis ongi vaja kodu tuge.
Kuid see on vaid üks aine mitmekümnest.
Kaur: nõus, matemaatika õpik ei ole mõeldud iseseisvaks tööks. 9 klassi oma ei ole vaadanud, ent 7 klassi omas puudub täielikult teooria, mille abil võiks lapsevanem oma teadmisi täiendada, et need siis hiljem arusaadavalt nooremale generatsioonile selgeks teha. Olen kell 23:00 (olin juba uinunud) õpetanud lapsele %-arvutust (ise eelnevalt internetist olulised aspektid selgeks teinud). Suurimaks tunnustuseks oli, et laps sai aru ning hindeks 5.
KustutaVaadates 9ndiku ponnistusi matemaatikas, ma nutaks iga õhtu, ausõna. Samas füüsika ja keemia ei valmista mingeid raskusi. Keeleliselt (sh ka vene keel) ja ühiskondliku elu õppeainetes - läheb ludinal. Ainus komistuskivi on mata (küllap on see ka pärilik).
kusjuures, % arvutuse õpetusega ole ettevaatlik. Minu lapse koolist öeldi, et nt ristkorrutist ei tohi kasutada.
KustutaLapsele sai siis õpetatud 2 versiooni. Nii nagu peab, ja tulemuse kontrolliks veel ristversioon :)
Julgen ettevaatlikult iitsatada, et minu enamvähem matageeniusest vend töötab IT-s ja ei jõua ära kiruda seda, kui palju ta peab parandama nende vigu, kes on rõõmsad, sest ega siin matemaatilist mõtlemist vaja ei ole, ainult loogikat!
KustutaMina olen huvitatud andmeanalüütikast (ka IT, väga IT), nutan ja õpin lineaaralgebrat, sest no ilma lineaaralgebrata vähemalt masinõppes ei tee mitte sittagi. St teed küll, aga ei saa hästi aru, mis sa teed, ja siis hiljem teised peaksid jälle minu tööd parandama.
Ristkorrutis on religioosne teema. Mina ei saa aru ei sellest ega selle vajadusest. Aga pool ühiskonda muud moodi arvutada ei oska. Ja üks pool (minusugused) ei saa teisele poolele öelda, et hakake nüüd teistmoodi mõtlema. See ei tööta.
KustutaSirvisin 6. klassi mata õpikut.
Minusugune õpiks selle järgi ise ka.
Aga mõni teine - lootusetu.
"Seega saame järeldada, et täisnurkse kolmnurga pindala võrdub poolega tema kaatetite omavahelisest korrutisest".
Ma kujutan hästi ette visuaalse mäluga inimest, kes saaks imeliselt aru, kui seda talle tahvli ees kätega selgitaks. Näed seda juppi siin? Ja seda seal? Ja et need kaks omavahel annavad ristküliku? Ja et selle suuruse (duh, pindala) saame nii, et korrutame ühe külje - näed selle - teise küljega - näed tollega? Ja no et selles kastis on kaks samasugust kolmnurka? Ju siis on kolmnurkade pindala poole väiksem suure ristküliku pindalast? Ja kui nüüd see lõik on A ja too lõik on B, siis tuleb välja nii, et...?
Kätega vehkimine ja samal ajal joonistamine on paljude inimeste jaoks väga efektiivne õpetamise viis. Aga õpik ainult näitab lõplikku joonist ja annab väga tehnilises keeles teksti. Mõne jaoks töötab, mõne jaoks mitte.
Ja Rentsile - jah jah jah. Ma ei saa andmeanalüüsist iial aru, sest mul pole matemaatilist tausta. Roboti tarkvara progemise jaoks on vaja PhD'd. Mõni geenius saab ka ilma formaalse hariduseta hakkama, aga siis peab olema IQ üle 200 ja meeletu mitteformaalse õppimise võime ja enesedistsipliin.
KustutaJutt loogiline.
VastaKustutaAga isetekkinud kodune ülesanne 10-aastast tagant torkida (loe: sinutorust välja kangutada) hakkab mulle küll vaikselt üle jõu käima :)
Mul on oma emaga sama häda. Ühelt poolt ta saab aru, et see on väga halb, et isale (bussijuht) tööl näkku köhitakse. Aga samas vihastab täiesti tõsiselt, kui kuskil poes on iseteeninduskassa, sest "mina ei pea nende tööd nende eest ära tegema!!!" Järeldan sellest, et võõrale poemüüjale on näkkuköhimine siis okei? Teiseks ei meeldi iseteeninduskassad selle pärast, et "kes teab, kes neid katsunud on", mis on küll tõsi, aga seda kassat on lihtsam lapiga üle tõmmata kui teenindajat. Ja ma ei jaksa selgitada lihtsalt, et sul oleks päriselt endal tunduvalt turvalisem praegu iseteeninduskassat kasutada, tõesti oleks. Nii et loodan lihtsalt parimat, mis mul üle jääb.
VastaKustutaAhjaa, PERHist on erinevatel põhjustel hetkel isolatsioonis 90 töötajat. Meil pole see nali veel pihta hakanudki ja juba on 90 haiglatöötajat isolatsioonis (ja 8 nakatunud). Paneb mõtlema küll.
Tartus hoitakse bussijuhid reisijatest mingil määral eemal, esiust lahti ei tehta ja lint on ette tõmmatud, et sinna bussijuhi külje alla ei saaks kügelema minna, kas Tallinnas ei ole nii? või on juttu maaliini bussidest, kus vaene bussijuht peab ka pileteid müüma?
KustutaIsa on maaliini bussis - pileteid vist hetkel ei pea müüma, aga väikebussis pole teda kuidagi võimalik eraldada.
KustutaMingi kardin või asi?
KustutaSinu enda jagatud Arentiina videost kaitseülikond?
Miks ei ole?
Sest ülemusi ei huvita? Sest keegi ei tea, mida sinna panna? Sest tahaks kõrgemalt suuniseid, aga neid ei ole ja ilmselt ka ei tule?
KustutaTelekas näitas eile üliägedat lätlaste leiutatud maski a la keevitajamask.
KustutaMa loodan, et su isa püsib terve. Kui transport seisma jääb on katastroof.
Jah, aga Rentsi isa suhtes on see sula sigadus.
KustutaReisijate suhtes ka.
Kas (anonüümselt) kohalikule omavalitsusele kaevata ja neilt abi paluda ei saaks?
tegelikult on suvalise aine õpetamine tegevus, mille jaoks eestis on nõutud pedagoogiline magistritasemel haridus.
VastaKustutakui mu tütar kunagi ammu lasteaias käis, siis oli oluline, et koolikatsete ajaks oskaks laps lugeda ja arvutada. ma palusin, et kasvataja mu lapsele lasteaias vajalikud oskused selgeks õpetaks (siis polnud see lasteaia programmis kohustuslik). mul oli liiga hästi meeles kuidas sama vanana üritas mu vanaema mulle lugemist õpetada ja kuidas me riidu läksime.
et uba ei ole, et lapsevanem ei oska mingi taseme matemaatikat, vaid et ta ei oska õpetada. väga suur hulk haridusega matemaatikaõpetajad ei oska oma ainet õpetada. olen seda kunagi ammu ise kogenud, kui õpetaja vahetus. kuigi minu matemaatikahinne oli 5. ei saanud ma järsku enam midagi aru.
Ma kirjutasin eelmise nädala lõpus lausa meie lapsevanematele kirja, et palun ärge püüdkegi ise õpetada, suunake laps raamatu juurde ja õpetajalt küsima. Vähemalt meie kooli õpetajad on küll kõik hästi inimelikud ja seletamisaltid, ka distantsõppe puhul, oleks ainult küsijaid. Ma ei tea aga, et keegi õpetaja oleks teinud videotundi. Võib-olla oleks sellest kasu, võib-olla ei oleks. Või oleks kasu mingile osale õpilastest.
VastaKustutaMatemaatika õpik ei olnud iseõppimiseks juba umbes 32 aastat tagasi, ma mäletan nii oma olümpiaaditulemusi (imelikult kõrged) kui hädaolukorda, kui õpetaja käskis mingi peatüki õpikust ise läbi lugeda ja aru saada. Ei saanud aru!
Ma lähen nüüd oma viienda klassi prantsuse keele tasemelt toetama kaheksanda klassi prantsuse keelt… sest mul on õpioskused ja keeleloogika, mis 15-aastasel siiski alles arnenevad. Õpetada ma teda ei oska, aga ehk saan aru, kuidas teda suunata. Rohkemat ei peaks ükski vanem praegu pingutama.
Küsimus lapsevanematele. Kui mul on praegu mõnevõrra rohkem aega ja jaksu kui muidu, kas mõnel lapsel võiks kasu olla, kui ma pakuks võimalust distantsi pealt minu käest nõu küsida? mul ei ole mingit pedagoogikaharidust, aga ma saaks täita umbes sama rolli nagu nähtavasti oodatakse lapsevanematelt. Mul peaks olema üsna tugevad eesti keele teadmised, ilmselt saaks mingit abi pakkuda ka prantsuse keelega, no ja vbla isegi lihtsama matemaatikaga, sest isegi kui ma olen koolis õpitust suure osa ära unustanud, ei tunne ma selle ees hirmu. Protsentarvutuses olen Kauri parteis, kes ei saa aru, miks mingi ristkorrutis üldse leiutatud on, aga saan protsendi olemusest aru, samamoodi kümnend- ja lihtmurdudest. Ühesõnaga, aritmeetika ja lihtsama algebraga ei tohiks probleemi olla.
VastaKustutaMul on tunne, et kõik koolid ja õpetajad praegu pakuvad oma abi, omaenda lastele, aga kedagi ei huvita.
KustutaOlen üks suur silm (tegelikult küll kaks)...matemaatika abi kuluks siin pool ekraani täiega...9ndik uuris juba kuu tagasi, et kas suudan leida kellegi, kes talle mõned segaseks jäänud peatükid selgeks aitab teha. Mõtlesin Sinu peale Kaur, kuid Sul endalgi järeltulevat põlve vaja harida.
KustutaMa usuks, et ma suudaks. Mu enda järeltulev põlv saab hakkama - või siis õpetan ma neile kooliprogrammi väliseid asju. Üleeile näiteks kompleksarve...
KustutaKas oma õpetaja ikkagi ei aita? See võiks olla esimene inimene, kelle käest küsida. Tõesti, sest näiteks meie laste kooli omad pakuvad väga lahkelt oma abi, et helistatagu-kirjutatagu. Ma tunnen, et nad on mures, ja õigusega, ja tahaks aidata.
Matemaatika õpetaja on nutivaba. Viimased 2 nädalat ei ole ühtegi matemaatika tundi olnud. Eile leidsin mõned materjalid youtube keskkonnast - loodan, et on abiks.
KustutaTavaolukorras võtaks ma ja läheks kellelegi kaebama. Nüüd.. olen lihtsalt keeletu.
KustutaNutivabadus ei ole ju üldse võimalik valik õpetajate ega koolide jaoks.
Tavaolukorras on matemaatika tund 4-5 korda nädalas! Eile olin väga lähedal, et helistada õppejuhile ... lõpuks ikkagi ei helistanud. Õpetaja on ju tore ning pühendunud vanakooli taustaga -praegune olukord on ka tema jaoks ootamatu. Kahjuks Haridusministeerium mööndusi ei tee, et ühel 9ndal klassil lihtsalt mata-tunde a'la 1-2 kuud ei ole.
KustutaMäletan veel oma koolipõlvest, mis tähendas matemaatikaõpetaja kiusu alla sattumine ja üritan oma kasvavat põlvkonda sellest säästa. See viib mind hoopis teistele radadele, et koolikiusamisest räägitakse tavaliselt õpilane-õpilane või õpilane-õpetaja suhtes, ent haruharva õpetaja-õpilane vaatenurgast.
Kurb lugu.
KustutaMa teeks kahte asja.
Helistaks õpetajale (hästi sõbralikult) ja uuriks, et mis ta lahenduseks pakub. Kui ta on nn "vana kool", siis ta on ju kogenud inimene.
Õpik ei ole matemaatika õppimiseks ainus vahend. On raamatuid, mis teevad mata huvitavaks ja suisa põnevaks. Äkki anda lastele mata õhtuõpik kätte? Või "5000 aastat matemaatikat" - see on mu arust super lugemine, matemaatika seotud kultuur ja ajalooga. Ja neid raamatuid on veel ja veel ja veel! Küll saab sealt ka lineaarfunktsiooni selgeks. Mitte nii, et sellega riigieksamil hiilata, aga sisuline arusaam võib olla palju parem.
Teiseks, koduõpetaja. Oskajale on 7. klassi matemaatika päriselt ka lihtne ja üldse mitte mahukas. See, mida klassis õpitakse kuu aega, on umbes ühe pika õhtu teema.
Toomastaliesin kiitis "Arvukratti", ütles, et see raamat muutis ta elu ja suunas ta matemaatikat õppima.
KustutaKusjuures, mu kodus elavs poja 5 sõpra täpselt nii tegid, et tõnbasid viiekesi kuskile Lõuna-Eesti kottu uttu.
VastaKustutaMa ausalt ei saa aru. Kas tänapäeval koolis tõesti tegeletakse õppimisega??? Enda nõukaaja kogemusest mäletan, et seda juhtus üliharva. Koolis veedetud aeg kulus mul ja teistel sõpradega suhtlemisele mitte õppimisele ega õpetaja kuulamisele.
VastaKustutaÕppisin kodus õpikust, enamasti polnud mingit probleemi, kui küsimus tekkis helistasime sõpradega omavahel. Õpetajalt abi küsimist ei mäleta, vanemad ei teadnudki mida õppisin. Raske uskuda, et nõuka aja õpikud nii palju paremad olid, aga võrdluse puudumisel ei julge kommenteerida seda aspekti.
Sa kirjeldad minu elu :) Jah vanasti oligi talvel lumi maas ja lapsel oli kool, kuhu vanemad ei puutunud :)
KustutaMul on pikemat aega olnud see dilemma, et kas
a) meie olime omal ajal targemad (uuringud väidavad, et jah)
b) me olime usinamad (kes teeb see jõuab) ja kuna puudus õpilaskeskus, siis ka parema rutiinitaluvusega ja kohusetundlikumad
c) programm ongi keerulisemaks muutunud, kuigi?/kuna? tundide arv on vähenenud.
Ma olen ka neid mõtteid mõlgutanud, aga vastust ei tea. Samas oma lastest vaid nooremat üritasin paar korda aidata. Suurt tolku polnud, sest õpetada ma ei oska. Lõpuks sai ise hakkama.
KustutaMul küll ema alguses aitas prantsuse keelega ja isa vahel matemaatikaga.
KustutaLisan, et kui meie põlvkonna inimestega rääkida, siis iga õppeaine kohta leiab kellegi, kes tunnistab, et tal ei jäänud sellest midagi külge.
KustutaNäiteks lapsevanemad, kes on praegu hädas sellega, et ei saa ise oma lapse õpikutest aru.
Noorema lapse loodusteaduste ja matemaatika õpikutele sai paar korda pilk peale visatud, mu probleem oli rohkem, et võõrkeelseid mõisteid ei pruukinud tunda. Pidin kas loogika alusel ära arvama või googeldama. Sisu arusaamisega polnud probleemi. Aga kui elementaartõed selged pole eriti keeruline mis iganes teadust sinna juurde lugeda.
KustutaKeelte koha pealt täitsa teine ooper. Alati minu nõrgad küljed olnud, ses mõttes, et pole kindlaid reegleid nagu loodusteaduses ja sihuke eranditerikas olukord hakkab vastu. Kord peab majas olema nagu preisi kroonus :D Samas abi pole ka seal küsinud, ikka ise vandudes end läbi närinud. Muusikat isegi ei proovinud mõista, lihtsalt üldse ei huvitanud ja ei pidanud mingi nurga alt oluliseks.
Kusjuures üks põhjustest, miks ma praegu nii väga maadlen selle ainega, pole mitte niivõrd matemaatika ise, kui see, et ma peaksin olema võimeline LENNULT mäletama seda matemaatikat inglise keeles. Ja isegi siis, kui on asjad, mis on täpselt samad eesti keeles (no delta x on mõlemas keeles delta x), võtab mu aju seda ikkagi ingliskeelsest jutust aeglasemalt, teadmine jõuab kohale viitega. Nii et pean pidevalt hetkeks pausi panema, mõtlema ja siis jõuab kohale. Mul pole elus ühegi teise ainega seda jama olnud (kui õppejõul just metsik aktsent pole) ja pool ülikooli on ju ingliskeelne. Nii et nii hullult vist mõjutab see, et mulle on seda eesti keeles tambitud, nii et aju oskab seda ainult eesti keeles hallata. Aeglaselt ja rataste ragisedes saab inglise keeles hakkama, aga võtab hulga rohkem aega (kõige labasem logaritm võttis hetkeks kokutama, sest vale keel, pidin peas eesti keeles mõtlema).
KustutaMatemaatika. Ohh...meil ja neil ja siis ja praegu. Minu matemaatikast aru saamine lõppes 7.-s klassis. Sealt edasi oli see lihtsalt üks jada arusaamatute tekstide ja numbrite kombinatsioone. Olen tehnilisel erialal ja tunnen korralikumast matist puudust - koma käib ikka sinna, kuhu see esteetilisemalt kõige paremini sobib. Matemaatika peaks süsteemset mõtlemist kasvatama ja kuna lapsena see kasvatus puudulikuks jäi, olen hullult tööd teinud, et seda endale külge kasvatada.
VastaKustutaKäisin hiljuti Exceli keskastme koolitusel. Olin selle küll mõned aastad tagasi saanud, kuid Haridusministeerium pakkus tasuta koolitust ja õnneks ma kvalifitseerusin. Otsus oli õige, kuna õppisin asju, mida eelmisel õppel ei saanud.
Ja siis.
Mis põrgu moodi on iga tulemuse nimeks "summa"? Mul võttis hulk aega aru saamaks, et ei ole korrutist, ega jagatist, vaid iga tulemus on alati summa. Pahurdasin tööl meie finantsosakonnale välja ja tuleb välja, et nemad on sama asjaga kunagi samamoodi kukalt kraapinud. Mis puutub aga protsentarvutust, siis valemite koostamisel ma sellest lõpuni aru ei saanudki, sest seljaajust tuleb ristkorrutis ning tempo oli kõrge. Õnneks on mul karantiinis kükkides rohkem aega ja saan üle vaadata, kuis moodsail aegadel protsenti arvutatakse.
Khm. Täpselt teemasse:
VastaKustutahttps://www.facebook.com/jube.juss/posts/10158165628784176?