Ma ei tea miks, aga viimasel ajal mõtlen ma järjest enam teemal elu mõte.Milline on elu mõte vanematel, kes kaotavad korraga kolm last, Või hingel, kes pekstakse imikuna invaliidiks, Või inimesel, kes
elab
aastakümneid kannatades terrori ja vägivalla all, alanduses ja hirmus...
Võib leida suure pildi põhjusi ja vabandusi a la et kontrastid on olulised, et saaksime aru kui hea ja rahu ja ilus meie elu tegelikult on. Või et anda mingi sõnum, mis suunaks meid tegutsema parema maailma nimel. Või midagi veel,. aga tegelikult ma sellest aru ei saa...
Ma saan aru, milline on elu mõte näiteks Freddie Mercuryl ja Brian Mayl, ja nende vana-vana-vana vanematel, kes pidid sündima ja elama selleks, et saaksid sündida geeniused. Inimesed, kes suudavad oma loominguga muuta maailma palju paremaks kohaks.
Ja siin, selle kahe äärmusevahel on minusugused tavalised keskmised inimesed. Miks meie elame, mis on meie elu mõte.
Kui ma täna ära sureksin, siis oleks see äärmiselt kurb, sest ma jumaldan elu. Aga ma oleks ka rahul, sest ma olen teinud kõike mida olen tahtnud. Jah, sellel on olnud hind, lausa sõna otseses mõttes olen saand nahapeale... aga see kõik on olnud seda väärt.
Kui mõlemad äärmused elavad mõttega muuta maailm paremaks paigaks, ehk siis nende elu eksistentsi mõte on globaalne, teistele. Siis minu eksistentsi mõte on... mina ise? et mul on võimalus nautida imelist muusikat, kunsti,
kultuuri, maitsvat toitu, vapustavat loodust, huumorit, inimesi... et minul on hea..?
Kas see ongi nii mõeldud. Ja peabki nii olema.
Et minu elu mõte on natuke kannatada ja luua, aga peamiselt nautida?
Ja Briani ja Freddie sugused geeniused ongi selleks, et muuta minusuguste tavaliste inimeste elu tähendusrikkaks.. ?
See film on okei. Ses mõttes, et lugu on ju tuttav ja tead, millega see lõppeb. Aga see muusika.
See ei ole kindlasti telekafilm, Vaid just kinos " dolbi helisüsteemiga" … mul oli kananahk kogu aeg ihul. Võimas!!!
Mulle meeldib harmooniline, meeldib meloodiline, meeldib mitmehäälne, meeldib rokk, meeldib teistsugune, meeldivad kostüümid...
See muudab minu elu paremaks.
Üks mõte jäi sest filmist häirima. Kuidas on nii, et iga andeka inimese kõrval on mingi tõbras. Esimesena tulevad kohe meelde näiteks Valgre ja Matti Nykanen. Aga kui meenutada, siis on neid veel. "Sõber", kes ei kasuta ära kuulsuse varju, mitte raha, edu, sära... vaid reaalselt tõmbab inimest halva poole, kasutades ära meis kõigis olevat laiskust ja masendust ja väsimust...takistab karjääri, suunab hävingu poole.
Jah, alati on suhtes kaks poolt ja miks nad siis lasevad, eks, endaga nii talitada...
Aga ikkagi, miks? Miks ei nähta sõpruses võimalust eduks... Kurb.
Ja siis ma mõtlesin et miks ei korraldata enam selliseid mastaapseid abikontserte. Viimati oli vist Haiti?
Kas on aru saadud nende silmakirjalikkusest. Koguti ainuüksi Inglismaal miljon, aga lapsed Aafrikas on endiselt näljas...?
Et staaride elu mõte on lahutada meelt. Mitte päästa maailma. Ja kellegi elu mõte on nälgida, et me märkaks oma toidu raiskamist ????
Vot sellega ei ole nous et ei korraldata. Inglismaal on 2 suurt üritust igal aastal: "Children in Need" korjab raha lastele UK-s ja "Comic Relief" keskendub enamasti Aafrikale aga ka koduvägivallale ja teistele riigisisestele probleemidele. Väga suured staarid panevad oma ôlad alla ja aitavad raha koguda. "Red Nose Day" eelmisel aastal kogus 76 miljon naela. Nii et ma arvan et maailm ei ole veel päris hukkas :)
VastaKustutaRõõm kuulda :)
KustutaKui suures plaanis mõelda siis igasugu abistamine tegelikult ainult lükkab edasi ja suurendab inimkonna kui terviku kannatusi. Toidad kahte nälgijat ja tekitad sellega juurde neli uut kes hakkavad nälgima. Kumb on humaansem kas lasta kahel kohe surra või kõigil kuuel veidi hiljem? Lõpmatult kõiki toita ei jõua, maakeral lihtsalt ei jagu ressursse - lihtne matemaatika.
VastaKustutaÜha sagenevad mastaapsed näljahädad on esimesed pääsukesed aina kiireneva põllumaa hävimise ja kalavarude vähenemise juures. Ainus lahendus on "inimlike" meetoditega inimeste arvu kiire piiramine. Paraku pole see nii poliitilistel kui religioossetel põhjustel võimalik enne kui olukord katastrofaalseks muutub. Fakt, et inimeste kogumass on 10 korda suurem kui kõigi metsloomade mass kokku peaks mõtlema panema. Vaid inimeste toitlustamise eesmärke teenivate koduloomade mass on inimestest suurem. https://www.scientificamerican.com/article/plants-are-the-worlds-dominant-life-form/
põhilised ressursikulutajad elavad praegu küll maades, kus iive on nulli kanti.
Kustutaa mis suurema iibega maadesse puutub, on ometi üks väga humaanne inimeste arvu piiramise vahend - naiste haridus kombinatsioonis kättesaadavate rasedusvastaste vahenditega.
KustutaNoh, minu meelest see abistamine on reeglina vajalik abistajatele enestele. Võib kõlada võikalt aga nii ma seda nt suurfirmade annetuste ja kampaaniate näitel sageli näen. "meie oleme tähtsad ja meil on võimalus teha seda ja teist". Kui palju see tegelikult kasu toob, on suht vähetähtis.
KustutaIlmselgelt on ka neid, kes tõesti hingega aitavad ja siiralt abistada soovivad aga kampaanialaadsed asjad on reeglina õõvastavad. Ja kui ka töökeskkonnast inimesed kaasa löövad, siis reeglina valitakse softimad teemad, et ei peaks piltikult öeldes käsi määrima või et saaks öösel magada.
Miks ma nii karm olen? Ma olen seda aastaid näinud lihtsalt. Meil oli üks lastekodu nn CLS projektiks aastaid ja enamik tiimist ei tulnud kaasa kui ühistegevused toimusid lastekodu pinnal. Liiga ebamugav, rasked lapsed, eelarvamused jne. Kaasa löödi vaid siis kui tegevus oli neutraalsel pinnal või sai end laiemalt näidata (metsaistutustalgud, loomaaias koristustööd jms). Mistõttu ma ei usu neisse kampaaniatesse üldse.
Notsul sulatõsi, aga arenenud riikide (madala iibega) ressursikasutuse vähendamine on veel vähem võimalik. Majanduskasv ja inimeste heaolu põhineb ressursside kasutamisel. Kodanikud pole nõus oma käegakatsutava ja kohese heaolu langusega mingi kauge ülla eesmärgi nimel.
KustutaKauriga samuti nõus, ise olen sama kogenud. Enamus abikampaaniaid tehakse enesereklaamiks, kedagi ei huvita sisu või tulemus. Eriti jälgid on need teleka "Fundraising" kampaaniad, erinevatel andmetel läheb 50-85% tulust kampaaniakorraldajate palkadeks ja kuludeks.
ma ei ole heaolu ja ressursikasutuse - või vähemalt heaolu ja ressursikasutuse KASVU - üksüheses seoses kindel. ehk teisisõnu, tagudes seda trummi, mida ma alati taon - üks heaolu suurendav faktor on see, kui on rohkem vaba aega ja vähem tööd. Tänapäeva mentaliteet eelistab miskipärast asjaküllust ajaküllusele, asjaluksust ajaluksusele, aga see ei ole alati niiviisi olnud. Keskaja inimesel oli palju vähem asju, aga märksa rohkem aega (isegi töötegijatel) ja ma ei ole kindel, et kui keegi neist ajamasinaga siia toimetada ja selle valiku ette panna, siis valiks nad meie asjaküllase ja ajavaese elustiili. Meditsiini valuvaigistavad hüved vast küll - aga kahtlane, kas nad tahaks nii palju asju, kui selle hind oleks pidevad minimaalselt 8-tunnised tööpäevad.
KustutaLühemalt - miks peaks arvama, et ahnuse rahuldamine suurendab heaolu rohkem kui laiskuse rahuldamine?
KustutaPõhimõtteliselt absoluutselt nõus, ise töötaks hea meelega pool aega poole palgaga kui võimaldataks. Paraku absoluutne enamus töökaaslasi rabeleb mitmel kohal, et rohkem raha teenida ja rohkem kulutada. Kogu maailma mentaliteet on "rohkem, rohkem, rohkem". Suhtumise muutus paneks kogu kasumile ules ehitatud kapitalistliku majandussusteemi kusimärgi alla.
KustutaTänane artikkel sobib teemasse: https://www.bbc.com/news/science-environment-46028862
Selles poole palgaga töötamises on mitu aspekti.
KustutaSelleks, et suhtumine palgatöösse muutuks, peaks vist jõudma teatud tasemini ühiskonnas, sellisele, mil olme enam pidevalt kuklas ei peksa. Kui pidevalt elada alla toimetulekupiiri, siis mõte "tööta vähem ja tee midagi oma vaba ajaga" ei toida. Ma ei usu, et Eesti nii pea sellele tasemele jõuab, massi mõttes.
Lisaks ainult olme ei loe ka. Kui siia juurde lisada vaimsus, väärtushinnangud ja hoiakud, siis need mõtted (töötaks vähem ja puhkaks rohkem) pigem minu meelest tekivad nendel, kes on oma elus väga erinevaid aegu siiski näinud. Sa pead läbi tegema mingi hulluse, et selle äratundmiseni jõuda ju? Mingi perioodi oksendamiseni töötama või suure hüppe elustandardis tegema jne. Ma räägin keskpärasest, kellel ei ole tugevat vaimsust lisaks, mis väärtushinnanguid kujundaks.
Ja siis on muidugi veel suur mass inimesi, kes tahavadki kogu aeg konkureerida, materiaalses mõttes. Upgrade´ida kõike ja kõiki. See on selline ühiskonna seisund pigem. Nt Islandil nimetati neid new john´ideks ajaloos. Kui ma nüüd ei eksi, siis neil oli see vist praeguste nn vanaisade teema. Kui sama ajatelge Eestile üle kanda, siis meie põlvkonnas enamiku jaoks on see kadunud muutus. PIgem paari järgmise põlvkonna teema kui ühiskond püsib ja suuri jõnkse ei tule.
TT, sa ajad kellegi minuga segi, vist KK.
VastaKustutaVist jah 😆 Nägin K ja seostasin sinuga, kommentaar tundus ka sobivat 😉
Kustuta