Räpased vanamehed

Täiesti juhuslikult lugesin järjest kaht raamatut, mis on omavahel väga väga sarnased ja samas nii erinevad.
M. Houellebecq Saare võimalikkus ja Tõnn Sarv Ülestunnistus. Esimene on ilukirjanduslik fantaasia ja teine autobiograafia. Kui see oleks mu esimene Houellebecq, siis arvakski et ilukirjandus jne. Ma ei tea, kas kaks on hulk, aga kahe raamatu järel julgen väita, et mõlemal autoril on sama probleem.

Kaks seksistliku vanameest.

Elamas maailmas, kus tütardel pole nimesid. Rasedus on naise asi. Kus elu on sinu enese egoismist lähtuv ja asjad lihtsalt juhtuvad, ilma et peaksid vastutama ja midagi tegema.

Need mehed ei hooli oma lastest ja taastoodavad sellega endale klientuuri. Isakompleksiga näitsikuid, kes on nõus vanameestega magama. 

Michel kirjeldab meisterlikult seda alandust, kui vanamees on juba liiga vana noore liha jaoks, aga Tõnnil läheb paremini,

See on tegelikult tülgastav ja hale.  Vormitu ja vana, aga ikka flirdib. Uriini ja kopituse ja niiskuse hais.

Ka naised hakkavad haisema, aga hiljem.

Ma ei tea, ehk on sellised suhtumised põlvkonna küsimus.

Sarnane on isegi mõlema raamatu lõpp. Mõlemas maailmas kaotatakse ära hirmud. Sarvel on hirmuvaba maailm paradiisiks. Michelil muutub hirmudeta maailm põrguks. Hirmude ja kompleksidega elavad edasi metslased.

Eks me, naised, oleme selles muidugi ka ise süüdi. Ilma naisteta ei sure mehed sõnnikusse nälga. Vaid võtavad end kokku. Ma ei tahaks seda teha soopõhiseks- näiteks kogu mu suguvõsa on pigem sellised kärsitud, tegutsejad. Ja niisama passimine ja lakke vahtimine pigem taunitud tegevus.

Aga üldjuhul võtavad naised vastutuse ja teevad ära. Ja mehed pigem räägivad. See on nüüd väga kontekstist väljas ja meelevaldne näide, aga vaadakem vaid Lähis- Idasse. Kuhu nad oma meestemaailmaga jõudnud on. St ei ole jõudnud.

Ma vahel mõtlen, et Pipit tuuakse feministliku kirjanduse näitena. Tegelikult oli Pipi klassikaline naise- ja emakuju. Kes organiseeris, küpsetas, keetis, lõbustas, hoolitses.. Tal oli raha ja vabadus, aga ta tegi seda, mida teeb ka ilma vabaduse ja rahata täiskasvanud naine. Unelm ja igatsus peaks olema pigem mehe elu. Nende kahe mehe elu. 

Vastutuseta, Enesekeskne. Ainus mure olla vastassoole atraktiivne.

Õnneks võetakse naistelt illusioonid piisavalt vara.

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mahakandmisele läks umbes 40 aastane naine.

Kui sa ei pea enam-kui tsiteerida mälu järgi Sarve- kartma seksi, nooruse pärast, siis hangid endale päris elu. Ja sinust saab seksuaalobjekti ja sekssubjekti asemel lihtsalt inimene.
Miks need vaesed mehed selle vabaduseni ei jõua? Ma ei tea, ja kahju on neist.

Ilmselt on laste " vabakslaskmisest" piisavalt räägitud. Ma vaidlen oma tutvusringkonnas viimasel ajal pigem selle üle, kas oma vanad vanemad peaks laskma vabaks. Või mitte.

Küll on lastel arvata. Kus ta peab elama ja kuidas elama. Mida sööma ja seljas kandma.

Nii nagu "heast ja õnnelikust lapsest" on standard, on kujunenud standard ka sinu eakatest vanematest. Normaalne vanainimene on tegus, ei kaeble, on väga seltskondlik ning tal on tuhandeid hobisid. No nagu noor inimene.

Ma mõtlen üsna tihti sellele. Kas see, et oled jõudnud arusaamisele selles, mida sa tahad on "endaksjäämine". Või kitsarinnalisus, stagnatsioon. Vanadus.
Ma olen ka kolmekümneselt mossitanud ja keeldunud tegemast asju, mis mu meelest on mõttetud ja nõmedad. Kas peab hüppama langevarjuga. Kas peab pidama aeda. Kas peab hoidma lapselapsi. 

Või on okei vedeleda, vaadata telekat ja lõbustada end poeskäikudega.

Kas meie, laste asi on panna ta normaalselt riidesse. Või las läbustab ja haiseb ja kannab napakaid riideid ja elab nõmedas kohas. Sest ta tahab. Ja see on tema asi.

Tead, kõige tobedam on see, et mu mõistus on nagu enne. Ma tahaks minna ja olla ja avastada. Aga mu keha ei tule järele. Ma ei jaksa enam.

Kui ma ei kuule, ei näe, mul on probleem tasakaalu ja liikumisega..mis hobidega ma siis tegelema pean....

Ma olen pigem seda meelt, et noored ei võta võimu üle.
Lihtsalt, enamus otsustab ja hakkab määrama turu nõudlust. Juba täna on järjest reaaliteid, raamatuid, filme, kus peategelased on positiivses võtmes vanainiemsed.  Tõsi, need vanurid on piisavalt kepsakad, et hakkama saada.
Vanade võim kehtib juba täna ning kui pagulastele naisi järele ei saadeta, siis nii jääbki. Idas on täna meeste ülekaal, laste tegemiseks on vaja naisi. Maailm on juba muutunud stagneerunumaks, konservatiivsemaks, Jah, ka sõjakamaks- sest meestel on mängida vaja.

Ja küll muudetakse leebemaks ka reeglid nooruslikkusele ja seksikusele. Kessee viitsib siin vanad inimesed omavahel üksteist petta. Ma usun täiesti siiralt, et ühel päeval muutub loomulik vananemine normaalseks.

Micheli raamatus tegid kuuekümbised enesetapu. Et mitte olla koormaks. 

Loe, mida Emmeliina vanadusest arvab