Me ei ole maailmavaatelt Andreiga päris ühes parteis ja mind häirib tema, nagu ta ise seda kutsub " tiblakompleks", aga muus osas
imeline idee. Isegi, ma arvan, et seda raamatut ei peaks aadresseerima nii pika aja taha, Elu muutub lihtsalt masendava kiirusega. Ja tänane olevik on juba ülehomme segane ning arusaamatu.
Üks mis mind ses raamatus käivitas, oli seesama vene teema. Andrei tõi välja fenomeni, mis ka mind on tükk aega imestama pannud.
Nimed.
Ilmselgelt on rahvusidentiteedi aluseks eesnimi, mitte näiteks keel või sünnikoht. Ma toon näite oma lähikonnast. Neil on sageli mitte vene, vaid ukraina, valgevene ja juudi perekonnanimed. Nimed, mis võimaldavad rahvuse ära peita.
Aga ometi panevad nad lastele eesnimeks selgelt äratuntavad vene nimed.
Nad on ise reaalselt kogenud nimepõhist diskrimineerimist. Et sind kas ei kutsuta isegi vestlusele, või siis kutsutakse sellepärast, et on vaja täita näiteks mitmekesisuse kriteeriumit või oodatakse teatud rahvusele omaseid käitumisjooni ja teadmisi, mis oleks selles töös vajalikud.
Jah ma tean, stereotüübid ja klišeed. Aga olles töötanud väga erinevatest rahvustest inimestega, siis kuigi erandid kinnitavad reegleid, siis paraku on mingid omadused, mida saab rahvusele kanda.
Andrei toob oma raamatus välja venelaste oskuse olla parem sõdur ja agressiivsemalt vaenlast hävitada.
Aga nimede juurde tagasi. Selle asemel, et panna piiblist pärit nimesid- Anna, Maria jne või siis piiripealseid nimesid Kristiina, Inna, Inga, Veronika.. jne. Valib ta Jelena või Tatjana. Ma ei usu, et ükski vanem tahaks meelega anda oma lapsele raskemat saatust, pigem on see teadmine, et praegune olukord on ajutine.. või siis nii tugev rahvusidentiteet. See on põhjus, miks eestlased on väike riik ja miks me välja sureme. Me ise ei usu, me ise ei hoia. Me adapteerume, kohaneme ja integreerume.
Nemad usuvad, ja erinevalt Andreist, pole neil oma päritolu osas mingeid komplekse. Nad on uhkusega euraaslased.
Ilmselt see ongi lõputu teema, et kes peab tegema esimese sammu. Kas nemad või meie. Õnneks või kahjuks saab see vaidlus varsti lõpu nende kasuks. Ukrainlased.
Miks ukrainlased? Miks mitte bulgaarlased või rumeenlased? Ka Itaalias ja Kreekas olevat suur tööpuudus. Aga sellepärast, et ukrainlased oskavad seda Eesti teist ametlikku keelt. Ja nad on väga motiveeritud. Hea palk, toimiv venekeelne infrastruktuur, omakeelne haridus. Kuna nad on ametlikult ja korrektselt tööle vormistatud, siis saavad nad siin lapse või võtavad naise.. Eesti riik maksab neile emapalka ja meie elanikkond aina kasvab.
Mis on ju hea.
Me oleme ise selle võimaluse säilitanud, et meile saaks tulla vene keelt valdav inimene. Aeg, kus oleks olnud võimalus minna eestikeelsele haridusele, on maha magatud. Inglise keelega saab hakkama ametiasutustes, aga lapsele lasteaia - või koolikohta või perearsti leida on keerulisem.
Ilmselt globaalsed inimesed, antud juhul siis euraaslased, ei saagi aru väikerahva kompleksist. Andrei heidab ette, et eestlane paneb end maailma keskpunkti. Minu jaoks täiesti arusaamatu etteheide, sest kes siis veel peaks olema minu maailma keskpunkt, kui mitte mina. Mulle meeldib see keel, kultuur ja geograafiline asupaik, kus ma elan, miks siis mitte selle fanaatik olla? Mul pole mitte kuhugile mujale minna.
Huvitaval kombel ei pane me pahaks suurte riikide ja rahvaste protektsionismi, natsionalismi ja oma kultuuri ning keele pealesurumist. Suur osa meist nõustub, et peab kaitsma Ameerika ja Austraalia ja Kanada pärismaalaste traditsioone ja pärandit. Miks siis mitte Eesti pärandit?
Ott K-ga oli kohtumine. Enne kohtumist briifisin kolleegi, et kellega tegemist on. Räägime siis ühest ja teisest. Muuhulgas räägib Ott, et käis koos Gerd Kanteriga Narvas ja nii kurb, et sealsed inimesed ei tea isegi olümpiavõitjaid. Peale kohtumist küsib Maša mu käest- kas Ott on olümpiavõitja??
Viimane osa raamatust läks minu meelest fookusest pisut välja. Meie seksime, aga meie vanemad said meid pühast vaimust,. Vähemalt mina, ei taha teada oma vanavanemate suguelust. Mind huvitab miks, kuidas. Lood.
Olgu selle perekonnalooga, nagu on, aga raamatu suurimaid väärtusi on hetke- ja lähiajaloo jäädvustamine. Kadumas mõistete, nähtuste selgitamine. Protsessi, miks me oleme jõudnud siia, kuhu oleme jõudnud, selgitamine.
ja see on mõnus.
Noogutan kaasa ja soovitan, tõepoolest siiralt soovitan ka teistel lugeda.
VastaKustutaTänan viite eest! Ma olen seda raamatut kaalunud aga pole siiani kätte veel lugemiseks võtnud. Nüüd panen ootele :)
VastaKustutaNimepanemise aspekt on huvitav. Eestlased nagu jaguneks kaheks suureks leeriks - mida idiootsem, seda parem (kõikvõimalikud värdkujud väljamaistest nt) ja siis Eestipärased kuni päris arhailisteni välja (mis on väga lahedad aga lapselt eeldavad väljakandmist, mis vahel on keeruline).
Aga piinlik tunnistada, mina ka ei tunne sportlasi. Ok, Kanterit ma tean, sest ta oli mu exkolleegi perekonnatuttav. Tänakut tean ka, sest ma armastan kiiresti sõita ja ralli kõnetab mind. Aga kõik need teised jätavad külmaks. Vigastused, tervise retsimine, kogu aeg aja mingeid saavutusi taga, kogu aeg rahvas ootab ja nõuab. suht jube :)
VastaKustutaMa ajasin hiljuti tuttava närvi kui küsisin ühe meie sportlase kohta, kes too on. Oli vist 2. koha saanud miskisel jubeolulisel võistlusel. Peaaegu nagu rahvuskangelane, eksole ja mina sisuliselt esimest korda kuulsin seda nime :)
No maeitea. Ma vihkan ka sporti, aga ma tean nimesid Kanter, Nool Jaanson jne,
KustutaPm ma oleks võinud tuua ka teise loo. Kui Vaher ja Helme kaklesid. Nad ei teadnud midagi kaklusest, ega ka sellest, kes on vaher ja kes on Helme. Täiesti teine meediaruum, suunamudijad ja kaubamärgid.
Minu tagasihoidlik arvamine on siiski, et spordi mitte tegemine laastab tervist palju hullemini kui regulaarne füüsiline koormus. Kui ei usu küsige perearsti käest, juhul muidugi kui arsti arvamust tervise koha pealt autoriteetseks peate ;) Vaevalt kushetil teleka vaatamine metsajooksust, suusatamisest või jalgpallist tervislikum oleks. Dopingu abil tippu trügimine on iseasi. Kuulsused on ikka rahvale ebajumalateks olnud: maitse asi kas sportlased, muusikud, poliitikud või kokad :P
KustutaTT, Ma ei räägi ju spordi mittetegemisest, vaid tippspordist. Kohati paras haip.
KustutaJa ma liigun piisavalt, tänan muret tundmast :)
I, jah neid nimesid ma muidugi tean.
Venelane on müstika.
VastaKustutaÜkski eestlane ei ole venelast näinud
(noh, võibolla Peipsikandis sibulateel),
sest geenipuhtaid venelasi lihtsalt pole,
aga venelane (ja slaavlane) on eestlasele
ikka mingi ohumärk geenides, mingi mutatsioon?
Venelane on eestlase ajus ikkagi sovjett,
kes juhtumisi räägib suure riigi keeles:
NTR - Never Trust Russians
Ma ei ole kindel kas Indi üldse aru saab,
millest Andrei Hvostov üritab meid teadvustada.
Ametiasutustega on nii ja naa. Minu prantslasest kolleeg inglise keeles politseis avaldust teha ei saanud, saadeti põhimõtteliselt pikalt ja soovitati otsida kuskilt internetist ingliskeelne avalduse blankett, aga nemad ka ei teadvat, kus see täpselt on jne. Nii et läks oma rattavargust järgmisel päeval eestlasest tõlgiga uuesti registreerima, politsei omalt poolt ei näidanud mingit initsiatiivi, et teda aidata (ilmselt muidugi ka lähenemine, et ratast nagunii enam ei näe, aga siiski).
VastaKustutaVenelaste suhtumisest. Mitte ükski eestlane ega mitte ükski "muu välismaalane" pole minu välismaa boyfriendi käest iial küsinud, miks ta ometi eesti keelt õpib. Mitu venelast on seda teinud, üks avaldas juurde arvamust, et täiesti mõttetu tegevus. Kui öelda, et nojah, aga asi polegi ainult hakkamasaamises, oluline on ju ka austus kohaliku riigi ja keele ja kultuuri vastu ... Vastuseks täiesti tühi pilk. Suur osa neist ei saagi aru, miks peaks. Ja nad tunduvad igati meeldivad inimesed, kui nendega (inglise keeles) muudel teemadel suhtled ja see jutuks ei tule. Ongi kindlasti mõnes mõttes meeldivad inimesed, lihtsalt mina ei saa omalt poolt austada inimest, kes rahumeeli naudib ühe riigi poolt pakutavat (haridus, toetused, emapalk), aga ei mõista, miks ta omalt poolt võiks midagi peale maksuraha vastu pakkuda või miks ta peaks omalt poolt natukenegi üritama ka selle kultuuriruumiga kursis olla. (Ja disclaimerina olgu taas öeldud, et valdav enamus venelastest, keda mina isiklikult tunnen, räägib eesti keelt, see kommentaar ei puuduta neid mitte kuidagi.)
Ei mõista, miks Eesti on kakskeelne riik. Tahtsime ju venkudest vabaks saada, kuid kangekaelselt võimaldame neile haridust, asjaajamist, klienditeenindus ja kõike vajalikku vene keeles. See pole minu Eesti.
VastaKustutaIgasugused uitmõtted:
VastaKustuta1. Dieter Noll, Werner Holti seiklused - õpetaja Gottschalk ütles - meie, sakslased, oleme alati liiga vähe teadnud ja liiga palju uskunud. See kehtib täiel määral ka teiste suurrahvaste kohta - venelased, ameeriklased eeskätt ja eriti, aga ka ülejäänud.
2. Olen juba ammu mõelnud, et suurrahvad oma rahvuslikku uhkust peavad nad ise patriotismiks, väikerahvaste oma aga natsionalismiks (negatiivse kõlaga). Täpselt nii, nagu meie salaagent on üllas ja vapper luuraja, vastase oma aga alatu ja kuritahtlik spioon.
3. Olen tähele pannud, et üksikisiku tasandil, eriti kui on tegemist vähegi intelligentse inimesega, saab täiesti normaalselt ka nendel teemadel rääkida. Niipea aga, kui neid, st venelasi, on rohkem koos, kaob individuaalne mõtlemine ja asendub kollektiivsega. Eks seda juhtub ka eestlaste puhul, aga siiski mitte nii kergesti, mis ilmselt on tingitud meie pigem introvertsest loomusest ja ajaloo tõttu kinnistunud umbusaldusest.
4. Noored venelased räägivad jumalast head eesti keelt, vaat et paremat ja grammatiliselt õigematki kui paljud eestlased, ja samuti kirjutavadki õigemini, ja oma lastele panevad isegi eesti nimesid (või noh, selliseid, kust slavism välja ei paista). Mingit aktsenti neil ka ei ole ja vahel tuleb alles jutu käigus välja, et nad on tegelikult venelased. Eks see tiblastani põlvkond, "madala s...umisega" tatarlaste hord akkab nüid vaikselt "ütele poole minema", ja nende lapsed ikka juba reeglina keelt mõikavad, aga lapselapsed ja nende lapsed on osaliselt täiesti eestistunud. Ja nemad elavad siin, peavad meie riiki oma kodumaaks, suure Venemaaga pole neil enam mingit asja, ei ajalooliselt, kultuuriliselt ega poliitiliselt ammugi. Ja teavad küll Eesti tegelasi. Kui see pole integratsioon, siis mis see on?
Ma muidugi ei väida, et need asjad on absoluutsed, aga nii viimase kahekümne aasta tähelepanekud, ja ma olen ligi 30 aastat inimestega töötanud, seega arvan, et kogemust on piisavalt, et natuke üldistada :)
Aih, mitte Gottschalk, vaid Gottesknecht - ta ise viskas veel nalja, et tõeline "jumala sulane". Gottschalk on saksa tv-saatejuht :)
KustutaTartus ma kohtasin terve elu jooksul ÜHTE inimest, kes ei rääkinud eesti keelt ja see oli 80+ vanatädi, nii et ma ei pannud eriti pahaks. Tallinnas tean siiski mitmeid noori spetsialiste (alla 30 või pisut üle selle), kes räägivad ainult vene ja inglise keelt. IT-valdkonnas sellest täiesti piisab, et tööle saada.
VastaKustutaMul on kolleeg, doktorikraadiga itikas ja vene keel on emakeel. Kirjutab inglise keeles aga saab aru kui vastad eesti keeles. Häbeneb oma vigu. Hästi armas ja tore inimene, nutikas ja äge. Pisut räägib aga alati küsib, kas inglise keeles tohiks. Et tunneb end kindlamalt.
Kustuta