neljapäev, 25. oktoober 2018

See teine Eesti

huvitav, kuidas soovidega peab olema ikka väga ettevaatlik. Aasta tagasi, otsustasin, et minust võiks saada õpetaja, kes õpetaks pisikestele venelastele eesti keelt. Lõin tookord põnnama, aga … palun. Mul on võimalik õpetada eesti keelt… aga suurtele.

Mu meeskonnas on kõrgema haridusega inimesed, kellest 2 räägivad eesti keelt tipptasemel, üks enam vähem, aga ta väga üritab ja püüab ja ma annan talle rõõmuga praktikavõimaluse.
Ja neli, kes väidavad, et saavad aru, aga… vaadates neile otsa, tõlgin ma enda rahustuseks ikkagi teksti nende emakeelde.
kui ma enda põlvkonna inimesi suudan mõista- aeg oli selline. Siis, see, kuidas on täna võimalik lõpetada tehnikaülikool, sry, taltech nii, et sa ei suuda riigikeeles suhelda. On müstika. Ja häbiväärne.

Aga tundub, et mingi murrang on toimunud. Ma ei tohi neile seda öelda, aga nende palgatase on hoopis teine, kui firmades, kus on peamiselt sama tööd tegevad eestlased. Ja tegelikult ma usun, et nad teavad seda. Kes ärksam,  õpib keelt. Ja kes mitte, see on löönud käega- kusagil peab ju inimene ometi töötama ja ma polegi rohkem väärt.
Ning sellest suhtumist on kurvastavalt palju.
Paratamatult osates vaid üht keelt ( on see siis misiganes) elad ja oled sa ainult ühes keele- kultuuri-meedia-trendide jne-ruumis. Ja see vähendab su konkurentsivõimet.


Nende meedia rääkivat väga palju sellest, et haridus muutubki eestikeelseks. Oma gümnasiste nad eesti koolidesse siiski ei pane, kuna väidetavalt on eesti koolides, võrreldes vene koolidega, liiga lihtne st laps ei saa piisavalt haridust 🙂
Ja teadmisteks kõikidele poliitikutele: minu venelased on kahe käega ühe kooli poolt. Veel enam, nad on vihased ja kurvad ja neile tundub, et Eesti riik teeb seda st hoiab lapsi lahus ja ei lase neil õpitud keelt praktiseerida, meelega.
Kahel mu kolleegil läksid sel aastal lapsed esimesse klassi, eesti kooli. Kuidas nad hakkama saavad, uurin.
Mitte väga. Ta on väga suhtlemisaldis, avatud laps. Räägib väga hästi eesti keelt- muidu poleks julgenud ju teda sinna kooli pannagi, aga tal ei lähe hästi. Väidab, et ei leia sõpru.
Et teised lapsed räägivad nii kiiresti, et seni kuni ta aju tõlgib ja vastuse välja mõtleb.. seni on teised juba oma jutuga mujal.
Kuulan seda ja saan aru, et.. ma saan aru! Mul oli alguses täpselt sama probleem. Enda meelest oskan ma vene keelt üsna hästi. Aga ma oskan seda siis, kui mina juhin vestlust. Kui nad omavahel lobisevad, kiiresti, sõnadel vahet pole- sama, nagu meie oma emakeeles, siis tundub mulle et, ma ei oska absoluutselt ja ma ei saa mitte midagi aru, sest lihtsalt tempo on nii kiire.
Sellega lihtsalt peab harjuma ja see võtab aega.
Aga ma saan nüüd väga hästi aru kõikidest oma eelnevatest vene kolleegidest, keda me pidasime tagasihoidlikeks. me lihtsalt ei andnud neile võimalust! Me suhtlesime liiga kiiresti, liiga slängis, liiga omas kultuuris.
Jälle õppetund.

Ja teine huvitav asi on see, kuidas elu teeb ringe. Ma alustasin oma karjääri nii, et mul oli juhtida  kaks vahetust, neist ühes ainult mitteeestlased. Ma olin noor, täis hakkamist ja enesekindlust, kogemusteta. Ma uskusin toona veel enam kui täna, et inimesed on ilusad ja head. Ja pool mu kollektiivist oligi.
Kuid  pöörasemateski fantaasiates poleks ma kujutlenud, et mu esimene juhtimiskogemus tähendab tegelemist varguste, alkohoolikute, tööluuside, enesetapukatsete ja konfliktidega. See oli nii kohutav kogemus, et ma otsustasin, et ma juhiks ei kõlba, mul pole ambitsioone, tahtmist, oskust ega soovi seda enam kunagi teha.

edaspidi pidin ma siiski ka inimesi juhtma, kuid kõik oli teisiti. Mu alluvateks olid kõrgharidusega tippspetsialistid, oma ala professionaalid, kes ei eeldanud ega oodanudki, et keegi neid valvaks, kamandaks. Ma olen läbinud sada juhtimiskoolitust, mu ülemusteks olid erinevatest euroopa riikidest pärit suurepärased juhid.. ja mul kujunes veendumus, et juhtimine.. see on juhitud demokraatia, kaasamine, sünergia, mõõdukas kontroll, kuid professionaali usaldamine jne jne. Kõik see, selline euroopalik lähenemine 🙂

ja nüüd andis elu mulle teise võimaluse. Läbida see katse uuesti. Mu meeskonnas on taas mitteeestlased. Seekord, tõsi, kõrgema haridusega ja intelligentsed inimesed. Mõni suitsetab, aga üsna kindlasti purjus peaga keegi tööle ei tule.
Ja… ma jooksen jälle kinni. Mis teema on venelastel võimuga?
nad kenasti aktsepteerivad, et mina olen nende juht. Ja siis hakkavad ükshaaval mu juures käima küsimas.. tore, aga kellele MINA võin korraldusi anda, kes minule allub?

Mu suu väsis ära seletamast et meeskond, ühine eesmärk, kaasamine, koostöö, maatriks ja vastutused…
Siis sain ühel hetkel aru, et nad lisaks veel teietavad mind. Ning küsivad, pisut liialdatult, luba ka vetsuminekuks….
ja mingil hetkel mõtlesin täiesti tõsiselt, et kui inimesed tahavad vertikaalset struktuuri ja autoriteete.. kas ma siis ei peaks neile seda andma. Äkki ma teen tühja tööd oma euroopalike väärtuste lasnseerimisega? Äkki ongi kultuurilised eripärad?

Täna ma usun ja loodan ja arvan ja unistan, et ma saan siiski oma meeskonna tööle nii nagu mina olen harjunud. Et me teeme koostööd ja ühendades oma teadmisi ja kompetentse saame parima tulemuse… eks näis, mis ma poole aasta pärast räägin.

Tegelikult pole nad muidugi ainult venelased. Mul pea lõhkeb, kui üritan kujutleda milline identiteet võiks olla valgevenelase ja ukrainlase järeltulijal, kes on abielus poolaka ja Ukraina juudi järeltulijaga, elab Eestis ja räägib vene keeles. Ei ole veel jõudnud nii lähedaseks saada, et selliseid küsimusi küsida. Teoreetiliselt on vist selle nimi globaliseerumine, maailmakodanik. Praktiliselt, aga, pole see võrreldav nt eestlase ja prantslase lapsega, kes elab Saksamaal.

Keele teemal veel. Ma olen üsna kindel, et selle kohta, kuidas kohalikud venelased tegelikult vene keelt räägivad, on tehtud mitu doktoritööd. See, kuidas mingid sõnad kõnes on eesti keeles, ilma igasuguse ( minu jaoks) loogikata on  hullult huvitav ja naljakas. Nad ise naeravad, et käies muudes riikides ja rääkides sealsetega vene keeles, tekib üsna sageli naljakaid momente, kus vestluspartner vaatab üllatunult otsa ja ei saagi aru, mida tähendab venekeelses jutus nt sõna "vaarikas".
Ja sama juhtub järjest minuga. Ma olen hakanud venekeelses jutus asendama sõnu eesti- ja ingliskeelsetega ja vastupidi.

Minu loogika on hetkel tegelikult selge. ma asendan sõnad mis a) ei tule kiiresti meelde b) millel muutub rõhk. Näiteks “elekter” on eesti keeles lihtsam, kui inglise või vene keeles.  ja c) terminoloogia. Mu võtmevaldkondade terminoloogiat oskan ma eelkõige inglise keeles ja vene või eesti keeles ma seda sageli ei oskagi öelda.

teine huvitav nüanss on see, et nad on ilmselt mehaaniliselt pähe õppinud mingeid metafoore ja ütlusi, aga kuna nad tähendust ei taju, siis ütlevad neid ka rahumeeli valesti. Näiteks "Haru keskmine" ja kui järele mõelda, siis pole ju ka põhjust parandada, mis vahet Haru või Harju.... :)

Igatahes, kui muu Eesti muretseb anglitseerumise pärast, siis mina elan nüüd paralleelmaailmas, kus oluline on osata vene keelt.... Kus on teised traditsioonid, pühad, toidud, aga ometi elavad nad Eestis.

Lõppu selline anekdoot. Kolleeg rääkis.
Nõukaaeg, umbkeelne müüja.
Ostja palub " Kaks piima palun"
Vaikus.
"Kaks piima"..
Vaikus.
Ostja kordab veel palvet. Müüja muutub vihaseks
как спим, как спим... Может быть, вас интересует и тот, с кем я спал?

11 kommentaari :

  1. Mul ei lähe kunagi meelest, kui ma olin noorena pioneerilaagris kasvataja. Meil oli 4 tuba pioneere: 2 venekeelset ja 2 eestikeelset, poisid ja tüdrukud. Vene poisse oli kõige lihtsam "käsutada". Neil oli enda seas väljakujunenud liider, intelligentne poiss, temaga tuli hästi läbi saada, andsid talle kõik korraldused ja tema tegeles vene poiste juhtimisega. Eesti poiste juhtimine oli rist ja viletusus - kõiki tuli ükshaaval veenda. No ja kuidas tüdrukuid käsku täitma panna, seda ma täpselt ei teagi, nad vist tegid enamvähem mida vaja ilma erilise jamata. Ma olin tookord pioneeridest paar aastat vanem, just keska lõpetanud.

    Selline ülemusele alt üles vaatamise kogemuse ma sain, kui töötasin tootmisettevõttes raamatupidajana. Nad ei allunud ju mulle, aga nende jaoks oli suva kontoritöötaja ülemus. Mind jubedalt häiris, sest ma polnud enne alt üles vaatamisega harjunud, ma oli varem ainult büroos töötanud, kus olid kõik võrdsed. Meil seal tootmises olid peamiselt naised, erinevast rahvusest. Siseliselt tähendas see "ülemusolemine" umbes nagu ema olemist - nad austavad sind, aga kõigest sinuga ei räägi. Eks ema annab ju ka mitut moodi olla, kuid ülemus on autoriteet, kelle käske täidetakse, hoolimata kas sa oled nõme või mitte, peaasi, et liiga pehme pole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõned aastad tagasi kui ma laagris kasvatajan töötasin (vene ja eesti rahvusest noori mõlemaid), siis tegime ka sama - nuputasime välja, kes võiks liidriks kujuneda ja temast saigi meie abiline. Muidugi kõiki probleeme see ei eemaldanud aga tegi elu palju lihtsamaks küll. Ja mitme lapse jaoks oli selline "abiliseks" olemine esmakordne olukord, midagi suurepärast ja midagi uskumatut, et "kas tõesti mina või?".

      Kustuta
  2. Miski "nuputamine ja ponnistamine" kestab juba pikemat aega, aga propagandakanali RTR jälgimine muukeelse vaatajaskonna poolt aina kasvab. Selles valguses loen ja mõtlen, veel üks ullike usub ja püüab, aga keerad vaid selja ja kohe on kolme pea asemel juba viis. Tundub suht mõttetu ja lootusetu, kahjuks.

    VastaKustuta
  3. Ei saa minagi aru venelaste poputamisest Eestis. Aeg oleks riigikeel ära õppida.

    VastaKustuta
  4. Oh mul on nii hea meel, et sa ikka blogid! Väga mõnus ja vaheldusrikas on lugeda sellist teksti, ilma firma- ja tiitlisildita, anonüümselt. Mind väga huvitavad need teemad, aitäh!
    Kaasa mõtlen siis kui ma nàdalast olen väljamaganud :)

    VastaKustuta
  5. Kakskeelsus ja -meelsus. Venekeelsed inimesed on kokkuhoidvad ja hoiavad kinni nö väljakujunenud traditsioonist, käivad sissetallatud rada. Miks? ...nii on turvaline. Nooruses oli ühes spordibaasis kaks trennigruppi: ühes eestlased (Kalev) ja teises venelased (Dünamo), treenreid olid samuti eestlased ja venelased. 20 aastat hiljem eestlasi seal ei treeni, küll aga on vene kogukond juurdunud, kus treenivad samade treenerite käe all juba tookordsete noorte lapsed. Küsisin, et miks? See on turvaline keskkond nende jaoks, neil on oma kultuuriruum, omad tavad. Nad on püüdnud eesti noori trenni kutsuda, kuid nad ei tule - keelebarjäär. Vesteldes endiste trennikaaslastega, elavad nad hoopis teises maailmas, st peamiseks infoallikaks on Venemaa telekanalid ja raadio - näib nagu nende jaoks ei ole miskit muutunud. Tööl käivad nad enamasti venekeelses keskkonnas või vähemalt on suurem osa kollektiivist venekeelne. Paljud minu endistest trennikaaslastest räägib head eestikeelt, kuid nende elukaaslased mitte. Lapsed väga vähesel määral ja nad on pettunud, et lapsed ei saa omanda koolis eesti keelt, sõpru neil eestlaste hulgas napib. Sel hetkel kui nendega vestlen, tunnen, et see on kui lõputu ring, millest välja murdmine eeldab julgust murda piire.
    Töötan ettevõttes, kus üle poole on vene keelt kõnelevad, kuid rahvused on erinevad. Räägin ja saan aru, kuid kui vene keelt rääkivad kolleegid hakkavad nö rääkima töö välist juttu, olen kui rong, sööstan mööda, ent üksikud jaamad (sõnad/laused) jäävad meelde (saan aru).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah.see on kurb ring ja erinevalt nt Saksa v Soome immigrantidest nad saavad olla oma turvamaailmas.
      Eks näis kas eesti keelne kool aitaks.
      Kui me ise ei usu eesti keele tulevikku, miks peaks siis teisedki...

      Kustuta
    2. Eesti keelne kool aitab, tekib ühtne kultuuriruum ja arusaam Eesti ühiskonnast.
      Lätlastest võiks ka eeskuju võtta, nad tegid esimesed sammud juba ära lätikeelse hariduse suunas. Läti kolleegidelt kuulsin, et algul oli pahameelt palju, ent suurt pilti see ei liigutanud ja noored integreeruvad palju paremini (noored ei olnud sellel vastu, pigem oli see vanem generatsioon, kes ise enam koolis ei käi, ent see eest teab väga hästi, mis on parim lahendus ;) )

      Kustuta
  6. ma loen praegu raamatut "Vene veri" ja selles on üks lugu: Peterburi õnn. ja seda lugedes tulid sa mulle kohe oma postitusega meelde. Kui sul mahti, siis loe see läbi. mul on tunne, et pmst sa võitled Peterburiga:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan soovituse eest. Võtan lugemislisti :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!