Narva-Jõesuu SPA ja Sanatoorium

Ma  olen lõunaeestlane, mistõttu Virumaast palju ei tea. Umbes 15 aastat tagasi saabus mu ellu Virumaa. Läbi töö.

Mu toonased juhid Portugalist ja Rootsist, kes niigi ei suutnud ära imestada, miks küll vajab üks tilluke Baltikum kolme erinevat keelt, said veel suurema väljakutse. Kuidas hääldada Virumaa linnade nimetusi:Jõhvi, Sillamäe, Kiviõli, Järve ja Jõesuu... jne.

Mingil põhjusel lähtusid nad inglise keelest ja Jõhvi on minu jaoks siiani Dzõuvi. Tänaseks võin öelda, et käin Virumaal väga tihti. Tallinn- Narva maantee on peas. 
Aga näinud.
Olen ma Virumaad endiselt väga vähe.

Mehele kingiti Narva Jõesuu kinkekaart ja kuna ta oli nii armas, et võttis ka minu kaasa, siis läksin rõõmuga.

Mu viimatine Narva Jõesuu kogemus pärineb umbes 10 aasta tagusest ajast, einestasime baaris Yes. Noo, see oli ikka yessss... Ma mäletan seda kogemust siiani....Täiesti tagasi 80-dates. 

Vahepeal on linnake natuke, et mitte öelda palju, raha saanud. Aga  erinevalt näiteks Jurmalast, on pilt endiselt äärmiselt eklektiline.  Vanad kokkuvajumisäärel datšad kõrvuti uusrikaste tornikeste-kaarekestega villadega. Nende kõrval täitsa maitsekad lossid ja samas 9 kordsed mahajäetud kortermajad.

seniks reegliteta. Kuldne liivarand

Õhtusöök Spaas oli selline.. kodune. Kõik oli okei. Söödav, maitsev, toitev. Mingis mõttes meenutas mulle Värskat.
Õhtu pettumus oli tee. Tee oli valmistehtuna termoses. Leige ja lahja.
No mis mõttes, jauran mina. See on ju umbes nii, et saad Ameerikas kehva burksi. Mul paraku on teatud rahvaste suhtes teatud ootused. Ja tee peaks siin olema perfektne. Ning süüa peaks ka venelased tegema maailmatasemel.
Oot, oot.... hämmeldub mees. Mis rahvad? Minu andmetel on see endiselt Eesti riigi all. Kui just hommikul viisat ei küsita, siis me oleme ju Eestis.
Mnjah. Seda on üsna kerge ära unustada.

Ilm oli kahjuks külm, kõle, tuuline ja vihmane. Aga ilus oli ikka. Ilus on Narva Jõesuus imeline kuldne liivarand. Halloo!! Kõik kes te elate Türgis ja Lõuna. Euroopas. Tulge ja vaadake, mida nimetatakse " liivarand" :)
Kenasti kordatehtud park. Armsad "tsaariaegsed" paviljonid.  Nõukakuurortlinnadele omane promenaad.  Vaiksed tänavad ja lootustandev rannapaviljon- kuursaal. Loodetavasti leitakse vahendid, et see restaureerida.

ei pea minema Lätti. Metsaall on piisavalt ...

See linnake on nüüd täpselt see koht., milles ma oma kõikides lõunamaareisides jauran. Põhjarannikul pole kunagi väga soe. Aga siin saaks müüa jahedust, vaikust, meremüha, metsa ja nelja muutuvat aastaaega.

See linn ei ole väga Eesti. Aga see teebki ta omapäraseks, teistsuguseks.
Nagu siin varasemalt on nalja visatud, et milleks sõita välismaale- tule Narva-Jõesuusse, Piisavalt seiklusi ja ka Eesti ei ole kaugel :)

Näha oli, et teede laiendamiseks on plaanis metsa maha võtta. Ma väga loodan, et moderniseerimisega väga hoogu ei minda. Narva Jõesuu ei oleks enam Narva Jõesuu, kui ta näeb välja euroopalik, kaasaegsete hoonetega ja tugeva linnaarhitekti poolt standardiseeritud.

Ma tahaksin igaks juhuks üle kinnitada. Et kuigi mahajäetud maju, pudeleid metsaall jne oli. Siis üldmulje on tegelikult positiivne. Narva Jõesuusse tasub tulla. Mulle tundus see linn turvaline ja heas mõttes kolkalik.

Spaasid on selles linnas juba üsna mitu. Mõned olid renoveerimisjärgus. Mõned kinni- ju ootavad suve. Ma ei viitsi seda fakti kontrollida, aga silma järgi tundus, et Narva Jõesuu SPA ja sanatoorium, kus me olime, oli üks vanematest olijatest. Kenasti mere ääres. Nii et suvel on seal ilmselt väga äge olla.

Praegu, varakevadel polnud ka viga. Kas teadsite, et sinna on külastajad oodatud koos lemmikloomadega! :)

Nii armas mu meelest. Ja ka lapsed olid ilmselgelt oodatud. Pea pool koridori oli mänguasjade all, ja lapsed lustisid täiega. Samuti jäi linnas jalutades pea igal nurgal mõni mänguväljak silma.

Sanatooriumis oli ka laat, kus sai osta klaasvitraaze. 

Saunad olid ehtsad, julgematele oli mõeldud ka õues asuv suplustünn ja suviti on avatud välibassein.
Sisebassein on mõeldud pigem sulistamiseks.

Ruumid olid puhtad ja korralikud. Ning meie tuba oli hiiglasuur. See oli ilmselt juhus, sest tuletõrjekaardilt uurides tundus, et ülejäänud toad on natuke väiksemad.

Naljakal kombel tegi mulle massaazi Vitali ja mehele Olga. Vitali tegi head massaazi, aga meelde jäi hoopis teisel põhjusel: kui tavaliselt on massaazikabinettides rahustav lifti-zenmuusika. No et sa lõõgastuks, rahuneks, vajuksid unne ja unustusse. Siis Vitali kabinetis võttis mind vastu Muse.
Ehk siis, massaz hoopis teise nurga alt: jõud, valu, ekstaas. Mulle sobis :)

Õhtul lõbustas meid ansambel Revenge.  Kaks taati ja üks natuke noorem trummar mängisid vene- ja ingliskeelseid lembelaule. Kitarrist oli väga hea. Vokaal läks natuke lappama.

Meil oli lühike pakett. Aga pikemalt seal olles, erinevalt Värskast või Toilast, kus ma kurtsin igavust, siis igav ei hakka.
Esiteks on linn omaette vaatamisväärsus. Metsa on samuti palju ja mereäär on jalutamiseks lõputu. Teiseks olid seinad tihedalt täis ürituste reklaame. Majas oli lisaks tavapärasele raamatukogu, piljardilaud.
Seintel olid üleskutsed ekskursioonidele. Sillamäe ja Sinimäed on kiviga visata. Narva pole ka kaugel.

Hommikusöök oli samuti okei. Igav ja tavaline ja pigem vähenõudlikumale kliendile. Ma igaks juhuks ütlen, et minult saab maksimumpunktid hommikusöök, mis kas üllatab, on kohalikest toiduainetest (ja sellest antakse mulle teada) või isetehtud. Ja isetehtu all ei pea ma silmas omletti ja putru. Ma annan pakendite avamise andeks pisikeses hostelis, kus on vaja toita paar klienti. Aga kui sööjaid on sadu, siis pean ma seda mõttelaiskuseks.

Hommikusöök sai tegelikult päästetud. Sest üllatus oli. Positiivne üllatus. Pakuti hirsiputru. Imemaitsev.
Millal sõid sina viimati hirsiputru?