reede, 7. juuli 2017

Karussellil

Vist hiinlastel olevat ütlemine, positiivne ja heatahtlik soovitus, et sa elaksid muutusterikkal ajal.

Karma või saatus või juhus või valikud, aga mind on kohe rohkelt muudatustega õnnistatud. Nii elukohtadega, isiklikus elus, kui ka tööalaselt.
Eriti tööalaselt.

90 alguses oli see ka üsna tavapärane. Esimene töökoht õnnestus enne pankrotti maha müüa. Teisest läksin ära, kuna elukoht muutus. Siis läks firma pankrotti, Siis tuli Vene kriis ja töö sai otsa. oleks saanud edasi oleskleda, aga ei raatsinud. Siis muutus juhtkond, restruktueeriti ja jälle sai töö otsa.
Siis toimus firmade ühinemine ja seal firmas oli ka muidu kombeks, et igal aastal oktoobrikuus tõsteti sind mõne teise ametikoha peale tööle.

Huvitav on olnud, Jah on. Aga ühel hetkel enam ei jaksa. Tahaks teha pikemaid plaane. Võtta näiteks laenu või saada juurde lapsi või planeerida rohkem kui 2 nädalat puhkust....
Tahaks olla ise oma saatuse ja elu peremees ning mitte lasta oludel oma saatust muuta, vaid teha need muudatused ise.
Viimatine suur muutus on veel liiga hästi meeles. Suured, rahvusvahelised korporatsioonid. Bürokraatia, protseduurireeglid. 100 aastat kogemust. Lääne juhtimiskultuur. Know- how.
Ja ikkagi. Stress. Teadmatus. Info ei liigu. Kas mul homme on veel töö või ei ole? Ja kui on, kas siis mängureeglid on samad? Kes on see, kes teab ja ütleb? Sa lähed jälle ja tõestad ja müüd ennast uuele juhile. Ja igal juhil on õigus moodustada oma meeskond.
Aasta peale seda kõike tehti tiimbilding. Üle Baltikumi kutsuti inimesed kokku ja lasti suud puhtaks rääkida. Ja selgus... et. Me keegi polnud sellest üle saanud, Nii Lätis kui Leedus kui Eestis oldi ikka veel stressis. Ikka veel oli "aga meil". Meie ja nemad. Ikka veel oli storming ja forming.

Muudatuste juhtimine on suur kunst. Ma olen kuulanud  ikka liiga mitmeid sellekohaseid loenguid ja koolitusi.  Ja ma pole siiani kohanud mitte ühtegi juhtkonda (mina kaasa arvatud), kes suudaks seda valutult teha. Müüa inimestele selle muutuse postiivset poolt. Ja anda infot. Millegipärast me hullult kardame, et infot saab liiga palju.
Muudatused on ägedad ja ilmselt, olles seal ise neid tegemas, tundub see kõik nii põnev ja äge, et lihtsalt läheb meelest, Et teised ei tea seda, mida sina tead. Ja et suuremale osale inimestest meeldib tegelikult rohkem ikkagi stabiilsus. Rahu. Rutiin.

Ma vaatan selgeltnägijate saadet ja sageli küsin endalt, et huvitav, mida nad mulle küll ütleksid. Õnneks ei ole mul hiljuti surnud lähedasi. Kui mu 20 aastat tagasi surnud vanavanemad hakkaksid praegu andma soovitusi a la ütle Mišale, et ta lilli kastaks. Oleks see rohkem kui kummaline.
Mul ei ole hetkel aktuaalne teema armuafäärid. Mingeid minevikusaladusi, mis siiani mõjutaks, ka pole..
mida nad küll räägiksid.
Küsi ja sulle antakse.
Nüüd on olnud 5 aastat rahu. Ja rahu saab otsa.
Väga tahaks, et keegi ütleks, mis edasi saab. Ja millised oleksid õiged valikud.

Ja naljakas on see, et ma pole jõudnud selle rahuga harjuda, sellest tüdineda. Ma ei taha seda kõike jälle ja otsast peale. Mind pole kunagi koondatud. Ma olen alati, enne, kui asjad on kehvaks muutunud, ise. Ise võtnud asja ette ja uurinud otsinud uue võimaluse. Ja mul on täna dilemma. Passida või tegutseda.

Ma tean ka seda, et mu otsused ei oleks täna õiged ja adekvaatsed, kuna ma olen liiga väsinud. Ideaalses maailmas peaks ma pool aastat lihtsalt vedelema ja puhkama. Ja siis, kui puhkusest kõriauguni, täie ja uue energiaga saaks jälle SKTsse panustada. Khm.



Ma tean täna, et hiljemalt kahe aasta pärast ei ole mul seda töökohta, mida ma täna teen.
Või õigemini, on ju ikka, kui tahaks. Sest saab muutuda, kohaneda, adapteeruda. Aga ei taha.

Üks põhjus on seesama, mis ülalpool kirjas. Minu saatus :) Firmad ühinevad, koonduvad, muutuvad struktuurid ja inimesed. Ja mina enam ei taha.
Teine põhjus on kurb ja kummaline. Sest selle põhjustab Eesti valitsus. Ma ei saa sellest täpsemalt kirjutada. Aga minu jaoks tähendab see seda, et kui ka me suudame tänu muutunud reeglitele üldse ellu jääda, siis peame seda tegema viisil, mis läheb vastuollu minu isiklike väärtustega ja tõekspidamistega. Ma ei saa. Ja ma ei taha.

Ma olen tähele pannud, et mu viimase kahe- kolme aasta peamine emotsioon on  "kahju". Mul on nii nii nii kahju, paljust mis on minu ümber juhtunud ja toimunud. Aga kuna mina ei saa neid protsesse mõjutada ning muuta. Pole mõtet kurvastada, või vihastada või olla pettunud.
Lihtsalt väga kahju on. Kahju.

Nagu tellitult olen ma viimasel ajal kohanud ja kohtunud inimestega, kes pole jäänud ootama, vaid on võtnud ja teinud muudatuse ise. Tulnud töölt ära.
Nii nagu mina varem. Aga täna. Ma enam ei julge.

Nad kõik lohutavad mind, et julge ikka.
Keegi ei tea sulle midagi pakkuda, kui sa alles töötad.
Sa ei astu mugavustsoonist välja ja ei leiagi midagi huvitavat, kuni sul on hea.
Ei saa astuda järgmisele astmele, kui sa pole jalga eemaldanud alumiselt.
Kümned inspireerivad lood.
Mul on säästud, kindlustatud vanemad ja täiskasvanud laps. Täiesti laenuvaba elu. Mitte midagi ei juhtuks järgmised viis aastat. Aga, Ei julge.

Ma olen liiga palju näinud vanuselist diskrimineerimist. Ma tean liiga hästi, et Eestis on vaid loetud arv ettevõtteid, kus ma üldse olen nõus töötama. Ma olen liigselt hellitatud ideaalsete tingimustega. Ja see teeb araks.

Täiesti irratsionaalne hirm. Mulle on aastaid makstud eduka müümise eest, mis paneb mind arvama, et ma seda pool aastat puhanuna enam ei suuda? Ja tegelikult. Maxima kassas vedeleda pole ju mingi probleem, hea lihtne töö. Eile uberdasin daamiga, kes raporteeris, et enda ja 3 lapse reisiraha nüüd koos. Või äkki annab töötukassa mulle võimaluse proovida õpetajaametit- ise ei raatsi riskida. Just lugesin, et õpetajatest puudus. Kõrval, koolimajas oleks hea mugav käia :) Ma ettevõtja ei viitsiks väga enam olla, aga pöhimõtteliselt suudaks ma vist oma praegust tööd teenusena müüa, kui nälg majas.. Ja noooo.... kuulsaks ja rikkaks blogijaks :)

Aga kas se, et saad oma kulud kaetud ja elementaarse sissetuleku, kompenseerib astumise tundmatusse?
Naljakal moel kardan ma täna just seda, et mu ette riputatakse uus magus porgand ja ma ei raatsi öelda ei.
Nagu te teate, siis ma väga armastan metafoore. Kujunditena võiks seda olukorda kirjeldada nii, et minu ees on sile sirge tee, mille nimi on " Nii on mõistlik, See oleks arukas. Normaalsed inimesed teevad nii. Kui sa lähed seda teed mööda siis läheb sul hästi, kõik on turvaline ja õige. Ja need aastad pensionini sa ju võtad end kokku. Paljugi, mis sulle ei meeldi. Mis tähendab, oled väsinud. Mismõttes see läheb su põhimõtetega vastuollu. Sa oled täiskasvanud inimene."
Ja siis on üks pime kõrvaltänav. Ma ei tea kuhu see viib. Seal lõpus võib oodata vaesus ja puudus ja alandus ja hukkamõist. Aga.
Aga äkki saan ma hoopis õnnelikuks?
Leian viimaks enne pensionileminekut selle paljuräägitud kutsumuse?
Leian töö, mida ma teen samasuguse kirega, nagu tegevusi, mida ma teen töövälisel ajal?

Minus istuvad kõrvuti kaks mina. Üks on see, kes ma olen siiani olnud. Tubli. Ootustele vastav. Oma ala ekspert. Kui olen maatasa tehtud, siis varem või hiljem tuleb keegi, kes kutsub esinema või ütleb- hästi tehtud. Võimalus kaasa rääkida suurtes muudatustes ja seaduste loomistes. Aktiivne, sportlik, väga hea  ja suure rõõmuga suhtleja.
Ja siis see teine mina, kes tahaks tasakesi omaette istuda kodus. Mind ei huvita teised inimesed, ma ei taha mitte kellegagi rääkida. Las ma kirjutan tasakesi oma blogi. Jätke mind lihtsalt rahule. Ma tahan selline olla.  Aga ma pole seda kunagi saanud, sest nii ei olda.

Mul algab nädala pärast puhkus.
Ma olen endale lubanud, et ei mõtle sellele täna.
Susani horoskoop lubas mulle mett ja sulavõid :) Ma ootan septembrini. Siis otsustan.


Soovitus:
Loe ka Tasakaalukunstniku postitust

11 kommentaari :

  1. Kui sa kardad, siis kõige lihtsam variant on mitte vanast enne ära minna, kui uues koht olemas. Ütledki töövestlusel, et alustada saad 30 päeva pärast. Ja kohe see vanuselise diskrimineerimise hirmu probleem lahendatud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep. Aga tahaks ju puhata hoopis :)

      Kustuta
  2. Tegu on paraku mitte heatahtliku soovituse vaid esimesega kolmest vana Hiina needusest: "Soovin et sa elaksid huvitavatel aegadel". ;)
    http://zqcoder.qiniucdn.com/data/20081016163303/index.html

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No vot siis. Nad on siiski õigel teel :)

      Kustuta
  3. Kas ma saan õigesti aru, et muudatusest ei pääse (ja pikemat stabiilsust ei saa) ka vanasse kohta jäädes?

    VastaKustuta
  4. TT-l on õigus. See on hiina needus: "Et sa elaksid muutuste ajal".

    VastaKustuta
  5. Pekki. Ma sain just praegu teada et mu mees teeb karjääri muudatuse.
    Nii palju siis muutustest mu elus.....

    VastaKustuta
  6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  7. Mõni mõte lihtsalt teeb pähe pesa kauem kui teine. Vahel aitab ka mõtlemine läbi küsimuste, vahel on hing lihtsalt rahutu. Kõige keerulisem ongi sõnastamine. Kohe, kui sõnastanud oled, siis kohe näed ka lahendusi. Samas loogiline ju ka.

    Mäletan, kuidas mind eelmisel suvealguses tabas paanikahoog, et mis edasi saab, kui mu füüsilised piirangud on sellised nagu nad olid. Kui mõtte teispidi keerasin, siis hakkasin ka lahendusi nägema.

    Pidevas muutustetuules ja pinges olemine ei ole väga enesesõbralik. Ilmselt Su mõtted vajavad lõpuni mõtlemist, st pole veel väga selged.

    Head sõnastamist!

    VastaKustuta
  8. Raudselt oota koondamine ära. See on majanduslikult väga tulus asi

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!