reede, 20. oktoober 2017

Palun välja

Blogimaailm on hetkel täis õhkamist, kui õige ja õilis on ilma rahata elada.
Ehk ongi ... Ja päris kindlasti ei ole see nii traagiline, kui ma arvan. Aga kahju on ikkagi. Kõige rohkem jään ma taga nutma reise. Ja ma tahaksin ikkagi  endale majakest metsa lähedal…ja võimalikult head pensioni.
ja ma tahaks robottolmuimejat.

Irooniline moment selle kõige juures on see, et kuidas ma olen peale ca 25 aastat töötamist 24/7 jõudnud selleni, et kaalun madalapalgaliste ametikohtade vahel . Et mitte keegi ei kutsu mind nõukogusse või juhatusse. Või et ma ei kuulu meeskonda, mis käib järjest firmasid üle võtmas. 

Ma tegelikult tean ka vastust, Sellepärast, et mul on selline iseloom ja sellepärast et ma olen selline nagu ma olen. Ja selle teadmisega ei oska ma midagi peale ka hakata. Vaid ainult tänada oma esi- esi-esivanemaid, kes otsustasid täiesti süüdimatult ja vastutustundetult saada lapse ja siis need järgmised tegid sama ja nende lapsed sama…

Mõtlemata, et kogu see geneetiline komplekt kandub järjest ja järjest edasi. Ja et kui iseloom oligi ehk juhus, siis väärtushinnangud ja käitumismustrid on pärandus.
Ma olen üritanud neid muuta, aga paraku pole mul mitte kusagilt võtta õiget vastust, et milliseks siis...peaks end muutma. Et oleks õigesti.
Midaiganes. Selline ma olen. Mu iseloom on mu saatus. Ja sellega tuleb hakkama saada.


Ja veel iroonilisem on see, et ma ei saa ka neid madalapalgalisi kohti.
no kas ei aja vihaseks. Ühes mu lemmikprojektis on kuupäevad täpset sel ajal, kui mul on planeeritud puhkus. Hetkel küll pileteid pole, aga ma ei tahaks sellepärast mehe puhkust pekki keerata. See poleks lihtsalt aus. Ja oleks vastutustundetu. Ja mis seal salata, ma ise vajan ka seda puhkust. Väga. Väga vajan.
Niigi on see üks väga suur risk. Ja garanteeritud kaotus sissetulekus. Kandideerimine, konkurss. Mitte garanteeritud tulevik. Ma lihtsalt ei saa seda riski suurendada. Ma ei saa selle nimel nii palju ohverdada, Ju ma siis niipalju ei taha. Õigem on vist öelda, ma ei ole nii 100% kindel. Kardan.

Kahe teise projekti puhul on mulle öeldud, et olen rämedalt ülekvalifitseeritud (ja et tegelikult on see orjatöö ja sissetulek on olematu). Nad küll ei keela, ja ilmselt olen ma teretulnud, aga... Seda on kuidagi valus kuulda ja see on pannud mu mõtlema. Kahtlema.
Sein on ees.
Ja nii ongi???? et ma ei saagi sellest välja.
nagu neetud. persse küll.

Ma saan aru küll, et see on igasuguse majandusloogika vastu, aga miks ei võiks olla nii, et igal pool, igal tööl on täpselt sama töötasu. Ja siis niimoodi rahulikult. Oled natuke aega tippjuht. Siis oled nt kodus omastehooldaja, siis koristad mõnda aega kusagil. Ja siis oled nt tippfotograaf teisel pool maakera?
ja miks kaotati metsavahi ametikohad. See oleks mu unelmate töö.

Kõik teie, kellel on kodus lõpetavad lapsed. Palun, palun, palun pange neile südamele, et nad ei teeks mitte ühtegi karjäärialast otsust enne, kui on selles 100% veendunud.
Sest sellest koridorist on paganama raske välja saada. Ma olen oma elu pulkadeks lahti võtnud. Ma ei suuda kahetseda mitte ühtegi tehtud otsust või astutud sammu. Aga. Vot siin ma nüüd siis olen. Nende otsustega.

Ma olen tegelikult veel paar ideed juurde hankinud. Need haakuvad paremini mu praeguse taustaga,  ja makstakse ka rohkem. Aga nõuavad inglise keelt. Paraku on mu ingliskeele enesekindlus praegu miinus miljon. Aasta tagasi, oleks ma tuimalt peale lennanud.
Nüüd loen siis juturaamatu asemel grammatikaõpikut, püüdes aru saada, miks ma teen kogu aeg samu vigasid ja miks ja mis on loogika nende taga., Ning üritan iga päev teha vähemalt tund aega harjutusi. Olgu kiidetud ja õnnistatud ja tänatud internet.
Ehk jääb midagi külge.

Kahjuks saan ma järjest aru, et ma töö kõrvalt ei jõua. Ei jõua minna kursustele või õppida või midagi. Ma olen lihtsalt emotsionaalselt ja vaimselt nii väsinud. Ritsik kirjutas just vabatahtlikust tööst.
Ma kordan ennast, aga nii on. Ideaalses maailmas lööd sa ukse kinni. Taastud. Käid üle saja aasta nt arsti juures, reisid ja puhkad. Õpid, lood uusi kontakte ja teed vabatahtlikku tööd. Ja siis astud uute etappi.
Ritsik, Sa elad ideaalses maailmas.
Mina ei ela. Kes kannatab, see kaua elab. Mina olen see raha ja tunnustuse ja võimu ja kuuluvuse ja oma valitud tee ja hariduse ja kogemuste ori.
Ma kardan paaniliselt tead mida. Seda, et ma ei suuda hoida piisavat konflikti õhus, et mu praeguse töösuhte lõpetamine oleks lihtne. Hoolimata sellest, et uus ülemus on nii sõnades kui ka kirjades väljendanud, et meie nn vana tiim ei sobi mitte kuhugi, et me oleme vaenulikud, töötame vastu ja peame külma sõda.
See on mu teine needus. Mitte näha maailma mustvalgelt. Ma saan temast täielikult aru ja see paneb mind teda aitama, et ta vaeseke saaks ikka hakkama. Ja nii kerin ma ennast järjest ja järjest uuesti sisse.

Ja unustage nüüd ära kõik see, mis siin kirjas. Homme on uus päev.




12 kommentaari :

  1. See on tõsi- töö kõrvalt ei jaksa muidugi. Või jõuavad superinimesed.
    Tead, mu elu on hetkel ilus küll, aga töötukassalt sain sel kuul ainult 200 euri (järgmisel kuul ehk juba rohkem) ja see on tõsine väljakutse.

    VastaKustuta
  2. Tegelikult on jumalast hea, kui on olemas mingid varud. Et minema jalutada, kui juhe kokku jookseb. Misiganes siis põhjuseks on.
    Kahjuks enamik meie rahvast saab napilt ots otsaga kokku. Või hullem veel, kui mingid laenud, siis on isegi kokkuhoidlikult eluviisist vähe kasu. Ja sa oledki seotud sellega, mis parasjagu on. Või sunnitud vastu võtma seda, mida pakutakse.

    VastaKustuta
  3. Kui sa jaksad ja raatsid, mine sinna https://www.eppadler.com/mina-koolitus
    Ma mõtlen seda tõsiselt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan. Tundub täpselt õige teema :)

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
  4. Oh, täpselt mina, ainult selle vahega, et ma igavlen ülekvalifitseerituna mõttetul töökohal. Aga just see kuramuse iseloom ja ka see postituse viimane lause, täpselt nii.
    Aga muidu heietades - mu unelmate töökoht oli vagunisaatja, ma ei tea, kas sellist Krokodill Gena stiilis viimase vaguni taga karmoška mängijat just olemas oli, aga ikkagi - loodus ja reisimine käsikäes ning samas stabiilne töökoht :)

    VastaKustuta
  5. Ma jäin mõtlema...
    Sa ei ole kunagi nalja rebinud?
    Sinu blogi on üks nutt ja hala aegade algusest.

    Ma olen su blogi tavalist koosoleku formaati torkinud.
    Aga olen saanud väljapeetult formaalse, aga toimiva bänni.
    Kuid ikka mina ja miljonid loevad seda millegipärast õhinal?

    Milles siis ikkagi on see sinu jt naiste ülekoolitatuse fenomen?
    Hirm, et jumal näeb kui hästi ma elan ja karistab mind selle eest?
    Jah, selleks peab siiralt hädaldama, et jumal ei ikaldaks riisisaaki.

    VastaKustuta
  6. See koolitus, millele ma linkisin, ma tegin selle läbi ja seal toodi välja üks meie riigile omane fenomen lastelaagrite näitel. Eesti tüdruk ei oska laps olla, sets talle on maast ja madalast tambitud, et ta peab olema tubli, töökas, nagu suur inimene ja mitte käituma laps. et kohati on laps olemine võrdsustatud lapsikusega... See on miskine käitumismuster, mis kipub käima põlvest põlve ja suures rahvusvahelises laagris nt läheb mitu päeva enne kui eesti tüdrukud lõpuks saavad aru, et on täiesti OK olla laps, tunda end vabalt ja natukene ka mängida.
    See on kasvatuse küsimus ja mõttekoht vast kõikidele vanematele. Ilmselt luterluse juured, pakun.

    Teine teema oli väärtustamine. Eestis ei ole teema inimese väärtustamine. Mistõttu tuleb õppida end ise armastama, sest vaid siis saad sa end kaitsta. Tasakaalukat, tingimusteta armastust kogetakse peredes väga vähe. Pere ei ole Eestis valdavalt selline koht, kuhu saad iga murega tagasi minna ja turvaliselt tunda. Kus sa saad tunda, et sind armastatakse tingimusteta ja toetatakse. Neid peresid on aga neid on liiga vähe.

    VastaKustuta
  7. Ära karda, algul on natuke kõhe, aga see läheb üle ja lõpuks saad päris terveks. Ja õnnelikuks. Ehkijah, seegi tunne võib ühel päeval otsa saada, aga see on ikka parem tunne, kui pidev nutt ja hala.
    Küsi endalt, MIKS? ja siis veel ja veel

    VastaKustuta
  8. Keegi kusagil ütles sinu blogi kohta, et sa halad ja virised oma elu üle. No mismõttes!? Mulle küll nii ei tundu, pigem sa otsid vastuseid, mida võiks teisiti teha, et positiivset elus rohkem oleks.

    Jah, seda võib tõesti ka nimetada keskeakriisiks, sest uudsus nii töö-kui eraelus on vähenenud, rutiin paneb endalt küsima, et kas see ongi nüüd kõik, mida elul pakkuda on. Mehed hakkavad sageli selles seisus naisi vahetama, aga naised otsivad vastust enda seest. Ja kuigi pole teada, kas paremat tööd või eneseteostust õnnestub leida, siis vähemalt selle üle arutada ju võib.

    Olen ka ise selle perioodi üle elanud ja olin tookord Indigoaalasega samal seisukohal, et enne vanasse kaevu ei sülita, kui uus olemas. Minu jaoks tuli selginemine ühe inimesega vestlemisest. Uurisin, kas tema firmas, mis mulle tookord väga ahvatlev ja huvitav tundus, ei oleks mulle mingit töökohta. Tema ütles, et pole see suurfirmas töötamine ühtigi nii tore, kui mulle tundub. Et tema tahaks hoopis sellises väiksemas perefirmas töötada, nagu mina ja näitas mulle, mis plussid-miinused kummalgi tööl on. Tol hetkel see mind ei veennud, aga hiljem hakkasin ka ise aru saama, et mitmes mõttes on mul ju töökohaga vedanud. Ja jäingi vanale kohale, kusjuures nüüd, aastaid hiljem olen selle otsusega rahul.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!