kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 2/3


Eelmine

Firmas oli ka juhte ja töötajaid, kes üldse vene keelt ei osanud. Jah, kindlasti neil oligi selles mõttes parem, et nad ei saanud aru, kui palju infot jääb saamata. Et peale eestikeelset koosolekut jätkub töö paralleelmaailmas. Kus keeleoskajad võtavad juhtimise üle ja selgitavad oma arusaamise ja teadmistega, mida tegema peaks.

Inimesed on erinevad ja on neid, keda see ei häiri. Teda häiris.

Koosolek Marje osakonnaga. Probleemiks taas, et tellimiskogused on valed. Koosolek toimub eesti keeles, tema osakonna inimesed pakuvad variante ja ideid. Marje osakonna Natalja ja Marina on juba loomu poolest tagasihoidlikud, aga koosolekutel alati vait.  Väga pühendunud spetsialistid, kes tegid oma tööd tõepoolest südamega ning elasid kõiki ebaõnnestumisi väga tugevalt üle. 
Arutame asja nii ja naa, aga lahendust ei leia. Koosolek saab läbi. Ja nagu ikka, toimub tema osakonnas koosolekujärgne tõlkebriifing. Tõlgime Nataljale mis teemaks oli. „Jah, „ütleb Natalja“ mul on kalkulaatoris mingi viga, numbrid on valed. Niipalju kui olen jõudnud, siis olen käsitsi parandanud...“
Aahhh. Miks sa sellest koosolekul ei rääkinud, tahaks ta karjuda. Aga pole mõtet, sest ta teab vastust. Natalja häbeneb oma viletsat eesti keelt ning lisaks võib ju Ülemus saada pahaseks.

Galja määratakse väga olulise projekti juhiks. Tema osakonna kontaktisik on Lena. Lena oli tema osakonna selgroog. Tugev, tark, rahulik. Väga töökas ja pühendunud. Kõik, mis tema vastutada jäi, oli alati tehtud korralikult ja rohkemgi veel.
Galja ülemus, Marje, saadab põhjaliku eestikeelse meili, kus muuhulgas  kirjutab, et kogu reklaamiga seotu võtab ta enda peale ning tegeleb sellega ise.
Ühel hilisõhtul saab Lena kõne Galjalt.
„Mis sa teinud oled !!! Sina oled süüdi! Suur Tähtis Ülemus käis vaatamas ja polnud rahul! Sa pole midagi teinud ...“
Galja hüsteeria on mõistetav, sest teatavasti tegutsebki Firma ju ülemuste, mitte klientide heakskiidu saavutamise nimel...
Järgnev aga, tõstab ka muidu tasakaaluka ja südamliku Lena vererõhu kõrgustesse.
„Sina, „röögib Galja telefoni „pidid tegelema reklaamiga. Kus materjalid on? Millal jõuavad? Me peame ruttu midagi välja mõtlema. Kas me saaksime kusagil välja trükkida näiteks A4 lehed ja need uste peale paigutada...“





Ja harjuda tuli veel paljuga.


Alguses hämmastas teda kindel kellast kellani lõuna. Kõik pastakad kukkusid lauale, isegi muru ei kasvanud, Sest oli Lõuna. Aga harjud ja saad aru, et tegelikult on see mõnus. Sul on oma vaba tund aega, mis kuulub sulle. 


Kui eestlased kasutasid peamiselt Messengeri ja Facebooki, siis venelaste lemmik oli whatsapp.

Koolitus, kus tutvustatakse tarkvarasüsteemi, millest nad andmeid saavad ja iga päev kasutavad. Ta oli seda koolitust väga kaua oodanud.
Koolitaja „Ma ei räägi teile täna sellest süsteemist väga täpselt. Teil pole vaja seda teada. Uued inimesed peavad lihtsalt pähe õppima, millal kuhu vajutada, ja sellest piisab“.
Koolituse käigus tekib tal ikkagi küsimusi, et miks ikka nii, et tegelikult oleks ju naa loogilisem ja kõigil vähem käsitööd..
Koolitaja „Ega mina ka seda ei tea. Need inimesed, kes selle süsteemi kunagi välja töötasid ja välja arendasid, ei tööta siin enam ammu. Eks keegi peaks vist siis pöörduma arendajate poole ja uurima...“



Jälle probleem kadudega, Korraldame koosoleku- Miša, kes tegeles algoritmidega, Marina tellimisega. Lisaks temale veel Julia.
Julia oli tema osakonna ideede generaator. Elegantne, nutikas, ülihea suhtleja, alati energiast ja ideedest pulbitsev daam.
Kuna kõik peale tema olid venelased, siis otsustati koosolek pidada vene keeles. Ühine probleem, kõik oleme ühel pool rindejoont, otsime lahendust.
Miša pakub välja uue algoritmi. Joonistab tahvlile erinevaid skeeme, et näidata, kuidas miski midagi mõjutaks. 
Marina jonnib „ ei, meil kästi ju kadusid vähendada, see suurendaks jääke veelgi..“.
Julia on sel ajal närviliselt oma hästimaniküüritud küüntega vastu lauaplaati trummeldanud, sekkub „ Me ei tohi ära unustada müüke, meie eesmärk on ju ikkagi müüa rohkem“.
„Lase mul lõpuni rääkida“, röögatab Marina, „sa oled alati nii hüsteeriline ja agressiivne“.
Julia proovib veel heaga, aga hääles on juba kuulda ärritust. „Kuula mind, mul on hea lahendus, kuidas me saaks...“
„Sa olid ju samal koosolekul, kui Ülemus ISE käskis kaod kontrolli all hoida“, karjub Marina. Heidab oma pikad blondid juuksed seljataha ning plaksutab kauneid kunstripsmeid. Toimub plahvatus ja siis teine.
Ta vaatab suu ammuli, kuidas kaks kaunist, hästihoolitsetud tarka daami lihtsalt röögivad.
Kogenud Miša tõmbab detsibellid maha ja kiiresti pakub välja variandi, mida proovida. Koosolek on läbi.
Julka ja Marints, nagu kaks parimat sõbrannat muiste, lähevad rahulikus üksmeeles alla suitsetama.



Kui ta oma tutvusringkonnast suutis vaevaga meenutada kedagi, kes suitsetaks, siis venelastest suitsetasid üllatavalt paljud. Suitsetada lubati õues, ehk siis ajaliselt vähemalt veerandtunnike minekuks ja tulekuks. Ja need kuulujutud :)
Suitsunurgas vahetati uudiseid mida juhtkonna koosolekul polnud veel avaldatud. Suitsetaja teadis enne, kui personalijuht ja jurist, kes täna lahti lastakse...



Venelased läksid, eestlased tulid. Need venelased, kes jäid, muigasid- teame-teame, oleme teid ennegi näinud.. te ei pea siin vastu. Koosolekud muutusid algul inglise-, siis eestikeelseteks. 
Kuna juhid olid nüüd peamiselt eestlased, tekkis kummalised kaks paralleelset maailma. Eestlased suhtlesid eestlastega ja venelased omal tasandil venelastega.


Venelastel kipub olema kaks äärmust. Kas bürokraatia, teietamine, reeglid, nii nagu ette nähtud... või siis teine äärmus, familiaarsus: Sa oled solnuška, ta osutab sulle isikliku teene, käsi peseb kätt.


Nagu suures firmas ikka, kehtisid ka siin reeglid ja protseduurid. Juhtus nii, et oluline masin läks katki. Firma keeldus remonti viidud masinat tagastamast, kuna arve polnud makstud. Arve polnud makstud, sest leping polnud allkirjastatud. Leping polnud allkirjastatud, kuna masina soetamiseks polnud korraldatud hanget. 
Iga päev kaotati käivet ja kliente, aga lahendust ei paistnud ja ausalt öeldes, kedagi ka ei huvitanud. Olukorra sai lahendada ainult kas isiklikud teened või võim. 
Läbi isiklike suhete sai leping allkirjastatud ja arve makstud. Nüüd oli vaja masin kätte saada. Firma oli valmis selle toimetama järgmisel päeval, aga vaja oli kohe. Sest ees ootas üritus, kuhu olid tulemas Väga Tähtsad Isikud.


Ta läks haldusosakonda.
" Jevgeni, seda masinat on vaja täna. Firma toob alles homme. Palun, tooge see ära"
" Ei, vastab Zenja. „Nii need asjad ei käi. Firma peab meile selle üle andma ametlikult, me koostame vastuvõtuakti jne."
Ok, vastas tema." Sul on valida. Kas sa järgid protseduure ja sul pole homme töökohta, sest Kõrge Ülemus pole kindlasti rahul. Või lähed ja tood selle masina ära ja vormistad hiljem."
Tõi ära.



Torud tilguvad. Protseduur näeb ette, et saadad vastavale osakonnale taotluse, kes siis selle menetleb. Aga. Võib ka minna allkorrusele ja paluda
„ Griša, meil torukesed tilguvad, kas saaksime need homseks korda? Muide, meil on üleval tordikest. Tahad tükikest?“


Uue inimesena üritas ta teada saada, kuidas lepinguid koostada. Kõigepealt surfas pooltunnikest siseveebis. Siis andis alla. Helistas pearaamatupidajale, eestlasele. Ei, ma veel ei tea, vastab see, ma olen liiga uus. Helistab eestlasest juristile, see saadab talle 20 A4 leheküljelise faili. Pool tundi tulemusteta sellest aru saada püüdes, läheb lõpuks kõrvaltuppa. Lenotska teeb kõne Innotskale, see räägib Nadjušaga. Ja vastus on viie minutiga käes.


Suures firmas kipub kommunikatsioon lonkama. Aga kui ametlikult saadetud korraldused ja kehtestatud reeglid ei toimi, siis Julka räägib Sašaga ja Andrjušaga. Ja asi on korras. Tehtud. Ja südamega ning hästi.


Ja ühel päeval toimub arusaamine, et ” mitte miski pole nii nagu paistab”. Ta oli  koosolekul osakonnaga, kus töötas rohkem eestlasi ja sai järsku aru, et teab ja saab neist rohkem, sest teab süsteeme paremini. Ja  võlgneb selle eest tänu ” oma venelastele”. Sellesamale paralleelsüsteemile, kus me läbi isiklike kontaktide oleme saanud rohkem, kui nemad, järgides bürokraatiat


Valimisjärgne hommik. 
"Räägi meile, milline on reformi programm, mida lubab reformierakond ?“, seisid kolleegid, käed puusas, tema ees. 
„eemm.. valimised olid eile, kas te programmiga tutvumisega pisut hiljaks ei ole jäänud??„ 
Selgus, et nad olid väga häiritud reformi võidust ja tahtsid nüüd teada, kui hulluks elu hakkab minema. Õnneks oli Kaja hommikul välja toonud põhilised erinevused ja tal oli väga hea seletada. Maksusüsteemi osas on ilmselt maailmavaate küsimus, aga kuna paar kolleegi maksid tol aastal esimest korda juurde, siis tervitasid nad selle muutmist. Kodakondsuspoliitikast ei julenud ta ausalt öeldes rääkida. Ja kolmas teema, teeme lasteaiad eestikeelseteks, meeldis neile väga. See käivitas alati väga elava ja emotsionaalse mõttevahetuse sellest, kuidas tänane 60% gümnaasiumis on mõttetu ajaraiskamine, mille käigus ei õpita mitte midagi ja näited lastest, kes õppides kümblusklassides ei saa selgeks matemaatikat. Nende oma lastest, kes olid pandud eesti kooli ja kuidas kogu pere veetis augustikuu last uuesti järjele aidates. Nad on eestikeelse hariduse poolt. Tõe huvides oli ta siiski sunnitud tunnistama, et see eesmärk on kõigil parteidel, lihtsalt tee, kuidas selleni jõuda, on erinev. 
Lõpuks, aga, selgus tõeline hirmu põhjus: nad ju teevad koalitsiooni ekrega..  
Ja siis sai ta aru, et... nad ei tea tegelikult mitte midagi Eesti poliitikast ega erakondadest.
Algas poliitloeng.

Jah, keeleoskus... see on tõsine teema, aga. Keel on õpitav. Oluliselt traagilisem on see, et me elame täiesti erinevates maailmades.   


Selle maja viis korrust oli täis võõrkeelseid inimesi. 
Nad ei tea eesti tähtpäevi, poliitikuid, suunamudijaid, meelelahutajaid, maitseeelistusi. Nad ei tea millised on meie popimad kaubamärgid ja milline on nende taga olev lugu. Nad pole iialgi lugenud Kadrit ega pole kuulnudki, et Vaher ja Helme vahepeal raksu läksid.
Õigupoolest, nad ei teagi, kes Vaher on. Nad ei tea, kellega magab Brigitte Susanne Hunt, kes on viimane Superstaar, Eesti olümpiavõitjad või mis on Rakett 69.





Saabumas oli vastlapäev. Ta istus juhatuses ja kandis ette ettevalmistustest: "Hernesupp, seakoodid...."
Venelannast juhatuse liige kuulab kivistunud pilguga „ Eelmisel aastal me ju peaaegu ei müünudki "vastlakukkel"", Väga halvad tulemused olid.  Jah loomulikult, me peaksime kliendile pakkuma, mida ta tahab, aga kahjuks me ju ei tea, mida klient tahab...“
„????   Eelmisel aastal pandi vastlakuklid müüki vastlapäeval ning Lõuna- Eestisse jõudsid need alles peale lõunat. Seega polnud ka mingit müüki. Sel aastal alustame nädal varem, nagu konkurendid teevad....“, üritab ta selgitada.
Järsku juhatuse liige elavneb "Ja pannkoogid, eks. Teil on ju planeeritud laiem pannkookide valik...?"
??? 
Igaks juhuks tasub alati noogutada ja öelda, muidugi.
Jookseb alla oma venelaste juurde. "Pannkoogid?? Vastlad??"
Kaks kolleegi kehitavad õlgu. Tuleb kolmas. Tema teab.
Selgub, et õigeusu kombestikus viiakse Maslenitsa puhul ämmale pannkooke, pannakse pärast puust kujuke põlema ning aetakse paha Maslenitsa väravast välja. Imetore komme, mida tasuks ka eestlastele tutvustada. Me oleme arhailiselt pidama jäänud linade pikkuse juurde, seevastu võiks vastlapäev tähendada vanaema juurde minekut :)

Nad küsivad 9. mai pealelõuna vabaks, sest " lapsed peavad teadma ajalugu". 
Sa pead neile seletama, miks on vaja müüa vastlakukleid või piparkooke. Me arutame, mis on laulu- ja tantsupidu ja milleks seda peetakse.
Neil on teised traditsioonid, pühad, toidud, aga ometi elavad nad Eestis. 
Nad elavad oma klaaskuubikus. 

Probleem oli tegelikult hoopis selles, et nad suhtlesid ainult nende partneritega, kes oskasid vene keelt. Sest nii oli mugavam. Nad moonutasid sellega turukonkurentsi ja panid kehvemasse positsiooni mittevenekeelsed firmad ning seetõttu muutus ka pakkumine kliendile.




Tähelepanu. Tegemist on ilukirjanduse ja väljamõeldisega. Kõik kokkulangemised tegelike sündmuste või ettevõtetega on juhuslikud. Paralleelide ja prototüüpide otsimist käsitletakse autoriõiguste pahatahtliku rikkumisena.