Ma olen tantsinud rahvatantsu, peotantsu, karaktertantsu, mänginud viiulit, klaverit ja kitarri, laulnud kooris ja ansamblis, interpreteerinud ja kirjutanud muusikat, korraldanud üritusi, kogunud marke, kleepekaid, vesipilte. Loonud terveid maailmu pabernukkudele ja hiljem lihtsalt, kuni maksusüsteemi peensusteni.. Joonistanud ja maalinud. Õppinud keeli. Osalenud näiteringis, kirjutanud näidendeid ja neid lavastanud.
Mulle on meeldinud metsas uitamine, matkamine, taimede tundmine. Lugude kirjutamine ja nüüd blogimine. Genealoogia. Etümoloogia. Lugemine. Aiandus ja taimede kasvatamine. Mul on lausa paber et olen tubli kokkaja, pildistaja, veebiprogrammeerija, kalligraaf.
Kõike nimetatut pole ma teinud sutsukese vaid vähemalt paar aastat. Ja siis on see aeg mingil põhjusel otsa saanud. Otsa on saanud aeg, või muutunud olud ja võimalused.
Kui Saagasse tuevad uued dokumendid, sukeldun ma meelsasti taas arhiivimaterjalidesse. Kui on vaja sünnipäevaks kaarti, teen ma selle ise. Aga mingi periood elus on läbi.
Ja see on normaalne ja okei, sest nii elu käibki. Kõik muutub. Elukohad muutuvad. Töökohad muutuvad. Firmad ühinevad ja lähevad pankrotti, ülemused ja kolleegid vahetuvad. Kallid inimesed kolivad, võõrduvad, reedavad, surevad. Lapsed kasvavad suureks. Kord tahab su keha viinamarju ja homme hoopis suitsuangerjat. On perioodid kui pead olema omaette ja tasakesi ning teised, kui vajad liikumist ja rohket suhtemist.
Mulle kohutavalt meeldib ärgata nädalavahetusel oma voodis, päike paistab tuppa, kass lööb nurru ja mees keedab köögis kohvi ja mune. Aga mulle on ka okei ärgata vihmasel koidikul telgis, hommikusöögiks rabavesi ja kartulikrõpsud. Sest mul on ükskõik, homme on uus päev ja viie päeva pärast järgmine nädalavahetus.
Minu elus ei ole seda ühte õiget ja ainust. Ma ei suuda nimetada mitte ühtegi asja või tegevust, mille pärast ma olen valmis ohvriteks.
Teiseks kurvastas mind kellegi hea tahte avalduse pööramine millekski, mida see polnud. Ja suurema pildi mittenägemine.
Me peame õigusega halvaks destruktiivseid ja ennasthävitavaid sõltuvusi. Aga selle taunimisväärse fakti, et inimene ei saa sõita puhkusele kaugemale, kui Egiptus, sest ei suuda olla pikemalt suitsuta. taga on üks positiivne omadus.
Hoolimine, kirg, fanatism, pühendumine, eesmärgi nimel ohvrite toomine ja kannatamine ja läbi seina minek.
Ka siis, kui defineerime sõltuvuse asendustegevusena või turvatunde pakkujana, on see ju hea. Elus oleva tühimiku täitja. Tähenduse ja mõtte andja.
Ikka sadu kordi elus olen ma sisemiselt nutnud ja olnud üleni kade inimeste peale kellel on kirg.
Tegelikult on see tühine protsent, kes sõltuvad millestki, mis hävitab- narkots, alkohol, tubakas, hasartmängud... mis iganes.
Enamik inimesi on suutnud selle hoolimise ja pühendumise suunata positiivseks. Ja mina kadestan seda.
Kui inimene hoolib millestki nii väga ja on milleski ekspert, siis see väärib austust ja lugupidamist. Sest kõigil, näiteks minul, sellist omadust pole. Fanatism ja kirg on privileeg, väärtus ja võimalus.
Kui sa oled fanatismi ja kirega õnnistatud inimene, siis sa ei kujuta ettegi, mida tähendab elu, kui sul on kõigest ükskõik.
Esimese lugemisega ehmatasin - kuidas on võimalik olla nii hobiproduktiivne?! Naljaviluks rehkendasin samaseid asju enda minevikust - no pole ka paha!:D Muusika, kitarr, joonistamine, lugemine, filmihuvi. Kogusin marke, linnade piltidega tasse ja naisi. Siis mõtlesin sõltuvustest - jah, olin aegade jooksul ühest või teisest asjast sõltuvuses, aga kõik ju muutub ning selge see, et ei ihu ega vaim pole enam päris sama nõtked, kireohetest on saanud astmaatiline pobin:D
VastaKustutaMa ei tähtsustaks seda, sest inimene teeb seda mida ta teeb, lihtne ju ja lugeda seda üles mida sa teinud oled, ei anna sulle seda hetke tagasi see on möödas. Saadki ainult õhku võngutada, kirjutada ja ennast imetleda. :) :)
VastaKustutaOlla mitmekülgne ja laia silmaringiga, on vähemalt sama ihaldusväärne kui mingi ühe asja jäägitu armastamine. Ega kindlalt muidugi tea, sest mida pole kogenud, selle kohta ei oska ju midagi öelda. Välja arvatud juhul, kui sa oled Manjana. Siis sa tead KÕIKI maailma asju, ilma et sa oleks pidanud nendega kokkugi puutuma :)) Sa tead täpselt, miks käiakse kasiinos, sest sa ükskord rääkisid ühe inimesega. Ja sa tead täpselt, kellele milline diagnoos panna, sest see on lihtsalt sinu arvamus ja see ei saa ju vale olla??
VastaKustutaMina ka üllatusin selle postituse peale, kui aus olla. Aga see võtab nii hästi kokku üldise suhtumise inimestesse, kes käivad kasiinos pokkerit harrastamas. Mingid lollakad sõltlased. Kui küsida, et millest selline arvamus, kui ise pole jalgagi kasiinoukse vahele saanud, siis ühtegi adekvaatset põhjendust ei tule. Peale selle, et vot arvan nii ja kõik.
kristallkuul, sa küsisid küsimusi, millest ma blogis kirjutasin, et mitu korda ja mitu inimest. samas postituses. ma ei tahtnud kommentaarile vastata, et näe, ma juba selles posituses, mida sa kommenteerid, kirjutasin neid asju.
VastaKustutaja ma ei kirjutanud kordagi kuhugi, et hasartmängusõtlased on lollakad. nad on hasartmängusõltlased. mul on tubakasõltuvus, sul on hasartmängusõltuvus.
ma ei tea maailmas kõiki asju, aga mõndasid tean. kõik inimesed teavad midagi ja kui nad sealjuures on millestki sõltuvuses ei tee neid lollakateks.
See viie päeva pärast uus nädalavahetus kõlab nagu mantra😉
VastaKustutaJeerum. Libistasin pilgu siit tühja kõhuga üle ja nüüd tahan ma NII viinamarju KUI KA suitsuangerjat.
VastaKustuta